Vello Lattik
Ilme
Vello Lattik (15. september 1935 Tartu – 30. august 2007) oli eesti kirjanik.
Ta oli alates 1994. aastast Keskerakonna liige.
Elukäik
[muuda | muuda lähteteksti]Lõpetas 1956. aastal Tartu 1. Töölisnoorte Keskkooli, 1961. aastal Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonna ja 1984. aastal Moskvas Gorki-nimelised kõrgemad kirjanduskursused.
Oli aastatel 1961–1962 Viljandi rajooni perekonnaseisuaktide Büroo juhataja ja 1962–1967 autobaasis insener. Töötas alates 1967. aastast Gagarini-nimelises näidissovhoostehnikumis juristi, ökonomisti ja töölisena. Elas Viiratsis.
Oli alates 1992. aastast "Rahva Hääle" toimetuse liige.
Teoseid
[muuda | muuda lähteteksti]Romaanid
[muuda | muuda lähteteksti]- "Pastoraal mummulisest kleidist" (1978)
- "Kuus head inimest" (1979)
- "Suudlus lumme. Babyloni tüdrukud" (1981)
- "Mihklipäeval. Mihklikuul" (1983)
- "Orkester" (1989)
- "Kohtumiseni unistustes!" (Viljandi 2001)
Artiklikogu
[muuda | muuda lähteteksti]- "Valitud publitsistikat" (1985)
Liikmesus
[muuda | muuda lähteteksti]Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]- 1981 – A. H. Tammsaare nimeline kirjanduspreemia ("Kuus head inimest")
- 1992 – Anton Suurkase nimeline kirjandusauhind ("Sirge Säär Sukas Roosas")
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Oskar Kruus. "Lattik, Vello". // Eesti kirjarahva leksikon. Tallinn 1995. Lk 273
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Vello Lattik Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
- Haud Viljandi vanal kalmistul