Tallinna piiskopkond (1219–1561)

See artikkel räägib katoliku kiriku piiskopkonnast; EAÕK Tallinna peapiiskopkonna kohta vaata artiklit EAÕK Tallinna peapiiskopkond; MPEÕK Tallinna piiskopkonna kohta vaata artiklit MPEÕK Tallinna piiskopkond

Tallinna piiskopkond (alamsaksa: Bisdom Reval, ladina: Episcopatus Revaliensis) oli Rooma-katoliku kiriku piiskopkond Eestis Taani Eestimaal aastatel 1219–1346 ja Saksa ordu Liivimaa ordu aladel aastatel 1346–1561.

Piiskopkonna asutasid Taani kuningas (1202–1241) Valdemar II ja Lundi peapiiskop Andreas Sunesen 1219. aastal pärast Tallinna vallutamist, paavst Honorius III loal. Esialgu kuulusid piiskopkonna diötseesi Rävala ja Harjumaa muinasmaakonnad, Virumaa ja Järvamaa kuulusid Virumaa piiskopkonda.

1219. aastal on esmamainitud toomkirikut Toompeal. Praegust Tallinna toomkiriku hoonet hakati ehitama tõenäoliselt 1230. aastatel. Valmis sai see 1240. aastal. Kuningas Valdemar II tegi sellest oma Eesti valduste (Eestimaa hertsogiriigi) peakiriku. Kuni 1560. aastani oli Tallinna toomkirik katoliiklike Tallinna piiskoppide katedraalkirik, hiljem võtsid seal koha sisse Eesti luterlikud piiskopid ja superintendendid.

Seejärel kui Mõõgavendade ordu 1227. aastal Põhja-Eesti vallutas, lakkas piiskopkond sisuliselt eksisteerimast. Paavsti legaadi Modena Wilhelmi (Modena Guillemuse) osavõtul sõlmitud Stensby lepingu kohaselt tagastas Rooma paavstile alluv vaimulik Liivi ordu kui Mõõgavendade ordu järglane 1238. aastal Taanile Tallinna, Rakvere ja Narva linnused, Revala, Harjumaa ja Virumaa (umbes 12 000 km²). Järvamaa jäi Liivi ordule, kuid ordu ei tohtinud Taani kuninga loata sinna kindlustusi rajada, kuid jäi koos ülejäänud Taani hallatava Eestimaaga kiriklikult Lundi peapiiskopkonna Tallinna piiskopi diötseesi. Piiskopkond taasasutati 1240. aastal, siis liideti sellega ka Virumaa piiskopkonna endised valdused^[1]. 1. augustil 1240 andis kuningas Valdemar II korralduse kõigil (Eestimaa hertsogkonna) rüütlitel, linnakodanikel, vasallidel, läänivaldajatel Eestimaal, Virumaal, Järvamaal, maksta kirikukümnist Tallinna (Revali) piiskopile^[2] ja kordas Erik IV Adraraha ^[3].

1240. aasta 15. septembril doteeris Taani kuningas Valdemar II Tallinna toomkirikule kokku 80 adramaad Rävalast^[4] ja 40 adramaad Tallinna piiskopi (Thorkilli) valdusse Virumaalt, kuni Virumaa piiskopi nimetamiseni^[5] ja donatsiooni kordas Valdemar Ii kaasvalitseja Erik IV Adraraha 1240. aasta 24. juulil^[6] 80 adramaa (sh Jakowoldal, Rutæ, Saintakæ, Ketheræ, Pasies, Kaeris, Wæræ külad) suuruse doneerimise. 1249. aastal doteeris Erik IV Adraraha Tallinna toomkirikule kokku 40 adramaad, 1254. aastal kuulus juba kogu Saintake (ehk Sagentake) piirkond Tallinna piiskopile, st kokku 43 adramaad^[7].

Erinevalt teistest Vana-Liivimaa piiskopkondadest, ei allunud Taani valdustes asunud piiskopkond Riia peapiiskopkonnale. Ka Taani Põhja-Eesti valduste müügi järel Saksa Ordule (1346) jäi Tallinna piiskopkond Lundi peapiiskopkonna koosseisu. Ametlikult oli ta seda kuni Liivimaa sõjani, isegi pärast seda, kui Lundi peapiiskopkond oli reformatsiooni käigus Taanis likvideeritud (1536).^[8]

1246. aastal ehitas dominiiklaste ordu Püha Katariina kloostri Tallinna vanalinna all-linnas.

1249. aastal hakati ehitama Taani kuninga (1232–1250) Erik IV Adraraha soovil Tallinna Püha Miikaeli kloostrit, tsistertslaste nunnaklooster Tallinnas tegutses aastatel 1249–1629, klooster omas patronaadiõigust Oleviste kiriku üle. Kloostrile kuulusid ka Kuimetsa ja Nabala mõis ning mitu Tallinna ümbruse küla. 1250. aasta paiku ehitas Dünamünde klooster Padisele varagooti stiilis paekabeli. Taani kuningas Erik Menved andis 1305. aastal loa ja 1317. aastal rajasid tsistertslased Tallinna piiskopkonnas Padise kloostri.

Rooma paavst Johannes XXII lubas bullaga 1324. aastal frantsisklaste kloostri rajamist Tallinna, 1466. aastal lubas paavst Paulus II ordumeister Johannes Mengede palvel kolme frantsisklaste konvendi rajamist Liivimaale ja veel 1490. aastal kutsus Riia peapiiskop Tallinnaraadi ja piiskoppi üles frantsisklaste konventi rajama, kuid ükski neist katsetest Tallinna diötseesis ei teostunud. Alles 1502. aastal asutati frantsisklaste konvent Rakverre ja ehitati Rakvere Püha Mihkli klooster.

1407. aastal asutati kolme Tallinna kaupmehe eestvedamisel Birgitiinide ordu Pirita klooster. Klooster oli mõeldud elamiseks 60 nunnale, kloostri kirik oli vahevõrega jaotatud kaheks, millest üks osa oli mõeldud nunnadele ja teine pool ilmikele, kes soovisid kirikus jumalateenistusel käia.

Erinevalt teistest Vana-Liivimaa Riia peapiiskopkonnale allunud piiskoppidest, ei olnud Tallinna piiskopil Liivi ordu aladel ilmalikku võimu ehk stifti, talle kuulusid mõned väikesed maavaldused ja olulisimad Kiviloo (Fegefeuer) ja Porkuni (Borkholm) piiskopilinnused. Tallinna piiskopi kaal jäi kohalikus ja ka rahvusvahelises elus väikeseks^[9]. Teisalt ei olnud Tallinna piiskopkond (erinevalt Kuramaa piiskopkonnast ja Riia peapiiskopkonnast) kunagi inkorporeeritud Saksa ordusse ehk selle toomhärrad ja piiskopid ei pidanud olema Saksa ordu liikmed. Siiski oli Põhja-Eesti isandal (esialgu Taani kuningal, hiljem Saksa ordul) piiskoppide nimetamise üle suur mõjuvõim ning aastail 1352–1456 kuulusid kõik piiskopid Saksa ordusse.^[10]

Viimaseks Tallinna piiskopiks oli hertsog Magnus, kes oli ametis aastatel 1560–1561, kui oli piiskopkonna oma eelkäijalt Mauritius von Wrangelilt ostnud. Piiskopkond likvideeriti pärast seda, kui Tallinn oli 1561. aastal läinud Rootsi võimu alla, likvideeriti ka reformatsiooni käigus vormiliselt katoliiklikuks jäänud Tallinna piiskopkond, seejärel läks selle ala luterliku Rootsi territoriaalkiriku võimu alla (vt Eestimaa piiskopkond territoriaalkirikuna).

Piiskopkonna juht oli Tallinna piiskop, kelle residents asus Tallinnas Toompeal Tallinna toomkiriku juures.

• Wesselin (1219–1227)
• Thorkill (1238/1240–1260)
• Thrugot (1260/63–1279)
• Johannes (1280–1294)
• Heinrich, OFM (1298–1322/1323)
• Olav von Roskilde, OFM (1323–1351?)
• Ludwig von Münster (Ludovicus de Monasterio) (1352–1389?)
• Johannes Rekeling (1390–1403?)
• Dietrich Tolke (1403–1405)
• Johannes Ochmann (1405–1418)
• Arnold Stoltevoet (1418–1419)
• Heinrich Uxküll (1419–1456)
• Ewerhard Call (1457–1475)
• Iwan Stoltevoet (1475–1477)
• Simon von der Borch (1477–1492)
• Nikolaus Roddendorp (1493–1509)
• Gottschalk Hagen (1509–1513)
• Christian Czernekow (1513–1514)
  • Christian Bomhower, elekt (1514), ei kinnitatud paavsti poolt
• Johann Blankenfeld (1514–1524) (ka Tartu piiskop ja Riia peapiiskop)
• Georg von Tiesenhausen (1525–1530)
• Johannes Roterd (1531–1536)
• Arnold Annebat (1536–1551)
• Friedrich von Ampten (1551–1557)
• Moritz von Wrangel (1558–1560)
• Magnus von Holstein (1560–1561), viimane ametlikult katoliiklik piiskop, tegelikult luterlane

 Pikemalt artiklis Tallinna piiskoppide loend

Piiskopi kõrval tegutses piiskopkonna peakiriku ehk Tallinna Toomkiriku juures toomkapiitel – kõrgem vaimulike kolleegium, mis koosnes enamasti kaheteistkümnest toomhärrast ehk kanoonikust. Tallinna toomkapiitlis oli esialgu aga arvatavasti 6 liiget. Toomkapiitel oli nõuandvaks ja kaasaotsustavaks organiks piiskopkonna juhtimisel. Kapiitli liikmed määras osalt Tallinna piiskop, osalt oli kapiitli liikmetel koopteerimisõigus. Toomkapiitli ülalpidamiseks oli algselt määratud osa ühisvalduses olnud piiskopkonna maadest. Hiljem anti toomhärradele kasutamiseks isiklikud maavaldused. Tallinna toomkapiitel oli olemas juba vähemalt 1266. aastast^[11].

Toomkapiitisse kuulusid kõrgvaimulikud ehk prelaadid, kapiitli hierarhias olid tähtsuse järjekorras toompraost, toomdekaan, toomskolastik^[12] ning toomhärrad. Toomkapiitli üks liikmeist, (toom)skolastik, pidi kapiitlisiseste ülesannete täitmise kõrval inspekteerima ning tarbe korral juhatama Tallinna Toomkiriku juures töötavat Tallinna Toomkooli. (Toom)skolastik, pidi kapiitlisiseste ülesannete täitmise kõrval inspekteerima ja juhatama toomkirikute juures töötavaid koole. 13. sajandil olid toomskolastikud ka sageli ainsad õpetajad, hiljem aga olid nad peamiselt vaimuliku elukutseks valmistuvate kooli vanemate õpilaste – toomskolaaride – õpetajad. Õpetajaamet eraldus Eesti toomkoolides vaimulikukutsest arvatavasti 14. sajandil. Kuni 16. sajandini, s.o Liivi sõjani, oli katoliikliku toomkooli kaks põhiülesannet: kindlustada järelkasv kohalikele katoliku usu vaimulikele ja teiste kirikuametite pidajaile ning anda linnakodanike lastele algharidus. Katoliiklikud toomkoolid säilisid Tallinnas ja Tartus 16. sajandi teisel veerandini. Toompeal tegutses vaheaegadega tõenäoliselt 13. sajandist kuni 1939. aastani Tallinna Toomkool.

 Pikemalt artiklites Tallinna toomkapiitel ja Tallinna Toomkool

Piiskopkonna halduses olevad maa-alad olid jaotatud kirikukihelkondadeks, mis moodustasid kiriku ümber vaimuliku tegevuse piirkonna. Kihelkonna peakirikut nimetati kihelkonnakirikuks, kuigi kirikukihelkonnas võis lisaks sellele olla ka teisi kirikuid (abikirikuid) ja/või kabeleid.

Kirikliku jaotusena olid Tallinna piiskopkonna aladel kirikukihelkonnad, Harjumaal: Keila kihelkond (moodustatud 1220–1221), millest 13. sajandil eraldusid iseseisvate kihelkondadena Harju-Madise (esmamainitud 1343) ja Nissi kihelkond (esmamainitud 1452), Hageri kihelkond (esmamainitud 1241) Harju-Jaani kihelkond (esmamainitud 1322), Jüri kihelkond (moodustatud 1220–1221, algul kandis nime Vaskjala kihelkond), Jõelähtme kihelkond (moodustatud 1220–1221), Juuru kihelkond (eraldus Hagerist 1240), Kose kihelkond (asutatud enne 1240), Kuusalu kihelkond (moodustatud umbes 1220), Rapla kihelkond (eraldati Hagerist 14. sajandi alguses, esmamainitud 1412); Virumaal: Haljala kihelkond (moodustati 1220. aastail), Jõhvi kihelkond (esmamainitud 1354), Kadrina kihelkond (moodustati umbes 1240), Lüganuse kihelkond (esmamainitud 1373), Simuna kihelkond (moodustati 1220. aastail), Vaivara kihelkond (moodustati 13. sajandi algul, algul nimetati Narva kihelkonnaks, Viru–Jaagupi kihelkond (moodustatud pärast 1220. aastat, esialgne nimi Võhu kihelkond, Viru–Nigula kihelkond (moodustatud pärast 1220. aastat, esialgne nimi Mahu kihelkond).

 Pikemalt artiklis Kirikukihelkond#Kirikukihelkonnad Eestis

Kirikukihelkonnale kuulus oma maa-alal ka haldusõigus, kuni moodustati teised haldusorganid: Liivimaa ordu komtuurkonnad ja foogtkonnad.

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Tallinna piiskopkond (1219–1561)

• Katoliku kirik Eestis
• Saare-Lääne piiskopkonna ja Taani valduste vaheline piir
• Vana-Liivimaa
• Virumaa piiskopkond
• Eestimaa piiskopkond

• Richard Hasselblatt. "Die Metropolitanverbindung Revals mit Lund". – Mitteilungen aus dem Gebiete der Geschichte Liv-, Est- und Kurlands 1890, Bd. 14, lk 461–466.
• Klaus Neitmann. "Bistum Reval (ecclesia Revaliensis, Kirchenprovinz Lund)". – Die Bistümer des Heiligen Römischen Reiches von ihren Anfängen bis zur Säkularisation. Toim. Erwin Gatz. Freiburg: Herder, 2003, lk 614–622.
• Klaus Neitmann. "Der Deutsche Orden und die Revaler Bischofserhebungen im 14. und 15. Jahrhundert". – Reval. Handel und Wandel vom 13. bis zum 20. Jahrhundert. Toim. Norbert Angermann, Wilhelm Lenz. (Schriften der Baltischen Historischen Kommission, 8.) Lüneburg: Institut Nordostdeutsches Kulturwerk, 1997, lk 43–86.