Katedraal
Proosa
[muuda]- Timothy vaatas sügavasse taevaookeani, püüdes näha Maad ja sõda ja varemeis linnu ja mehi, kes tapsid üksteist sellest päevast alates, kui tema sündis. Aga ta ei näinud midagi. Sõda oli niisama eemal ja kauge nagu kaks kärbest, kes leppimatult võitlevad suure kõrge ja vaikse katedraali kaarvõlvi all. Ja just niisama mõttetu. (lk 183)
- Ray Bradbury, "Marsi kroonikad", tlk Linda Ariva, ptk "Oktoober 2026: Miljoniaastane piknik", 1974
- Ta läks õuepimedusse ja seadis sammud tuledesäras hiilgava Triumfikaare poole. Oli kummaline tunda end ihuüksi ja samas suure summa osana nagu äsja peol. Seesama tunne valdas teda ka Notre-Dame'i ees väljakul rahvamurru äärel. Inimesi oli nii palju, et katedraali polnud lootustki pääseda, aga võimendid kandsid muusika selgesti väljaku igasse ossa. Prantsuse jõululaulud, mille pealkirju ta ei teadnud. "Püha öö". Harras jõululaul, kohe seejärel elurõõmus särtsakas viis. Meeshääled. Tomi kõrval seisvad prantslased paljastasid pea. Tom tegi sama. Ta seisis, selg sirge, nägu tõsine, kuid valmis naeratama niipea, kui keegi peaks teda kõnetama. Tomi valdasid samasugused tunded nagu laeval, ainult veel tugevamad, ta oli tulvil head tahet, oli härrasmees, kelle minevikus polnud ainsatki räpast saladust. Ta oli Dickie, heatahtlik lihtsameelne Dickie, kes oli valmis igaühele naeratama, igale küsijale tuhat franki pihku pistma, vanatoi nuiaski raha, kui Tom katedraaliväljakult lahkus, ja Tom andis talle krabiseva sinise tuhandefrangise. Vanatoi nägu venis laiale naerule ja ta puudutas mütsiserva. (lk 87-88)
- Tom pani uue kortsumatust materjalist reisiülikonna selga ja läks hämarasse Palermosse. Teisel pool plaza't oli normanni stiilist mõjutatud katedraal, mille kohta Tom oli reisijuhist lugenud. Katedraali oli ehitanud Inglise peapiiskop Walter-of-the-Mill. Lõunasse jääb Siracusa, roomlaste ja kreeklaste vägeva merelahingu asupaik. Ja Dionysose Kõrv. Ja Taormina. Ja Etna! Suur saar, kuhu Tom polnud veel jalagagi saanud! Sitsiilia! Giuliano kindlus! Vanade kreeklaste hõivatud, normannide ja saratseenide vallutatud! Homme võtab ta ette korraliku turismiretke, aga praegu on kõige õigem aeg imetleda torniga katedraali, mõtles Tom selle ees seisma jäädes. Kui tore oli silmitseda fassaadi ja tolmuseid võlve, mõtelda, et homme läheb ta sisse, kujutleda kopitanud magusavõitu lehka, mida täiendab loendamatute küünalde ning aastasadade jooksul põletatud viiruki hõng.
- Patricia Highsmith, "Andekas mr Ripley", tlk Karin Suursalu, 2007, lk 121
- Lapsena nägi ta unes, et seisab mingi kiriku ees; liivakivist keskaegse katedraali ees, sai ta ajapikku aru. See unenägu oli tal ikka veel üksikasjadeni meeles. Kirik sarnanes tema lapsepõlve kodulinna toomkirikuga, aga samas polnud üldsegi selline nagu too. Kui proovisid sellele ringi peale teha, siis said aru, et see on mõõtmatult suur. Ühtegi ust leidmata kõndis ta mööda seinaääri, kõndis, kuni väsis, kuid ei jõudnud kunagi algpunkti tagasi. Kirikule ei saanud ringi peale teha. Ühtegi sissepääsu ei paistnud olevat.
- Kiriku ümber asus park, sama väike kui tegelikkuseski, üldsegi mitte nii suur, et säherdune ehitis sinna ära mahuks. Unenäos pani üks hääl teda end süüdlasena tundma, kui ta enam käia ei suutnud ja seisma jäi:
- "Sa ütled, et oled püüdnud nii hästi kui suudad, aga sa oleksid suutnud edasi minna. Sa suudad alati edasi minna! Jaksad küll!"
- Kusagil siin ärkas ta tavaliselt üles.
- Maria Küchen, "Õnnelik hoor", tlk Mari Jesmin, 2002, lk 12
- Peagi hakkas Chateaubriand ülistama keltide metsa alla kerkinud gooti katedraale, samal ajal kui tänu Walter Scottile, Victor Hugole ja Eugene Emmanuel Viollet-le-Duc'i (1814-1879) restaureerimistegevusele võis kogu 19. sajand unistada oma keskajast, makstes nii Napoleonile kätte tema valgustusliku teo eest, kui too lasi maha võtta Notre Dame'i tümpanoni, et imperaatorlik korteež saaks katedraali sisse marssida.
- Umberto Eco, "Unistades keskajast". Tõlkinud Marge Käsper. Vikerkaar 4/5 1998
Luule
[muuda]kõrguvad Amiens'i katedraali tornid
iga gooti romaani esimesel lehekyljel
ja te tunnete et see on päris kindlasti
juba minevik sest olevik on viis seda
näha ja tulevik viis seda unustada
- Jim Ollinovski, "KYMME", lk 23, rmt: "Aeroplaan esimesest pilgust", 2009
