Dorothy L. Sayers

Dorothy L. Sayers (13. juuni 1893 – 17. detsember 1957) oli inglise kirjanik, filoloog, näitekirjanik ja tõlkija. Tema kriminaalromaanide kuulsaim tegelaskuju on aristokraadist eradetektiiv lord Peter Wimsey.

Tsitaadid väljaandest: Dorothy L. Sayers, "Korralagedus Bellona klubis", tlk Krista Kaer, Tallinn, Eesti Päevaleht, 2013; eestikeelne tõlge ilmus esmakordselt: Dorothy L. Sayers, "Korralagedus Bellona klubis", tlk Krista Kaer, sari: Mirabilia, Tallinn: Eesti Raamat, 1990). Originaal: "The Unpleasantness at the Bellona Club", London: Ernest Benn, 1928.

• [George Fentiman Bellona klubi kohta:] "Tead, see paik meenutab mulle alati seda vana nalja Punch'is: "Kelner, viige lord Mistaniminüüdoligi minema, ta on juba kaks päeva surnud". Vaata vana Ormslyt, norskab nagu jõehobu. Vaata minu austatud vanaisa — tudiseb igal hommikul kell kümme siia, võtab Morning Post'i, istub kamina ette tugitooli ning ongi õhtuni lihtsalt üks mööblitükk. Vaene vanapapi. Mõelda vaid, äkki muutun ma ise ka ükskord niisuguseks. Jumala eest, parem oleks sakslased võinud mulle ühes teistega lõpu peale teha. Mis kasu on ellujäämisest, kui väljavaated on sellised?" (lk 5)
• [George Fentiman:] "Kõtu korrast ära ja raha pole. Mis kuradi mõte sel kõigel on, Wimsey? Inimene läheb ja võitleb kodumaa eest, tema sisikond gaasitatakse ära, ta jääb töökohast ilma ning vastutasuks antakse talle ainult eesõigus marssida kord aastas langenute mälestusmärgist mööda ja maksta naela pealt neli šillingit tulumaksu. Sheila on ka liimist lahti — ületöötanud, vaeseke. Eks ole, mehe jaoks on see neetult ränk, kui ta peab oma naise teenistusest elama. Ma ei saa sinna midagi parata, Wimsey. Mul ütleb tervis üles ja ma pean oma tööotsadest loobuma. Raha — enne sõda ei tulnud raha mulle mõttessegi, aga ma vannun, et nüüd sooritaksin korraliku sissetuleku saamiseks küll mistahes kuriteo." (lk 6)
• [Peter Wimsey:] "Tead, kuritegu nõuab vilumust. Isegi minusugune suhteline lollpea võib asjaarmastajast Moriartyt püüdes peadpööritavalt edukalt nuhki mängida. Kui sa kavatsed valevuntsid ette kleepida ja mõnele miljonärile lagipähe kopsata, siis ära seda parem tee. See sinu vastik komme sigaretid viimase millimeetrini ära suitsetada reedaks sind igal pool. Mul pruugib ainult suurendusklaasi ja kobisirkliga kohale tulla, ja öelda: "Kurjategija on minu vana hea sõber George Fentiman. Võtke ta kinni!" Võib-olla sa ei usu mind, aga politsei ees pugemise ja leheveergudele jõudmise nimel olen ma valmis ohverdama oma kõige lähedasemad ja armsamad inimesed." (lk 6–7)
• [George Fentiman:] "Ma imestan, et keegi üldse sinuga tutvust peab," ütles ta. Pinge ja kibedus olid tema häälest kadunud ning see kõlas üksnes lõbusalt.

"Ega nad ei peakski," vastas Wimsey, "aga nad arvavad, et ma olen selleks liiga jõukas, et mul veel ka ajusid oleks. Suhtumine on umbes samasugune nagu siis, kui kuuldakse, et krahv See-ja-See mängib kusagil näitemängus peaosa. Kõik peavad enesestmõistetavaks, et ta mängib näruselt." (lk 7)

• "Sa mõjud tõepoolest kosutavalt, Wimsey," lausus Fentiman loiult. "Sa pole põrmugi vaimukas, aga sa räägid niisugusel ilmsel naljatoonil, mis meenutab vähem nõudlikule maitsele mõeldud varieteed."

"Esmaklassilise mõistuse enesekaitse endast võimekama vastu," ütles Wimsey. (lk 7)

• Pole kindel, kumb oli Bellona klubi vanematele liikmetele vastumeelsem — kas kindral Fentimani groteskne surm nende keskel või tema pojapoja sündsusetu neurasteenia. (lk 9)
• Uks sulgus nende järel ning näis, et pinge langes. Ring lagunes rühmadeks. Keegi läitis sigareti. Planeedi türann, vana narr Surm oli hoidnud hetkeks nende ees oma tuhmi peeglit ning näidanud neile seda, mida toob tulevik. Kuid nüüd oli peegel jälle ära viidud. Ebameeldiv juhtum oli möödas. See oli tõesti õnnelik juhus, et Penberthy oli vanamehe enda arst. Ta teadis temast kõik. Ta sai anda surmatunnistuse. Ei tule mingit juurdlust. Mitte midagi kahtlast. Bellona klubi liikmed võivad minna õhtust sööma. (lk 11)
• Umbes kümme päeva pärast seda tähelepanuväärset vaherahupäeva istus lord Peter Wimsey oma raamatukogus ja luges haruldast, neljateistkümnendast sajandist pärinevat Justinianuse käsikirja. See pakkus talle erilist naudingut, sest käsikiri oli kaunistatud suure hulga seepiajoonistustega, mis olid küll äärmiselt peened teostuselt, kuid mitte alati ainestikult. (lk 13)
• [Murblesi kirjeldus:] See väike vanapoolne härrasmees, kes tuppa astus, vastas nii täiuslikult ettekujutusele perekonna nõuandeadvokaadist, et tal puudusid igasugused isikupärased jooned peale suure südameheaduse ja nõrkuse piparmünditablettide vastu. (lk 13)
• [Peter Wimsey, portveinist:] "Bunter, klaas härra Murblesile. Ma olen väga rõõmus, et te välja ilmusite. See kaheksakümne kuuenda aasta Cockburn maitseb alati paremini seltskonnas — see tähendab asjatundlikus seltskonnas. Ma tundsin kord üht meest, kes rikkus selle maitset Trichinopoli sigariga. Teist korda teda enam külla ei kutsutud. Kaheksa kuud hiljem sooritas ta enesetapu. Ma ei taha öelda, et see oli põhjuseks. Aga kõik märgid näitasid, et ta lõpetab halvasti."

"See on õudne," lausus härra Murbles tõsiselt. "Olen näinud mitmeid mehi, kes on saadetud võlla kuritegude eest, millele ma hoopis rohkem suudan kaasa tunda." (lk 14)

• [Peter Wimsey:] "Ma ei olnud surma tunnistajaks, ma olin surma avastamise tunnistajaks — ja see on sootuks erinev asi." (lk 14)
• [Murbles:] "Nojah, Felicity tüdis sellest, et teda nõelutud musliinkleitides ja puhastusest tulnud kinnastes seltskonnas ringi veeti — ja tal oli piisavalt iseloomu, et vihastada ema lõputute plaanide peale kosjasobitamise vallas. Üks kole, vanadusest nõder ning tõbedest ja liiderdamisest puretud vikont oleks hea meelega ilusa kaheksateistkümneaastase tütarlapse kõrval altari ette tudisenud ning ma pean kahetsustundega ütlema, et neiu isa ja ema tegid kõik, mis oli nende võimuses, et Felicity selle häbiväärse ettepaneku vaistu võtaks. Tegelikult kuulutati kihlus juba välja ning laulatuspäevgi oli kindlaks määratud, kui Felicity ühel hommikul perekonna ülimaks õuduseks rahulikult teatas, et ta oli enne hommikusööki kodust välja läinud ning äärmiselt sündsusetu rutu ja salatsemisega abiellunud kellegi keskealise mehega, kelle nimi oli Dormer ja kes oli väga aus, üpris jõukas ning, hirmus öelda — edukas vabrikant. Ja papjeemašeest või muust säärasest valmistatud ning patenditud purunematu kannaga nööbid kujutasidki endast jäledat tagapõhja, millega see põikpäine Victoria-aegne neiu oli end sidunud." (lk 15)
• [Peter Wimsey:] "Olen otsustanud, et ma ei saa kunagi isaks. Moodsad kombed ja õilsate vanade traditsioonide lagunemine on kogu selle asja lihtsalt ruineerinud. Ma pühendan oma elu ja varanduse uurimistöö edendamiseks, mis avastaks parimad meetodid, kuidas inimolendeid sündsalt ja ilma pealetükkivuseta munadest välja haududa. Kõik vanemlikud kohustused jäävad inkubaatori kanda." (lk 16)
• [Murbles:] "Naine suri, usun, et suurel määral oli tema surmas süüdi too sõjaväelik regulaarsus, millega abikaasa tema emakssaamist korraldas, jättes maha arvuka, kuid nõrga lastepere." (lk 16–17)
• "Te olete terava keelega," ütles Wimsey. "Ei mingit aukartust, ei mingit puhtsüdamlikku usku ega muud seesugust. Kas advokaadid üldse paradiisi lähevad?"

"Ses suhtes pole mul vähimatki informatsiooni," kostis härra Murbles kuivalt. (lk 18)

• [Peter Wimsey:] "Teie silmadesse, armuline härra, on ilmunud metalse läikega juristipilk, mis laseb oletada, et peagi läheb asi põnevaks." (lk 19)
• [Peter Wimsey:] "Aga — nojah — tahan ainult öelda, et — vaadake, kas te kunagi lapsepõlves sonkisite keppide ja igasuguste toigastega vaikseid, salapärase väljanägemisega tiike, lihtsalt selleks, et näha, mis nende põhjas on?"

"Tihtipeale," vastas härra Murbles. "Mulle meeldis väga looduslugu ning kui ma nii pika aja möödudes seda öelda võin, oli mul küllalt märkimisväärne tiigifauna kollektsioon."

"Kas te juhtusite kunagi oma uurimise käigus põrgulikku haisu üles keerutama?"

"Kulla lord Peter — te teete mind päris murelikuks." (lk 23-24)

• [Teener Bunter lord Wimseyle:] "Tohin ma küsida, milord, kas tegemist on paljutõotava juhtumiga?"

"See pakub teatud teravust. Nagu okassigagi. Tühja kah! Kao, igav ettevaatus! Bunter, püüa endas arendada erapooletut ellusuhtumist. Võta eeskuju verekoerast, kes järgib võrdse ja erapooletu innuga nii isatapja kui ka aniisipudeli jälge."

"Ma jätan selle meelde, milord." (lk 24–25)

• Wimsey läks aeglaselt väikese musta tiibklaveri juurde, mis seisis raamatukogu nurgas.

"Täna õhtul Bach ei sobi," pomises ta endamisi. "Bach jääb homseks, kui hallollus tööle hakkab." Tema sõrmede all võttis vaikselt kuju üks Parry meloodia. "Ainult kui varjukuju kõnnib inimene... ta kuhjab kokku ega tea mitte, kes viib selle koju."

Lord Peter puhkes äkitselt naerma ja sukeldus ühe moodsa helilooja veidrasse, lärmakasse ja ärritavalt ebaharmoonilisse etüüdi seitsme dieesiga helistikus. (lk 25)

• Tegemist oli mugava tviidülikonnaga, mille värv ja muster olid pisut silmatorkavamad kui Wimsey endale harilikult lubas. Kuigi seda sobis ka linnas kanda, õhkus sellest siiski kerget mägede ja mere meeleolu.

"Ma tahan jätta küll sundimatu, kuid mitte mingil juhul pealetükkiva mulje," jätkas ta. "Ma ei saa sinna midagi parata, aga ma mõtlen siiski, kas poleks nõrk tumepunane triip olnud ikkagi parem, kui see silmapaistmatu roheline."

Paistis, et soovitus ajas Bunteri segadusse. Saabus vaikus, mille kestel Bunter toda nõrka tumepunast triipu endale ette kujutas. Kuid lõpuks näis, et tema mõtetes võbisevad kaalukausid jäid kindlalt paigale.

"Ei, milord," lausus ta otsustavalt. "Minu meelest ei oleks tumepunane parem. Huvitav — seda küll, aga hoopiski mitte nii sõbralik, kui ma nõnda väljenduda tohin." (lk 26)

• [Peter Wimsey Bunterile:] "Kas sa oled ikka kindel, et oled kogu uudsuse eemaldanud? Ma ei salli uusi riideid."

"Olen selles täiesti veendunud, milord. Kinnitan teie lordlikule kõrgusele, et see ülikond näeb igas suhtes välja nii, nagu seda oleks mitu kuud kantud." (lk 26)

• [Williamson, riidehoidja:] "Väga ea surm, milord. Olen ullemat näind. Ja mis sellest siis nii väga on? Kõik räägivad, nagu oleks see klubile ebameeldiv, aga mina ütlen, mis tähtsust sel on. Pole kuigi palju majasi, kus keski poleks ühel või teisel ajal surnd. Ega me sellepärast neid majasi alvemaks ei pea, ei tea mispärast siis klubi peaks alvemaks pidama?" (lk 29)
• [Arst Penberthy Wimseyle:] "See advokaat, mis ta nimi nüüd oligi, käis eile siin ja püüdis mind nurka suruda. Ta näis arvavat, et inimese purihammaste järgi saab öelda minutilise täpsusega, millal ta suri. Ütlesin, et see pole võimalik. Pruugib neile tegelastele oma arvamus ainult välja öelda ja juba leiadki end tunnistajapingis seda vandega kinnitamas."

"Ma tean. Aga mingi üldine ettekujutus ju tekib?"

"Oo jaa. Ainult et oma oletusi tuleb millegi muu — faktide ja tõendite — abil kontrollida. Ei saa lihtsalt niisama teoretiseerida."

"Teooriad on väga ohtlikud asjad." (lk 30)

• Bellona klubi raamatukogus polnud kunagi kedagi. See oli suur, vaikne ja meeldiv ruum, raamaturiiulid moodustasid nišid, milles seisid kirjutuslaud ja kolm-neli tooli. Aeg-ajalt astus keegi sisse, et kontrollida midagi The Timesi atlasest või mingist strateegia ja taktika alasest tööst või otsida välja mõni vana teenistusnimekiri, kuid suurema osa ajast oli raamatukogu tühi.

Kõige tagumises nišis, ümbritsetuna raamatute ja vaikuse müürist, võis usalduslik jutuajamine niisama suureks saladuseks jääda nagu pihitoolis. (lk 32)

• [Penberthy:] "[M]e peame elavate suhtes oma kohust täitma, surnuid me aidata ei saa." (lk 34)
• [Peter Wimsey:] "Ma ei tulnud pahandust tegema. Au contraire, nagu ütles too mees Biskaia lahes, kui temalt küsiti, kas ta on lõunat söönud." (lk 35)
• Wetheridge ütles, et ilm on sant. Wimsey soostus armastusväärselt. Wetheridge ütles, et arvestades hinda, mida siin klubis toidu eest tuli maksta, on see lausa skandaalne, et siin midagi söögiks kõlbulikku ei ole. Wimsey, keda peakokk ja ka kelnerid tema asjatundlikkuse pärast jumaldasid ning kellele oli saadetud kõige valitum pala, ilma et ta oleks pidanud seda küsima, tundis Wetheridge'ile ka seekord kaasa. Wetheridge ütles, et mingi põrgulik fotograaf oli teda täna hommikul mööda tervet klubi taga ajanud ning üldse pole viimasel ajal kogu selle äraneetud kõmu tõttu võimalik enam rahu saada. Wimsey ütles, et seda kõike tehakse reklaami huvides ja et reklaam on tänapäeva needus. Vaadake ajalehti — kaanest kaaneni aina kuulutused, muud midagi. Wetheridge ütles, et kurat võtaks, tema ajal oleks korralik klubi reklaami põlastanud ning et ta mäletab veel aegu, kui ajalehti tegid härrasmehed härrasmeeste jaoks. Wimsey ütles, et miski pole enam päris endine; tema meelest võis olla selle põhjuseks sõda. (lk 38)
• [Peter Wimsey Robert Fentimanile:] "Muide, minu meelest võib öelda nii mõndagi naiste kasuks."

"Mis see siia puutub?"

"Noh, ma pean silmas, et meeste komme nii kergesti ja küsimusi esitamata juhuslikke tutvusi soetada on küll väga kena ja tore ja nii edasi — aga vaadake, kui ebamugav see on. Võtame või teid. Te möönate, et olete selle mehega kaks-kolm korda kohtunud ning te teate temast ainult seda, et ta on pikk ja kõhn ning elab mingis lähemalt määratlemata eeslinnas. Naine oleks samade võimaluste juures saanud teada tema aadressi ja tegevusala, selle, kas ta on abielus, kui palju tal on lapsi, mis on nende nimed ja kuidas nad elatist teenivad, milline on tema lemmikkirjanik, millist toitu ta üle kõige armastab, mis on tema rätsepa, hambaarsti ja kingsepa nimi, millal ta teie vanaisaga tutvus ja mida ta temast arvab — terve rea kasulikke asju."

"Seda küll," nõustus Fentiman muiates. "Sellepärast ma polegi naist võtnud."

"Ma olen teiega täiesti päri," ütles Wimsey, "aga fakt jääb faktiks — informatsiooniallikana olete te täiesti kõlbmatu." (lk 46)

• "Vaadake," ütles Wimsey, tehes peatuse, et silmitseda lähemalt imetillukest lahtist niidiotsa pükste vasakul säärel, "kui rõivastel leidub tolmu, võime saada mingi aimduse — mis näitaks meile, kus kindral öö veetis. Kui me — võtame üsna ebatõenäolise näite — leiaksime hulga saepuru, võiksime oletada, et ta külastas puuseppa. Kuivanud leht aga annaks tunnistust aiast või pargist või millestki sellisest. Ämblikuvõrk võiks tähendada veinikeldrit või... või aiakuuri... ja nii edasi. Kas saate aru?"

"Jah, milord," ütles Woodward üsna kahtlevalt. (lk 49)

• [Keemik James Lubbock:] "Arvestades seda, kui lahkesti me kriminaalprotsesside käigus üldsust informeerime, et kahest või kolmest arseeniterast piisab ükskõik kui vintske vastumeelse isiku edukaks kõrvaldamiseks, on päris üllatav, kui pillavalt inimesed mürkidega ringi käivad. Mitte ei võta õppust. Iga jooksupoiss, kes oleks niisama asjatundmatu nagu keskmine mõrvar, saaks oma töökohas jalaga tagumikku." (lk 54)
• Tema esimene mõte oli minna Finsbury parki George Fentimani juurde. Talle meenus aga õigel ajal, et Sheila pole veel töölt koju jõudnud — Sheila töötas kassiirina ühes peenes kondiitriäris — ning ta mõistis jõukatele inimestele harva omase ettenägelikkusega, et kui ta liiga vara kohale jõuab, palutakse teda õhtusöögile ning kuna õhtusöök on seal peres väga napp, siis Sheila muretseks ja George pahandaks. Seega astus ta sisse ühte oma arvukatest klubidest ning valis väga hästi valmistatud sole Colbert'i, pudeli Liebfraumilch'i, õunašarloti ja järelroaks kerge hõrgutise ning kõige lõpuks musta kohvi ja haruldast vana brändit — see oli lihtne ja kosutav söömaaeg, mille ta lõpetas hiilgavas tujus. (lk 56–57)
• "Sel naisel on ehtne kanapea. Ei — ära sina mine, Sheila... ma ei taha, et sa sütt tassiksid."

"Lollus!" vastas naine üsna teravalt. "Küll sa oled ikka silmakirjateener, George. Sa oled ühtäkki nii rüütellik ainult sellepärast, et meil on külaline."

"Kuulge, laske mina toon," pakkus Wimsey ahastusse sattudes. "Mulle meeldib sütt tuua. Lapsepõlves armastasin ma väga sütt. Kõike räpast ja rämedat. Kus see süsi on? Juhatage mind sinna!"

Proua Fentiman laskis lahti söepange, mille pärast George ja Wimsey viisakalt rüselesid. Lõpuks läksid nad kõik koos tagahoovi kohmaka söekasti juurde. Wimsey ammutas sütt, George hoidis pange ja daam näitas neile tuld pika küünlaga, mis logises liiga suures emailküünlajalas. (lk 58)

• [Sheila Fentiman:] "Ära räägi rumalusi, George. Miks see nii on, lord Peter, et mehed kardavad nii väga teenijatega rääkida?"

"Teenijatega tegelemine on naiste kohus," ütles George, "minu asi see pole." (lk 59)

• "Helde jumal, ei!" segas George vahele. "Wimsey elab korralikku elu. Nemad Piccadillyl ei tea midagi kitsikuse õilsatest rõõmudest."

"Mul on päris vedanud," ütles Wimsey säärase vabandava ilmega, mida on ilmselt sunnitud näole manama iga inimene, keda liigses jõukuses süüdistatakse. (lk 59)

• [Peter Wimsey oma teenrist:] "Ta käib fotoaparaadiga osavalt ringi. Ainus häda on see, et ta sulgeb ennast vahetevahel pimikusse ning ma pean ise kuidagi hakkama saama. Mul on temaga telefoniühendus. "Bunter?" — "Jah, milord!" — "Kus on minu kraenööbid?" — "Riidekapi kolmandas väikeses parempoolses sahtlis, keskmises osas, milord." — "Bunter!" — "Jah, milord." — "Kuhu ma oma portsigari olen pannud?" — "Mulle tundub, et ma nägin seda viimati klaveri peal, milord." — "Bunter!" — "Jah, milord." — "Mu valge lips on sõlme läinud." — "Kas tõesti, milord?" — "Noh, kas sa ei saa midagi ette võtta?" — "Palun vabandust, milord, aga ma ilmutan parajasti üht plaati." — "Käigu põrgu see plaat!" — "Väga hea, milord!" — "Bunter, pea... ära nüüd kiirusta... lõpeta plaat ära ja tule ja seo siis mu lips ette." — "Muidugi, milord." Ja siis pean ma istuma õnnetult, kuni see põrgulik plaat on kinnitatud või mida sellega tehakse. Täielik ori omaenda majas — vaat kes ma olen." (lk 60)
• "Kahju küll, et sa oled sedavõrd meeleheitele viidud, et meie viletsast hütist varjupaika otsid," kostis George hapult naerdes...

Wimsey hakkas kahetsema, et ta oli tulnud, proua Fentimani ilme oli tusane.

"Teil ei pruugi selle peale vastata," ütles Sheila tehtud lõbususega, "vastust polegi olemas."

"Ma saadan selle lause tädi Judithile Rosie's Weekly Bitsist," ütles Wimsey. "A teeb märkuse, mille peale pole vastust olemas. Mida peab B tegema?" (lk 60)

• [George Fentiman miss Dorlandist:] "Moodne Chelsea' naine. Inetu nagu patt ja kalk nagu kivikuju. Maalib — koledaid kondiseid prostituute, kes on rohelised ja alasti. Küllap ta arvab, et kui tal naisena edu ei ole, võib temast saada intellektuaalihakatis. Pole ime, et mehed tänapäeval korralikku tööd ei leia — kõik kohad on täis põikpäiseid, sigarette suitsetavaid naisi, kes teevad näo, nagu oleksid nad geeniused ja ärinaised ja teab mis kõik veel." (lk 64)
• [George Fentiman:] "Miks ta ei või seltsidaam olla? Vanasti olid paljud vallalised naised seltsidaamid ja ma ütlen sulle, kulla tüdruk, nad veetsid palju paremini aega kui praegu, kogu selle tantsimisega, lühikeste seelikutega ja teesklemisega, et neil on karjäär. Moodsal tüdrukul pole raasugi tõelist tunnet ega arvamust. Raha — raha ja kahtlane kuulsus — ainult neid ta jahibki. Vaat mille eest me sõdisime — ja vaat mis meid ees ootas!" (lk 64)
• [Peter Wimsey:] "Ei, ärge hakake mulle teed näitama. Mul on kõrtside suhtes eriline vaist. Ma leian kõrtsi üles isegi Londoni udus, kinnisilmi ja seotud kätega." (lk 66)
• [Peter Wimsey advokaat Pritchardile:] "Kas teil on midagi selle vastu, kui ma suitsetan? Soovite ka?"

"Tänan väga, aga tööajal ei suitseta ma kunagi."

"Väga õige. Jätab palju sügavama mulje. Ehmatab kliendid ära, eks ole?" (lk 68–69)

• [Peter Wimsey telefonioperaatorile:] "Ei, tänan, kulla laps, ma ei taha kõne pikendust — ma ostan selle raha eest kommi." (lk 70)
• [Politseiuurija Parker Peter Wimseyle:] "Kuule, see telefonikõne, mida sa palusid välja uurida."

"Jah?"

"See võeti kell üheksa kolmteist Charing Crossi metroojaama telefoniputkast."

"Kurat võtaks — ega operaator toda selli nägema ei juhtunud?"

"Seal pole operaatorit. See on telefoniautomaat."

"Oh, et nende leiutaja õlis praeks." (lk 70–71)

• "George'iga on see häda, et ta ei suuda ennast valitseda. Pole kunagi suutnud. Mees peaks ennast kätte võtma ja natuke tänulikkust ilmutama. Ta näib mõtlevat, et kui Sheila peab mehe eest tööd tegema, siis ta ei vajagi viisakust ja — noh, õrnust ja nii edasi — mida üks naine saama peaks."

"Mind ärritab alati, kui ma näen, et abieluinimesed jämedalt käituvad," ütles Wimsey. "Küllap see on paratamatu. Naised on naljakad. Paistab, et neile ei lähe niivõrd korda mehe ausus ja truudus — ja ma olen kindel, et teie vennal need omadused on —, kuivõrd see, et mehed neile uksi lahti teeksid ja "tänan sind" ütleksid. Olen seda korduvalt tähele pannud."

"Mees peab olema pärast abiellumist just niisama viisakas nagu enne," kuulutas Robert Fentiman vooruslikult.

"Peaks küll, aga ei ole mitte kunagi. Võimalik, et sel on mingi seletus, mida meie ei tea," ütles Wimsey. "Teate, ma olen küsinud — uudishimulik, nagu ma olen —, aga inimesed enamasti lihtsalt ühmatavad ja ütlevad, et nende naised on mõistlikud ja peavad nende kiindumust enesestmõistetavaks. Aga ma usun, et naisi ei muuda miski mõistlikuks, isegi mitte pikk kooselu oma mehega."

Kaks poissmeest vangutasid tõsiselt pead. (lk 73)

• "Kuulge, Wimsey," küsis kapten Culyer Bellona klubis, "kas te ei lõpetagi ära oma uurimist või kuidas seda nimetada? Klubi liikmed nurisevad tõsiselt ja ma ei saa seda neile pahaks panna. Nende meelest on teie lõppematud pärimised talumatult tüütud, vanapoiss, ja ma ei saa keelata neil mõtlemast, et selle kõige taga peab midagi olema. Inimesed kurdavad, et portjeed või kelnerid ei pööra neile tähelepanu, sest teie lobisete nendega alalõpmata ning kui te parjasti seda ei tee, siis tolknete te baaris ja kuulate teiste jutuajamist pealt. Kui see on teie meelest taktitundeline viis uurimist läbi viia, siis ma tahaksin, et te teeksite seda taktitundetult. Asi hakkab läbinisti ebameeldivaks muutuma." (lk 81)
• [Culyer Peter Wimseyle:] "Ega te seda ometi tõsiselt mõtle?"

"Ma ei mõtle kunagi midagi tõsiselt. See minu sõpradele minu juures ei meeldigi." (lk 83)

• [Peter Wimsey:] "Võib-olla peaks kõik sugulased pärast seitsmekümnendat eluaastat valutult kõrvaldama. Või vähemalt eraldama. Või laskma neil keeled steriliseerida, et nad ei saaks teiste elu kohta mürgiseid märkusi teha." (lk 87)
• [George Fentiman Peter Wimseyle:] "Robert on tegelikult täitsamees, kuigi ta käib mulle hirmsasti närvidele."

"Kas tõesti?"

"Ta on nii paksu nahaga; ehtne kujutlusvõimeta britt. Ma usun, et Robert võiks veel viis aastat rõõmsalt edasi sõdida ja pidada seda üheks vahvaks mürgliks. Robert oli tuntud selle poolest, et ta ei pilgutanud eales silmagi. Mäletan, et seal jubedas Carency mülkas, kus kogu maa oli lagunevate laipadega kaetud — uhh! — põmmutas Robert neid suuri punsunud rotte, penn tükk, ja naeris. Rotid. Roiskusid elusast peast sellest, mida nad olid söönud. Oo jaa! Robertit peeti paganama heaks sõduriks." (lk 88–89)

• George Fentiman pöördus võidukalt oma kaaslase poole.

"Kas nägid? Igavene täikrae! Kadus nagu tuul, kui ma teda ähvardasin. Seesama mees ongi mind kolm päeva jälitanud."

"Mul on kahju," ütles Wimsey, "aga teda ei kihutanud minema sinu vahvus, Fentiman. Seda tegi hoopis minu kohutav pale. Mis minus küll peitub? Kas mul on ähvardav ja kamandav ilme nagu Jupiteril? Või on minu lips nii eemaletõukav?" (lk 89)

• [Peter Wimsey kohatud nuhi kohta:] "Hea oleks, kui ma oleksin teda lähemalt näha saanud. Sest mul on tunne, et ma olen neid kauneid näojooni enne näinud, ning mitte eriti ammu. Kas see pale merele viis tuhat laeva? Ei, minu meelest ei viinud." (lk 89–90)
• "See on minu jaoks uus kogemus," ütles lord Peter, vaadates takso tagaaknast teist taksot, mis neile järgnes, "et mind jälitab politsei, aga see lõbustab neid ega kahjusta meid." (lk 216)
• Isegi kui Ann Dorland õigeks mõistetakse — isegi kui teda üldse mõrvas ei süüdistata —, jääb ta alatiseks kahtluse alla. See polnud sedasorti küsimus, mida saaks deduktiivse loogika särava välgatusega või verise pöidlajälje avastamisega mugavalt lahendada. Siin oli asi advokaatide vaidlustes — emotsionaalse seisundi kaalumises kaheteistkümne korraliku ja seadust austava inimese poolt. Nende suhteid sai arvatavasti tõestada, paarike oli kohtunud ja koos õhtust söönud; tõenäoliselt sai tõestada tülitsemist — aga mis edasi? Kas vandekohtunike kogu usub tüli põhjust? Äkki peavad nad seda eelnevalt kokku lepitud mänguks või arvavad ekslikult, et tegemist on kelmide omavaheliste lahkhelidega? Mida mõtlevad nad sellest ilutust ja tusasest kidakeelsest tüdrukust, kellel pole kunagi olnud õigeid sõpru ning kelle kohmakad ja arglikud püüdlused armuvallas olid nii ebamäärased, nii hukatuslikud? (lk 216)
• [Ann Dorland Peter Wimseyle:] "Marjorie väidab, et te olete toidu alal asjatundja. Ma ei usu, et asjatundjad kunagi homaari ja šampanjat tellivad." (lk 217)
• [Peter Wimsey:] "Huîtres Musgrave — ma olen põhimõtteliselt austrite küpsetamise vastu, aga see roog on nii suurepärane, et selle pärast võib reeglitest kõrvale kalduda." (lk 217)
• [Peter Wimsey:] "Preili Dorland — kas ma tohin olla häbematu?"

"Kuidas? Miks?"

"Mitte kunstnik, mitte boheemlane ja mitte õpetatud mees; hoopis seltskonnainimene."

"Mida te nende salapäraste sõnadega mõtlete?"

"See peaks olema teile õige mees. Sedasorti mehele te meeldite väga. Vaadake, vein, mille ma ära saatsin — see ei kõlba inimesele, kes armastab šampanjat ja homaari ega ka väga noorele inimesele — see on liiga vänge ja toores. Aga selles on sisu. Teis niisamuti. Selle õigeks hindamiseks läheb tarvis kaunis kogenud maitsmismeelt. Ühel päeval astute teie ja see vein oma õigustesse. Kas mõistate?"

"Te arvate nii?"

"Jah. Aga teie meheks ei saa sedalaadi inimene, keda teie ootate. Te olete alati mõelnud, et keegi hakkab teid suunama, eks ole?"

"Noh..."

"Aga te leiate, et hoopis teie mõistus on määrav. Tema tunneb selle üle suurt uhkust. Ja teie avastate, et mees on usaldusväärne ja hell ning kooselu laabub päris hästi." (lk 218–219)

• [Peter Wimsey Ann Dorlandile:] "Tänu jumalale! Ma mõtlesin, et te kavatsete käituda üllalt, ennastohverdavalt ja tüütult. Teate küll. Nagu need, kelle üllaid motiive esimeses peatükis vääriti mõistetakse ning kes mässivad kümneid inimesi oma armetutesse intriigidesse, kuni perekonna advokaat kõik raskused kaks lehekülge enne lõppu lahendab." (lk 220)
• [Doktor Penberthy:] "Teate, see oli kole lihtne... see ongi kõige kuratlikum. Vanamees tuli ise kohale ja andis ennast minu kätesse. Ütles ühe hingetõmbega, et mul pole vähimatki väljavaadet seda raha saada ja teise hingetõmbega küsis rohtu. Mul tuli ravim ainult kahte kapslisse panna ja öelda, et ta need kell seitse sisse võtaks. Ta pani kapslid oma prillitoosi, et ta neid mingil juhul ära ei unustaks. Ei jäänud isegi ühtki pabeririba, mis mind reeta oleks saanud. Ja järgmisel päeval tuli mul ainult uus rohi muretseda ja pudel täis panna. Ma annan teile selle apteekri aadressi, kes mulle digitaliini müüs. Lihtne... see oli naeruväärne... inimesed annavad meie kätte niisuguse võimu..."
• [Kolonel Marchbanks:] "Ma mõtlen mõnikord, lord Peter, et mõnele noorele mehele on sõda halvasti mõjunud. Aga muidugi pole nad kõik väljaõppinud sõdurid ja seal on suur vahe. Seda olen ma küll tähele pannud, et autunne pole enam see, mis ta oli minu poisipõlves. Siis ei leitud inimestele nii palju vabandusi: teatud asju tehti ja teatud asju ei tehtud. Tänapäeva mehed — ja pean kahjuks ütlema, ka naised — lubavad endale käitumist, mis on minule täiesti arusaamatu. Ma saan aru, kui inimene sooritab mõrva vihahoos — aga mürgitamine — ja siis asetada hea ja kombeline tütarlaps säärasesse kahtlasesse olukorda — ei! Sellest ma küll aru ei saa." (lk 227)
• Nad läksid baari, mida hakati just ööseks sulgema. Seal oli veel mitu meest, kes arutasid oma plaane jõuludeks.

"Mina lähen lõunasse," ütles Tinakõht Challoner. "Mul on sellest kliimast ja maast villand."

"Hea oleks, kui te meid üles otsiksite, Wimsey," ütles üks teine. "Me saame teile väga korralikku jahti pakkuda. Meile tulevad mingid külalised; teate, minu naisel peavad olema külas kõik need noored — hirmus naisteparv. Aga ma kutsun mõned mehed, kes oskavad bridži mängida ja püssi lasta ning te oleksite tõeline ristiinimene, kui te aitaksite mul seda üle elada. Need jõulud on lihtsalt tapvad. Ei tea küll, miks nad leiutati." (lk 228–229)

• [George Fentiman miss Dorlandist:] "See on neetult tore tüdruk, Wimsey."

"Jah, ma tean. Sel silmapilgul, kui ma avastasin, et ta eelistab Burgundia veini šampanjale, muutus minu arvamus temast väga kõrgeks." (lk 230)

• [George Fentiman:] "Ei maksa minna häbematuks, Wimsey. Kas mina ei tohigi siis hinnata intelligentset ja iseloomuga naist? Võimalik, et ma ei ole intellektuaal, aga mõni mõte ulatub mul siiski tantsurühma esimestest ridadest kaugemale." (lk 231–232)
• [Peter Wimsey vapikiri:] "Nagu tuju tuleb." ("As my whimsy takes me.") (lk 233)
• [Paul Austin Delagardie:] "1909. a läks Peter stipendiaadina Ballioli ajalugu õppima ning siis, pean tunnistama, muutus ta kaunis talumatuks. Maailm oli tema jalge ees ja ta hakkas nina püsti ajama. Ta võttis omaks edevad maneerid, liialdatud Oxfordi kombed, soetas monokli ning esines sageli oma arvamustega nii üliõpilaste vaidlusklubis kui ka väljaspool seda, kuigi õigluse nimel pean ma lisama, et ta ei katsunud kunagi kohelda üleolevalt oma ema või mind." (lk 236)
• [Paul Austin Delagardie:] "Ja siis, viimasel Oxfordi aastal, armus Peter seitsmeteistkümneaastasesse lapsukesse ja unustas otsekohe kõik, mida talle kunagi oli õpetatud. Ta kohtles seda tüdrukut nii, nagu olnuks ta tehtud härmalõngadest, ning mind, nagu olnuks ma vana kalestunud kõlvatus, kelle tõttu ta pole väärt puudutama seda õrna ja süütut neiut. Ma ei eita, et nad moodustasid oivalise paari — heledapäised ja valgetverd — kuuprints ja -printsess, öeldi nende kohta. Kuutõbised oleks rohkem täppi läinud. Mida pidi Peter kahekümne aasta pärast peale hakkama naisega, kellel polnud mõistust ega iseloomu — seda ei vaevunud küsima keegi peale tema ema ja minu, Peter ise oli muidugi täiesti juhmistunud." (lk 236)
• [Paul Austin Delagardie:] "Aga seda pidin ma paratamatult ohtlikuks pidama, et tema võimetega mehel polnud tööd, mis oleks paelunud tema mõistust ning ma ütlesin seda ka talle." (lk 237)
• [Paul Austin Delagardie:] "Charles Parker oli vaikne, arukas, hästi kasvatatud mees ning ta on olnud Peterile hea sõber ja õemees. Tal on see väärtuslik omadus, et ta armastab inimesi, ilma et ta tahaks neid pahupidi pöörata." (lk 238)
• [Paul Austin Delagardie:] "Tänulikkus ja alandav alaväärsuskompleks ei kõlba abielu alusteks." (lk 239)
• [Paul Austin Delagardie:] "Mitte noored süütud olendid ei vaja hella kohtlemist — seda vajavad hoopis need, kes on ära hirmutatud ja haiget saanud." (lk 239)
• [Paul Austin Delagardie Peter Wimsey kohta:] "Ta on tõeline Delagardie, kelles on vähe Wimseyde jooni peale selle (pean olema õiglane) põhilise sotsiaalse vastutustunde, mis ei lase inglise maa-aadlil vaimses mõttes täiesti alla käia." (lk 239)