Red Hot Chili Peppers

See artikkel vajab toimetamist. (Oktoober 2006) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Artiklis puuduvad viited. (August 2017) Palun aita artiklit täiendada, lisades sobivaid viiteid.

Red Hot Chili Peppers
RHCP (live)
Päritolu	USA
Stiilid	rokk, funk rock
Tegev	1983–
Plaadifirma	EMI, Warner Bros.
Veebileht	www.redhotchilipeppers.com
Koosseis
Anthony Kiedis (vokaal) Michael Peter Balzary (basskitarr) John Frusciante (kitarr) Chad Smith (trummid)
Endised liikmed
Jack Irons (trummid) Arik Marshall (kitarr) Cliff Martinez (trummid) DeWayne "Blackbyrd" McKnight (kitarr) Dave Navarro (kitarr) D.H. Peligro (trummid) Jack Sherman (kitarr) Hillel Slovak (kitarr) Jesse Tobias (kitarr) Josh Klinghoffer (kitarr)

Red Hot Chili Peppers on neljaliikmeline rokkansambel, mis on võitnud mitu Grammy auhinda. Bänd on pärit USA California osariigist ja moodustati aastal 1983 Los Angeleses.

Aastate jooksul on bänd pidanud üle elama probleeme nii äri- kui ka eraelus, kuid sellest hoolimata on suudetud hoida bändile omast saundi, kus on kombineeritud punki, funk'i, heavy metal'it, räppi, poppi ja psühhedeelset rokki.

1984. aastast alates on Red Hot Chili Peppersi albumeid ostetud ligikaudu 60 miljonit eksemplari.

Red Hot Chili Peppers (esialgu Tony Flow and the Miraculously Majestic Masters of Mayhem) pandi kokku 1984. aastal Fairfaxi keskkoolis pärast etteastet, mis pidi jääma tegelikult ühekordseks esinemiseks. Selles tegid kaasa Michael "Flea" Balzary, Jack Irons, Anthony Kiedis ja Hillel Slovak. Hiljem samal aastal kindlustasid nad endale juba plaadilepingu EMI-ga.

Irons ja Slovak olid pühendunud oma bändile What Is This? ning selle tõttu lindistati endanimeline debüütalbum "Red Hot Chili Peppers" Jack Shermaniga kitarril ja Cliff Martinezega trummidel. Album ei saavutanud kaubanduslikku edu ning ka järgnenud turnee ei olnud edukas, lisaks möllasid pinged bändiliikmete vahel, mistõttu Sherman lahkus bändist ja Slovak naasis.

Parliament-Funkadelicu liider George Clinton palgati produtseerima Red Hot Chili Peppersi teist albumit "Freaky Styley". Martinez lahkus bändist varsti pärast albumi ilmumist ning tõi sellega kaasa esialgse trummari, Jack Ironsi tagasituleku 1986. aasta alguses.

Bändi esimene album, mis jõudis Billboardi 200 edetabelisse, oli 1987. aastal avaldatud "The Uplift Mofo Party Plan", mille produtseeris Michael Beinhorn. See oli ainuke album, mille tegemise juures olid kõik neli omaaegset keskkoolisõpra. Albumi esimest singlit "Fight Like a Brave" kasutati aastal 2001 videomängu "Tony Hawk's Pro Skater 3" heliribal.

Albumit tutvustava turnee ajal tulid avalikuks uimastiprobleemid. Slovak haigestus, mille tulemusena käitus ta ebastabiilselt ning ajas esinemistel oma osa sassi. 27. juunil 1988, varsti pärast bändi naasmist Euroopast, leiti Slovak surnuna, diagnoosiks heroiini üledoos. Jack Irons lahkus bändist Slovaki surma tõttu, jätkates trummimängu Pearl Jamis ja koos endise bändikaaslase Alain Johannesega Elevenis.

Bänd palkas ajutiselt pillimängijateks Dead Kennedy trummari D. H. Peligro ja endise P-Funki kitarristi DeWayne McKnighti, asendades nad hiljem Chad Smithi ja John Frusciantega.

Album "Mother's Milk" anti välja aastal 1989 ning see sisaldas Slovakile pühendatud ülistuslaulu "Knock Me Down" ja kaverit Stevie Wonderi "Higher Groundist". "Mother's Milk" jõudis albumite edetabelis 52. kohale – see oli senini bändi parim edetabelikoht. Albumi edule aitas kaasa ka Kiedise tolleaegne tüdruksõber Ione Skye, kes oli peaosatäitja filmis "Say Anything", mille heliriba sisaldas albumi "Mother's Milk" lugu "Taste the Pain". Arvatakse, et ka Frusciante oskused kitarril aitasid kaasa albumi edule.

Kuigi öeldakse, et see album on nende läbilöögialbum, bänd siiski hoidub otseheliga kontsertidel neid lugusid mängimast, sest Frusciante ei austa "macho"-meetodit, millega ta tol ajal enda osa lindistas. 2002. aastal antud intervjuus väitis Frusciante, et otsus mängida kitarri mitmekordselt oli rohkem produtsentide kui tema enda otsus. Seepärast ei ole ta bändi teistel albumitel sama stiili eriti palju kasutanud.

Bänd liikus varsti edasi Warner Brothers Recordsisse. 1991. aastal palgati Rick Rubin produtseerima nende viiendat albumit "Blood Sugar Sex Magik", mille läbimüük oli hiljem 7 miljonit albumit ainuüksi Ameerika Ühendriikides. Album sisaldas singleid "Give It Away", mis võitis Grammy auhinna aastal 1992 parima vokaalidega hard rock etteaste eest, "Breaking the Girl", "Suck My Kiss" ja "Under the Bridge", meloodiline ballaad, mis kasvatas bändi populaarsust laialdasemalt. "Blood Sugar Sex Magik" tuli ajakirja Rolling Stone 500 parima albumi edetabelis 310. kohale. Aastal 1992 jõudis album USA parimate albumite edetabelis 3. kohale.

Edu ja uimastisõltuvus tegid oma töö John Frusciante elus, kes 1992. aasta mais toimunud turnee ajal ootamatult bändist lahkus. Et ringreis lõpuni teha, asendasid Frusciantet esialgu Arik Marshall ja lühidalt ka Jesse Tobias bändist Mother Tongue. 1993. aastal liitus bändiga endine Jane's Addictioni kitarrist Dave Navarro.

Esimest korda esines Navarro bändiga Woodstockis aastal 1994. Aasta hiljem ilmus album "One Hot Minute". Album, mis sisaldas ka lugu "My Friends" oli segu tuttavast funk'ist, metal'ist ja džässist, aga ilmnesid ka suurenenud hard rock'i ja psühhedeelse roki mõjud. Albumit osteti 5 miljonit eksemplari ja see võitis kahekordse plaatinaalbumi staatuse USAs. Edetabelis püsis album pärast seda veel 55 nädalat.

1998. aastal läksid bändi ja Navarro teed lahku. Samal aastal naasis ansamblisse Frusciante, kes oli vahepeal olnud uimastivõõrutusravil ja andnud välja kaks sooloalbumit. Puhas, värske, keskendunud ja energiat täis kitarrist oli tagasi ning 1999. aastal tuli välja "Californication". See kujunes ootamatult menukaks ja seda osteti rohkem kui albumit "Blood Sugar Sex Magik", ühtlasi tutvustas see ansamblit uuele fännipõlvkonnale. "Californication" on bändi kõige edukam album kuni siiani, seda on ostetud 15 miljonit eksemplari.

Album tuli 3. kohale USA-s ja see sisaldas kolme modern-rock'i hitti: Grammy auhinna võitnud "Scar Tissue", "Otherside" ja "Californication". Modern-rock'i edetabelitesse pääsesid ka "Around the World", "Road Trippin'" (Suurbritannia singel) ja "Parallel Universe", hoolimata sellest, et neid ei antud singlina välja. Võrreldes varasemate albumitega, sisaldab "Californication" vähem räpist mõjutatud laule.

Turnee kestis peaaegu kaks aastat ja sisaldas mõnda nende suurimat show'd, näiteks Moskva kontserti 200 000 inimese ees ja kontserti Woodstocki 1999. aasta festivalil. Woodstockis esitas Red Hot Chili Peppers Jimi Hendrixi loo "Fire", mis oli ood Jimi Hendrixile, kes esines esialgsel Woodstocki festivalil.

2001. aastal ilmus nende esimene kontsert-DVD "Off the Map", mille režissööriks oli bändi kauaaegne sõber Dick Rude, kes oli ka videote "Catholic School Girls Rule" ja "Universally Speaking" režissöör.

Bänd naasis stuudiosse aastal 2001, album "By the Way" ilmus aasta hiljem, 9. juulil 2002. Albumiga saavutati nende selle aja kõige märkimisväärsem ehk 2. edetabelikoht (esimese nädalaga osteti 700 000 eksemplari). Singlitena avaldati lood "By the Way", "The Zephyr Song", "Cant' Stop", "Dosed", ja "Universally Speaking", mis anti singli ja videona välja ainult Euroopas.

"By the Way" on bändi kõige rahulikum ja tagasihoidlikum album, millel on enamasti meloodilised ballaadid, vastupidi nende klassikalisele räpp-funk'i stiilile.

Red Hot Chili Peppers lindistas kaks uut lugu, "Fortune Faded" ja "Save the Population", oma albumi "Greatest Hits" jaoks, mis anti välja aasta hiljem. Fännide imestuseks sisaldas kogumik albumilt "By the Way" vaid kahte lugu: "Universally Speaking" ja "By the Way". Palju kriitikat väljendati loo "Can't Stop" puudumise pärast, mida peetakse bändi üheks populaarsemaks looks. Flea ütles, et lindistamise ajal oli tema ja Johni vahel pisut pinget tunda. Isegi nii palju, et pärast "By the Way" turneed mõtles Flea bändist lahkumise peale. Sündmused, mis toimusid selle legendaarse kolme ja poole aastase turnee ajal, panid teda siiski meelt muutma.

2004. aastal andis bänd välja oma esimese täispika kontsertalbumi "Live in Hyde Park", mis salvestati nende esinemiste ajal Londoni Hyde Parkis tänu suurele publikuhuvile. Kolme esinemisõhtuga kogusid nad 17 miljonit dollarit, millest sai ajaloo kõige rohkem teeninud kontsert ühes paigas.

2006. aastal lõpetas bänd oma üheksanda stuudioalbumi "Stadium Arcadium". Kuigi 38 lugu loodi kavatsusega avaldada need lood kolmel minialbumil kuuekuuliste vahedega, lasti see siiski välja mais 28 looga duubelalbumil. See oli nende esimene album, mis jõudis USA edetabelites esikohale ja jäi sinna kaheks nädalaks. Samuti jõudis album esikohale UK albumite edetabelis ja veel 25 riigi edetabelites. Esimesel nädalal osteti albumit 442 000 eksemplari juba ainuüksi USAs ja üle 1 000 000 üle maailma, bändi jaoks tähendas see nädalase läbimüügi isiklikku rekordit.

Albumi esimene singel "Dani California" oli bändi kõige kiiremini läbi müüdud singel, see juhtis USA-s modern rock'i edetabelit ja jõudis 6. kohale Billboardi Hot 100 edetabelis. Inglismaa edetabelis jõudis singel 2. kohale. Lisaks "Dani Californiale" jõudis "Tell Me Baby" Billboardi kuumade modern rock'i lugude edetabelisse juuli alguses. Lood "Storm in a Teacup", "Snow (Hey Oh)", "Tell Me Baby", "Stadium Arcadium", "If" ja "Especially in Michigan" olid kaasatud ABC reklaamidesse 2006. aasta X Gamesiks. 2007. aasta jaanuari keskpaigast kuni märtsini tuuritasid nad USAs koos Gnarls Barkleyga.

2009. aastast alates on Red Hot Chili Peppersil õigus pääseda Rock and Roll Hall of Fame'i, mis on muuseum ja institutsioon USAs Ohios, pühendatud ajaloo kõige tuntumatele ja mõjukamatele rock'n'roll'i esinejatele, produtsentidele ja teistele inimestele, kes on muul viisil suuresti mõjutanud muusikatööstust.

2011. aastal valmis bändi kümnes stuudioalbum "I'm With You".

2012. aastal andis Red Hot Chili Peppers esimese kontserdi Eestis Tallinna Lauluväljakul.

Flea bassimängimisstiil on funk'i ja bluusi ühtesulamine ja inspiratsiooni selleks on ta saanud sellistelt artistidelt nagu Bootsy Collins (Parliament-Funkadelic) ja John Paul Jones (Led Zeppelin). Meloodia ja gruuvi loomiseks kasutab ta kas tavalist sõrmetehnikat või pealelöömist (släppimist), mis on omasem RHCP varajastele albumitele (näiteks "Blood Sugar Sex Magik"). Hilisemad albumid sisaldavad rohkem meloodilisi bassikäike.

Kitarristid, kes on pundiga koos lindistanud, on kõik sarnase mängimisstiiliga: neile on omane terav ja "väändunud" laia ulatusega saund. Asenduskitarristid on püüdnud mängida hästi sarnaselt originaalkitarristi Hillel Slovakiga, heavy blues'i ja funk'i elementidega. Kuigi Dave Navarro oli bändis lühikest aega, keskendus ta heavy metal'ile ja progressiivsematele elementidele. Endine kitarrist John Frusciante lõi meloodilisemat, tekstuurilisemat ja sügavamat saundi. Frusciante mängib sügava tunnetusega ning on väga musikaalne. Teda on korduvalt nimetatud kitarrijumalaks ja räägitakse ka sellest, et kui ta mängib, oleks ta justkui mujal kui maa peal.

Kiedis laulab RHCP lauludes väga erinevalt. Tema stiiliks on sageli räppimise-rääkimise segu (mis on peamiselt omane tema vokaalidele kuni albumini "Blood Sugar Sex Magik"), kuid ka traditsioonilisem laul, mis on aidanud bändil säilitada kestvat edu ja stiili.

Chad Smith loob rütmikaid gruuve. Ta mängib hea tunnetusega. Smith on mänginud ka paljudel muudel albumitel lisaks RHCP-le, mis tõestab tema suurepäraseid oskusi. Tema trummimängu sümboliteks on ekspressiivsus ja heas mõttes lärmakus, mis on vägagi omased RHCP saundile.

• Anthony Kiedis – vokaal (1983–tänapäev)
• John Frusciante – kitarr, taustvokaal (1989–1992; 1998–2008, 2019–tänapäev)
• Michael "Flea" Balzary – basskitarr, trompet (1983–tänapäev)
• Chad Smith – trummid (1989–tänapäev)

• Josh Klinghoffer – kitarr, taustavokaal (2010–2019)
• Jack Irons – trummid (1983–1984; 1986–1988)
• Arik Marshall – kitarr (1993)
• Cliff Martinez – trummid (1984–1986)
• DeWayne "Blackbyrd" McKnight – kitarr (1988)
• Dave Navarro – kitarr (1993–1998)
• D.H. Peligro – trummid (1988)
• Jack Sherman – kitarr (1984–1985)
• Hillel Slovak – kitarr (1983–1984; 1985–1988) (lahkunud)
• Jesse Tobias – kitarr (1993)

• "The Red Hot Chili Peppers" (1984)
• "Freaky Styley" (1985)
• "The Uplift Mofo Party Plan" (1987)
• "Mother's Milk" (1989)
• "Blood Sugar Sex Magik" (1991)
• "One Hot Minute" (1995)
• "Californication" (1999)
• "By the Way" (2002)
• "Stadium Arcadium" (2006)
• "I'm with You" (2011)
• "The Getaway" (2016)
• "Unlimited Love" (2022)
• "Return of the Dream Canteen" (2022)

• "Red Hot Skate Rock" (1988) – kontserdivideo
• "Positive Mental Octopus" (1989) – muusikavideod
• "Psychedelic Sexfunk Live from Heaven" (1990) – kontserdivideo
• "Funky Monks" (1991) – albumi "Blood Sugar Sex Magik" tegemine
• "Best Of The Cutting Edge Volume II" (1991) – muusikavideod
• "What Hits!?" (1992) – muusikavideod
• "Woodstock 1994" (1994) – kontserdivideo
• "Woodstock 1999" (1999) – kontserdivideo
• "Off the Map" (2001) – kontserdivideo
• "Rock Your Socks Off (Unauthorized)" (2001) – dokumentaal
• "By the Way" (2002) – "By the Way" video ja selle tegemine
• "Rockthology 1: Hard N Heavy" (2002) – muusikavideod ja intervjuud
• "Greatest Hits and Videos" (2003) – muusikavideod ja kaameratagune
• "Live at Slane Castle" (2003) – kontserdivideo
• "Rock Odyssey 2004" (2004) – kontserdivideo
• "The Last Gang In Town" (2004) – dokumentaal
• "The Red Hot Chili Peppers Phenomenon" (2006) – dokumentaal
• "Dani California" (2006) – video tegemine, intervjuud, kaameratagune
• "Tell Me Baby" (2006) – muusikavideod
• "iTunes Originals – Red Hot Chili Peppers" (2006) – kontsertesinemised, intervjuud ja muusikavideod saadaval iTunesis

• Flea ja Kiedis on osalenud mitmes telesaates nii koos kui ka eraldi.
• RHCP lugusid on kasutatud paljudel heliribadel. Näiteks filmi "Pretty Woman" heliribal on nende lugu "Show Me Your Soul"; "Coneheadsi" heliribal "Soul to Squeeze"; "Beavis and Butthead Do America" heliribal "Love Rollercoaster", The Ohio Playersi kaver ning "Search and Destroy"; "Say Anything" heliribal "Mother's Milki" lugu "Taste the Pain"; "Wayne's Worldi" heliribal "Sikamikanico"; jaapani filmis "Death Note" on kasutatud "Dani Californiat" ning "Death Note'i" teises filmis lugu "Snow"; filmides "Center Stage" ja "Mighty Morphin Power Ranger: The Movie" ning "The Longest Yard" ("Kondimurdjad", 2005) on kasutatud "Higher Groundi".
• Bänd mängis 1986. aastal iseennast filmis "Tough Guys", kus tegid kaasa veel Kirk Douglas, Burt Lancaster ja Dana Carvey.
• Nad esitasid "Black-Eyed Blonde'i" 1980. aastate skateboard'i filmis "Thrashin".
• Aastal 1992, kui Arik Marshall asendas Frusciantet, osalesid nad telesarja "Simpsonid" osas "Krusty Gets Kancelled". RHCP esitas oma laulu "Give It Away", kuigi Krusty soovitas, et sõnad "What I got you gotta get it put it in you" tuleks muuta "What I'd like is I'd like to hug and kiss you". Flea ja Marshall nõustusid, kuid Anthony Kiedis lihtsalt naeratas ettepaneku peale. Seda võib lugeda viiteks The Doorsi esinemisele "Ed Sullivani shows". Bändile öeldi, et sõnu "Girl, we couldn't get much higher" laulust "Light My Fire" ei või televisioonis laulda. The Doors nõustus sõnad ära muutma, kuid esitas loo siiski originaalsõnadega.
• "Fight Like a Brave" on kaasatud videomängu "Tony Hawk's Pro Skater 3" heliribale ja "Higher Ground" mängu "Guitar Hero".