Rahvasteliit

Rahvasteliit

Rahvasteliidu poolametlik embleem (1939–1941)
Rahvasteliidu Rahvaste palee hoone Genfis
Asutatud	1919
Tegevuse lõpetanud	1946
Peakorter	Genf

Rahvasteliit (inglise keeles League of Nations; prantsuse keeles Société des Nations; lühend RL) oli aastatel 1919–1946 eksisteerinud valitsustevaheline rahvusvaheline organisatsioon, mis loodi Esimese maailmasõja lõpetanud Pariisi rahukonverentsi tulemusel. See oli esimene ülemaailmne organisatsioon, mille põhiülesanne oli tagada maailmarahu.^[1]

Rahvasteliidu põhikirja kohaselt olid organisatsiooni esmased eesmärgid sõja ennetamine kollektiivse julgeoleku ja relvastuskontrolli abil ning rahvusvaheliste tüliküsimuste lahendamine läbirääkimiste ja arbitraaži teel.^[2] Nii põhikirjas kui ka mitmetes seotud lepingutes leidsid käsitlemist veel töötingimused, põliselanike õiglane kohtlemine, inim- ja uimastikaubandus, relvakaubandus, ülemaailmne tervishoid, sõjavangid ja Euroopa rahvusvähemuste kaitse.^[2][3]

Rahvasteliidu põhikiri allkirjastati 28. juunil 1919 ja jõustus 10. jaanuaril 1920. Organisatsioon saavutas oma maksimaalse suuruse perioodil 28. septembrist 1934 23. veebruarini 1935, mil sinna kuulus 58 liiget. Eesti oli Rahvasteliidu liige alates 22. septembrist 1921.

Rahvasteliidu diplomaatiline filosoofia kujutas endast murrangulist lahtiütlemist eelmise saja aasta põhimõtetest. Liidul puudusid relvajõud. Vastuvõetud otsuste kehtestamisel, majandussanktsioonide rakendamisel ja sõjalise abi osutamisel sõltus organisatsioon suurriikidest, kes ilmutasid sageli oma kohustuste suhtes vastumeelsust. Sanktsioonid võisid kahjustada ka Rahvasteliidu liikmeid ja seetõttu ei soovitud neid alati järgida. Kui Teise Itaalia-Etioopia sõja ajal süüdistas Rahvasteliit Itaalia sõdureid Punase Risti telkide sihikule võtmises, siis vastas Itaalia peaminister Benito Mussolini, et "sellest liidust on kasu kui varblased kisavad, kuid mitte siis kui kotkad võitlevad".^[4]

Pärast mitmeid suuri edulugusid, aga ka peatseid ebaõnnestumisi 1920. aastatel osutus Rahvasteliit 1930. aastatel võimetuks pidurdama teljeriikide agressiooni. Esimesed riigid lahkusid liikmeskonnast juba 1920. aastate keskel, 1930. aastatel astusid või heideti välja mitmed suurriigid (Saksamaa, Jaapan, Itaalia, Nõukogude Liit). Ajaloolaste ja õigusteadlaste hinnangul näitas Teise maailmasõja puhkemine 1939. aastal, et Rahvasteliit oli oma põhiülesande täitmisel – tulevaste sõdade ennetamisel – sisuliselt läbi kukkunud.

Rahvasteliit eksisteeris kokku 27 aastat. 26. juunil 1945 moodustati selle asemele Ühinenud Rahvaste Organisatsioon, mis võttis üle mitmed Rahvasteliidu loodud komiteed ja allorganisatsioonid. Viimasel täiskogul 19. aprillil 1946, millega organisatsioon laiali saadeti, maailmasõja käigus Nõukogude Liidu poolt okupeeritud ja annekteeritud kolme Balti liikmesriigi – Leedu, Läti ja Eesti – esindajatel Rahvasteliidu juhtkond enam osaleda ei lubanud.

Mõte riikide rahumeelsest kooseksisteerimisest ulatub tagasi juba 1795. aastasse kui Immanuel Kant avaldas oma filosoofilise essee "Igavene rahu"^[5], milles ta pakkus konfliktide ennetamiseks ja rahu edendamiseks välja riikide liidu idee.^[6] Kant ei arvanud, et maailmarahu saavutamiseks tuleb moodustada üks ja ühine maailmavalitsus. Pigem lootis ta, et riigid hakkavad ise väärtustama vabadust ja kodanikuõigusi ning soodustama ratsionaalselt mõtlevate inimeste vaba liikumist riikide vahel, mis aitaks kaasa rahu saavutamisele kogu maailmas.^[7]

Rahvusvaheline koostöö kollektiivse julgeoleku edendamiseks sai alguse 19. sajandil pärast Napoleoni sõdu katsena säilitada Euroopa suurriikide vahel välja kujunenud status quo ja vältida seeläbi sõdade puhkemist.^[8][9] Sel perioodil algas ka rahvusvahelise õiguse areng. Võeti vastu esimesed Genfi konventsioonid, mis sätestasid humanitaarabi andmise korra sõjatingimustes, samuti 1899. ja 1907. aasta Haagi konventsioonid, mis panid paika sõja reeglid ja rahvusvaheliste vaidluste rahumeelse lahendamise korra.^[10][11]

Rahvasteliidu eelkäija Parlamentidevahelise Liidu asutasid 1889. aastal rahuaktivistid William Randal Cremer ja Frédéric Passy. Tegemist oli rahvusvahelise organisatsiooniga, mille töös osales 1914. aastaks kolmandik maailma parlamentide liikmetest (24 riigist, kus sel ajal üldse oli parlament). Selle liidu põhieesmärk oli innustada valitsusi lahendama rahvusvahelisi tülisid rahumeelsel viisil. Peeti iga-aastaseid konverentse eesmärgiga aidata valitsustel välja töötada ja täpsustada rahvusvahelisi arbitraažireegleid. Selle struktuuri kuulus ka presidendi juhitav nõukogu, mis loodi hiljem ka Rahvasteliidu juurde.^[12]

20. sajandi alguses moodustus Euroopa suurriikidest kaks suurt poliitilist blokki. Need liitlassuhted sundisid kõiki Euroopa suurriike astuma 1914. aastal Esimesse maailmasõtta. See oli esimene suur sõda Euroopa tööstusriikide vahel ja esimene kord kui industrialiseerimise saavutusi (näiteks masstoodangut) kasutati Lääne-Euroopas sõjapidamiseks. Taoline tööstuslik sõjapidamine tõi kaasa enneolematud kaotused: tapeti 8,5 miljonit sõdurit, umbes 21 miljonit sõdurit sai haavata ja hukkus ka ligi 10 miljonit tsiviilisikut.^[13][14]

Kui sõda novembris 1918 lõppes, oli see sügavalt mõjutanud Euroopa ühiskondlikku, poliitilist ja majanduselu ning põhjustanud inimestele ulatuslikke füüsilisi ja psühholoogilisi kahjustusi.^[15] Kõikjal maailmas kerkisid esile sõjavastased meeleolud, Esimest maailmasõda kirjeldati kui "sõda, mis lõpetab kõik sõjad"^[16][17] ja selle võimalikke põhjuseid uuriti suure põhjalikkusega. Põhjustena toodi välja võidurelvastumine, sõjalis-poliitilised liidud, saladiplomaatia ja sõltumatute riikide vabadus astuda sõtta omakasupüüdlikel eesmärkidel. Ühe lahendusena nähti rahvusvahelise organisatsiooni loomist, mis hoiaks ära tulevased sõjad relvastuskontrolli, avatud diplomaatia, rahvusvahelise koostöö, sõjakuulutamise piirangute ja karistuste abil, mis muudaksid sõja vähem ihaldusväärseks.^[18]

Kui Esimene maailmasõda alles käis, alustasid mitmed valitsused ja rühmitused plaanide tegemist, kuidas arendada rahvusvahelisi suhteid viisil, mis aitaks ära hoida uue samasuguse konflikti vallandumise.^[16] Ameerika Ühendriikide president Woodrow Wilson ja tema nõunik, kolonel Edward House propageerisid Rahvasteliitu kui vahendit ennetamaks Esimese maailmasõja veresauna kordumist. Rahvasteliidu loomise idee oli Wilsoni 14 punkti keskmes. Viimases punktis oli rõhutatud vajadust luua lepingutel põhinev riikide liit, mis annaks nii suur- kui ka väikeriikidele vastastikused poliitilise sõltumatuse ja territoriaalse terviklikkuse garantiid.^[19]

Enne rahulepingu kavandi koostamist pani Wilson kokku kolonel House'i juhitud ekspertide rühma, mis pidi koguma andmeid Euroopa geopoliitilise olukorra kohta. 1918. aasta jaanuari alguses kutsus president House'i Washingtoni ja täieliku saladuskatte all hakkasid nad kahekesi ette valmistama Wilsoni esimest kõnet Rahvasteliidu teemal, mille ta pidas Ameerika Ühendriikide Kongressis 8. jaanuaril 1918.^[20] Wilsoni lõplikke plaane Rahvasteliidu osas mõjutas tugevalt Lõuna-Aafrika Liidu peaminister Jan Smuts, kes oli teeninud Esimeses maailmasõjas kindralina ja avaldas 1918. aastal kirjutise pealkirjaga "Rahvasteliit: praktiline ettepanek" ("The League of Nations: A Practical Suggestion").^[21] Smutsi biograafi Craffordi sõnul võttis Wilson Smutsilt üle nii tema ideed kui ka sõnastuse.^[22]

Esimese maailmasõja lõpul kestva rahu saavutamiseks kokku kutsutud Pariisi rahukonverents kiitis ettepaneku Rahvasteliidu loomiseks heaks juba 25. jaanuaril 1919. Rahvasteliidu põhikirja teksti visandas erikomitee ja liidu loomine nähti ette ka Versailles' rahulepingu esimeses osas. 28. juunil 1919 allkirjastasid põhikirja 44 riiki, nende seas ka 31 riiki, mis olid sõjas osalenud Antandi poolel.^[23][24]

8. juulil 1919 pöördus Wilson Euroopast Ameerika Ühendriikidesse tagasi ja algatas üleriigilise kampaania, mille eesmärk oli tagada ameeriklaste toetus riigi ühinemisele Rahvasteliiduga. 10. juulil pidas president Senatis kõne, milles rõhutas Ameerika Ühendriikide uut rolli ja vastutust rahvusvahelises elus. Toetus Wilsoni ideele oli siiski üpris tagasihoidlik, iseäranis vabariiklaste seas.^[25]

Wilson jätkas rahulepingule ja Rahvasteliidule toetuse kogumist Ameerika Ühendriikides, kuid ta tervis halvenes ja oma viimase kõne sellel teemal pidas ta 25. septembril 1919.^[26] Vaatamata Wilsoni jõupingutustele Rahvasteliidu loomisel ja propageerimisel, mille eest autasustati teda oktoobris 1919 Nobeli rahuauhinnaga^[27], ei liitunud Ameerika Ühendriigid uue organisatsiooniga. Vastuseis Rahvasteliidule ja eriti selle põhikirja 10. artiklile püsis Senatis tugevana ega võimaldanud Kongressis liitumist ratifitseerida. Liidu vastaseid juhtisid vabariiklastest senaatorid Henry Cabot Lodge ja William Borah.^[28]

Rahvasteliidu Nõukogu kohtus esimest korda Pariisis 16. jaanuaril 1920, kuus päeva pärast Versailles' rahulepingu ja Rahvasteliidu põhikirja jõustumist.^[29] Novembris 1920 viidi Rahvasteliidu peakorter üle Genfi, kus 15. novembril 1920 toimus liidu esimene täiskogu.^[30]

Rahvasteliidu ametlikud keeled olid prantsuse, inglise ja hispaania keel (alates 1920. aastast). Liit kaalus ka esperanto kasutuselevõtmist töökeelena ja propageeris selle laiemat kasutamist maailmas, kuid neid ettepanekuid ei viidud kunagi ellu.^[31] 1921. aastal tegi lord Robert Cecil ettepaneku viia esperanto liikmesriikide riiklike koolide õppekavadesse ja sel teemal telliti uuring.^[32] Kaks aastat hiljem valminud uuringuaruanne soovitas järgida Cecili ettepanekut, kuid see pälvis vaid 11 delegaadi toetuse ja jäi ellu viimata.^[31] Kõige jõulisemalt vastustas ideed Prantsusmaa esindaja Gabriel Hanotaux, kes soovis kaitsta prantsuse keele positsiooni, mis oli tema sõnul juba piisavalt rahvusvaheline keel.^[33]

1939. aastal hakati Rahvasteliidu poolametliku embleemina kasutama kahte viisnurkset tähte sinise pentagooni sees. Need sümboliseerisid Maa viit mandrit ja viit rassi. Pentagooni kohale oli kirjutatud organisatsiooni ingliskeelne nimi (League of Nations) ja pentagooni alla organisatsiooni prantsuskeelne nimi (Société des Nations).^[34]

Rahvasteliidu põhikirjas ette nähtud keskorganid olid täiskogu, nõukogu ja alaline sekretariaat. Kaks tähtsaimat allorganisatsiooni olid Alaline Rahvusvaheline Kohus ja Rahvusvaheline Tööorganisatsioon. Lisaks tegutses liidu juures veel mitmed abiorganisatsioone ja komiteesid.^[35] Kõigi struktuuriüksuste eelarve koostas täiskogu, kasutades selleks liikmesriikidelt liikmemaksudena saadud raha.^[36]

Täiskogu ja nõukogu vahekord ning nende vastutusala ei olnud eriti täpselt määratletud. Mõlemad võisid tegeleda kõigi Rahvasteliidu kompetentsi kuuluvate küsimuste ja maailmarahu mõjutavate teemadega. Teatud küsimused ja ülesanded võidi jätta ühiseks lahendamiseks või määrata jooksvalt ühe organi kompetentsi.^[37]

Nii täiskogul kui ka nõukogus pidi otsustel olema ühehäälne toetus. Erandiks oli vaid protseduurireeglite üle otsustamine ja veel mõned erijuhtumid, näiteks uute liikmete vastuvõtmine. See nõue väljendas Rahvasteliidu usku oma liikmesriikide suveräänsusse: lahendusi sooviti leida läbi rääkides ja üksmeelele jõudes, mitte neid ette dikteerides. Vaidluste ja tüliküsimuste lahendamisel ei loetud tüli osapoolte nõusolekut siiski vajalikuks.^[38]

Alaline sekretariaat, mis asus liidu peakorteris Genfis, koosnes eri valdkondade ekspertidest, kelle tööd juhtis peasekretär.^[39] Sekretariaadi töötajad valmistasid ette nõukogu ja täiskogu päevakorra ning avaldasid nende organite kohtumiste aruandeid, samuti muudel teemadel koostatud aruandeid. Sekretariaat moodustas Rahvasteliidu ametnikkonna. 1931. aastal oli sekretariaadi palgal 707 inimest.^[40]

Rahvasteliidu eksisteerimise ajal jõudis ametis olla kolm peasekretäri:

• 1919–1933 Eric Drummond
• 1933–1940 Joseph Avenol
• 1940–1946 Seán Lester

Täiskogu koosnes kõigi liikmesriikide esindajatest. Liikmesriik võis täiskogule saata kuni kolm delegaati, kuid igal riigil oli üks hääl. Täiskogu kohtus Genfis ja pärast esimesi istungeid 1920. aastal määrati iga-aastase täiskogu kohtumisajaks september.^[41] Täiskogu ülesannete hulka kuulus uute liikmete vastuvõtmine, nõukogu roteeruvate liikmete valimine, koos nõukoguga Alalise Rahvusvahelise Kohtu kohtunike valimine ja eelarvekontroll. Tegelikult määratles just täiskogu Rahvasteliidu poliitilised ja strateegilised tegevussuunad.^[37]

Nõukogu kujutas endast Rahvasteliidu täidesaatvat organit. Nõukogus oli esialgu neli alalist liiget (Suurbritannia, Prantsusmaa, Itaalia ja Jaapan), kellele lisandus täiskogus kolmeaastaseks ametiajaks valitud neli roteeruvat liiget.^[42] Esimesed roteeruvad liikmed olid Belgia, Brasiilia, Hispaania ja Kreeka.^[43]

Nõukogu koosseis muutus mitmel korral. 22. septembril 1922 suurendati roteeruvate liikmete arvu neljalt kuuele ja 8. septembril 1926 juba kuuelt üheksale. Kui Saksamaa 1926. aastal liitus, sai ta nõukogu viiendaks alaliseks liikmeks. Pärast Saksamaa ja Jaapani lahkumist liidust suurendati roteeruvate liikmete arvu üheksalt üheteistkümnele ning Nõukogude Liit sai alalise liikme staatuse, millega kasvas nõukogu liikmete arv viieteistkümneni.^[43] Nõukogu kohtus keskmiselt viis korda aastas ja pidas vajadusel ka erakorralisi istungeid. Aastatel 1920–1939 pidas nõukogu 107 istungit.^[44]

Rahvasteliidule allusid veel Alaline Rahvusvaheline Kohus ning mitmed muud rahvusvaheliste probleemidega tegelemiseks loodud organisatsioonid ja komiteed. Nende seas oli Relvastuskontrolli Komitee, Terviseorganisatsioon (tänase Maailma Terviseorganisatsiooni eelkäija), Rahvusvaheline Tööorganisatsioon, Mandaatide Komitee, Intellektuaalse Koostöö Rahvusvaheline Komitee (tänase UNESCO eelkäija), Oopiumi Alaline Keskkomitee, Pagulaskomitee ja Orjanduskomitee.^[45] Mitmed neist institutsioonidest viidi pärast Teist maailmasõda üle Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni alluvusse.^[46]

Alaline Rahvusvaheline Kohus oli ette nähtud Rahvasteliidu põhikirjas, kuid põhikiri seda automaatselt ellu ei kutsunud. Kohtu põhikirja töötasid välja täiskogu ja nõukogu. Kohtunikud valiti samuti täiskogu ja nõukogu koostöös, täiskogu määras ka kohtu eelarve. Kohus pidi lahendama kõiki rahvusvahelisi vaidlusi, mille osapooled sinna arutamiseks esitasid. Kohtu poole võisid pöörduda kõik maailma riigid. Alaline Rahvusvaheline Kohus võis anda soovitusliku arvamuse igas küsimuses, mille edastas kohtule seisukoha võtmiseks nõukogu või täiskogu.^[47]

Rahvusvaheline Tööorganisatsioon asutati 1919. aastal vastavalt Versailles' rahulepingu 13. artiklile.^[48] Kuigi organisatsiooni liikmeskond ühtis Rahvasteliidu liikmeskonnaga ja kontrolli selle eelarve üle teostas Rahvasteliidu Täiskogu, oli see autonoomne institutsioon oma juhatuse, üldkonverentsi ja sekretariaadiga. Tööorganisatsiooni põhikiri erines Rahvasteliidu põhikirjast – lisaks valitsustele olid seal esindatud ka tööandjate ja tööliste organisatsioonid. Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni esimene direktor oli Albert Thomas.^[49]

Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni saavutuste seas oli keeld lisada värvidele pliid^[50] ning mitmete riikide veenmine 8-tunnise tööpäeva ja 48-tunnise töönädala kehtestamiseks. Organisatsioon võitles ka lapstööjõu kasutamise lõpetamise ja naiste töötamisõiguse laiendamise eest, samuti oli üks eesmärke muuta reederid vastutavaks meremeestega juhtunud õnnetuste eest.^[48] Pärast Rahvasteliidu likvideerimist allutati organisatsioon 1946. aastal Ühinenud Rahvaste Organisatsioonile.^[51]

Terviseorganisatsioon koosnes kolmest struktuuriüksusest: (1) tervisebüroo, mis oli komplekteeritud Rahvasteliidu alalistest töötajatest; (2) üldine nõuandev konverents, mis oli tervishoiuekspertidest koosnev täitevorgan; (3) tervisekomitee. Komitee ülesanne oli läbi viia uuringuid, koordineerida Rahvasteliidu tervishoiualast tegevust ja valmistada ette tervisevaldkonna aruandeid Rahvasteliidu Nõukogule.^[52] See organisatsioon oli keskendunud võitlusele leepra, malaaria ja kollapalavikuga; viimased kaks tegevussuunda tõid kaasa rahvusvahelise kampaania moskiitode hävitamiseks. Terviseorganisatsioon töötas edukalt koostöös Nõukogude Liidu valitsusega tüüfuse ennetamisel, organiseerides muuhulgas laialdase kampaania inimeste terviseteadlikkuse tõstmiseks.^[53]

Rahvasteliit pööras alates asutamisest ka tähelepanu rahvusvahelisele intellektuaalsele koostööle. Esimesel täiskogul detsembris 1920 soovitati nõukogul astuda samme selle soodustamiseks. Nõukogu esitas vastavasisulise aruande teise täiskogu viiendale komisjonile ning kutsus augustiks 1922 Genfis kokku Intellektuaalse Koostöö Rahvusvahelise Komitee. Prantsuse filosoof Henri Bergson valiti komitee esimeseks juhiks.^[54] Komitee tööülesannete hulka kuulus teadustegevuse tingimuste väljaselgitamine, abi riikidele, kus intellektuaalne tegevus oli ohustatud, intellektuaalse koostöö organisatsioonide moodustamine liikmesriikides, koostöö rahvusvaheliste teadusorganisatsioonidega, intellektuaalse omandi kaitse, ülikoolidevaheline koostöö, bibliograafiatöö koordineerimine ja rahvusvahelise raamatuvahetuse korraldamine, rahvusvahelise koostöö organiseerimine arheoloogia alal.^[55]

Oopiumi Alaline Keskkomitee sai ülesandeks koordineerida teises rahvusvahelises oopiumikonventsioonis ette nähtud statistilise kontrollsüsteemi loomist, mis pidi aitama jälgida oopiumi ja selle kaasproduktide tootmist, turustamist, hulgi- ja jaekaubandust. Komitee juurutas rahvusvahelises legaalses uimastikaubanduses kasutatava impordi- ja ekspordilubade süsteemi.^[56]

1926. aastal vastu võetud orjanduskonventsiooniga loodud Orjanduskomitee seadis eesmärgiks orjanduse ja orjakaubanduse likvideerimise kõikjal maailmas, samuti võitles see sunniviisilise prostitutsiooniga. Komitee saavutas peamiselt edu surve avaldamisega Rahvasteliidu mandaatvõimudele (suurtele koloniaalriikidele), kes võtsid selle surve tulemusel tarvitusele meetmeid orjanduse kaotamiseks nende hoolde usaldatud mandaataladel. Mis puudutab sõltumatuid riike, siis näiteks Etioopia nõustus orjanduse keelustama Rahvasteliiduga liitumise eeltingimusena juba varem, 1923. aastal, saades selleks kümneaastase üleminekuaja. Täielikult suudeti orjandus Etioopias keelustada siiski alles ligi 20 aastat hiljem, 1942. aastal.^[57] Komitee tegi koostööd Libeeria valitsusega sunnitöö ja hõimude seas levinud orjanduse keelustamiseks.^[58] Komiteel õnnestus ka vähendada Usambara raudtee ehitusel tööliste suremust 55 protsendilt 4 protsendile. Samuti viidi sisse aruandlus orjanduse, prostitutsiooni ja inimkaubanduse kohta.^[59] Vähemalt osaliselt mõjutas Rahvasteliidu surve orjanduse keelustamist Afganistanis (1923), Iraagis (1924), Nepalis (1926), Transjordaanias ja Pärsias (1929), Bahreinis (1937) ja Etioopias (1942).^[60]

Pagulaskomitee asutati 27. juunil 1921 polaaruurija Fridtjof Nanseni eestvedamisel.^[61] Komitee eesmärk oli seista pagulaste huvide eest, korraldades vajadusel nende kodumaale tagasisaatmist ja ümberasustamist.^[62] Esimese maailmasõja lõpul oli ainuüksi Venemaal 2–3 miljonit endist sõjavangi eri riikidest – kahe aastaga aitas komitee neist 425 000 koju tagasi pöörduda.^[62][63] 1922. aastal asutas komitee põgenikelaagrid Türgisse, et aidata riiki jätkuvas põgenikekriisis, vältida näljahäda ja haiguste levikut. Kodakondsuse ja kodumaata inimeste identifitseerimiseks võttis komitee kasutusele niinimetatud Nanseni passi.^[64]

Naiste õigusliku olukorra uurimise komitee tegeles naiste seisundi väljaselgitamisega maailma riikides. See asutati 1937. aastal ja ühendati pärast Teist maailmasõda Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni naiste olukorra komisjoniga.^[65]

Rahvasteliidu 42 asutajaliikmest säilitasid 23 riiki (24 kui lugeda riigiks ka Vaba Prantsusmaa) liikmestaatuse kuni liidu laialisaatmiseni 1946. aastal. Juba asutamise aastal liitus täiendavalt 6 riiki, millest vaid 2 säilitasid oma liikmestaatuse kuni 1946. aastani. Hiljem ühines veel 15 riiki. Rahvasteliidu maksimaalne liikmeskond oli 58 riiki. Taoline liikmete arv püsis väga lühikest aega, 28. septembrist 1934 (kui liitus Ecuador) kuni 23. veebruarini 1935 (kui Paraguay välja astus).^[66]

Nõukogude Liit astus liikmeks 18. septembril 1934 ja heideti välja 14. detsembril 1939 pärast Talvesõja algust.^[67] Nõukogude Liidu väljaheitmisel rikkus Rahvasteliit oma reegleid: vaid 7 nõukogu 15 liikmest hääletas väljaheitmise poolt (Suurbritannia, Prantsusmaa, Belgia, Boliivia, Egiptus, Lõuna-Aafrika Liit ja Dominikaani Vabariik), mis ei moodustanud põhikirjas nõutud enamust. Kolm neist riikidest (Boliivia, Egiptus ja Lõuna-Aafrika Liit) olid saanud nõukogu liikmeteks vaid päev enne hääletust. See oli üks Rahvasteliidu viimaseid tegusid enne kui selle tegevus Teise maailmasõja tõttu praktiliselt lakkas.^[68] Nõukogude Liidu väljaheitmine on ka peamine põhjus, miks Rahvasteliit pärast Teist maailmasõda ei saanud tegevust jätkata.

26. mail 1937 sai Egiptusest viimane riik, mis Rahvasteliiduga liitus. Esimene riik, mis lõplikult liidust lahkus, oli jaanuaris 1925 Costa Rica. Olles liitunud alles detsembris 1920, oli Costa Rica kõige lühemat aega Rahvasteliitu kuulunud riik. Asutajaliikmetest lahkus esimesena Brasiilia (juulis 1926) ja viimasena Haiti (aprillis 1942). 1932. aastal liitunud Iraak oli esimene liikmesriik, mis oli varem ühtlasi olnud Rahvasteliidu mandaatala^[69].

Riigid, mille liitumiskuupäev on 10. jaanuar 1920, on asutajaliikmed. Lahkumiskuupäevana on antud riigi Rahvasteliidust lahkumise teadaanne, mis jõustus kahe aasta pärast, välja arvatud juhul kui riik lakkas eksisteerimast või heideti välja. Mitmed riigid jäi Rahvasteliidu koosseisu edasi ka pärast seda, kui nad faktiliselt olid juba okupeeritud, teiste seas ka Eesti, Läti ja Leedu.^[70]

Riik	Liitumise aeg	Väljaastumise aeg	Märkused
Abessiinia	1923, 28. september	1936, 9. mai	Tänane Etioopia, annekteeriti Itaalia poolt
Afganistan	1934, 26. september
Albaania	1920, 17. detsember	1939, 12. aprill	Annekteeriti Itaalia poolt
Argentina	1920, 10. jaanuar		Aastatel 1921–1933 ei osalenud Rahvasteliidu töös[71]
Austraalia	1920, 10. jaanuar
Austria	1920, 15. detsember	1938, 13. märts	Annekteeriti Saksamaa poolt
Belgia	1920, 10. jaanuar
Boliivia	1920, 10. jaanuar
Brasiilia	1920, 10. jaanuar	1926, 10. juuli
Bulgaaria	1920, 16. detsember
Colombia	1920, 10. jaanuar
Costa Rica	1920, 16. detsember	1925, 1. jaanuar
Dominikaani Vabariik	1924, 29. september
Ecuador	1934, 28. september
Eesti	1921, 22. september
Egiptus	1937, 26. mai
El Salvador	1920, 10. jaanuar	1937, 10. august
Guatemala	1920, 10. jaanuar	1936, 14. mai
Haiti	1920, 10. jaanuar	1942, aprill
Hiina	1920, 10. jaanuar
Hispaania	1920, 10. jaanuar	1939, 9. mai
Honduras	1920, 10. jaanuar	1936, 10. juuli
Iiri Vaba Riik	1923, 10. september
India	1920, 10. jaanuar
Iraak	1932, 3. oktoober
Itaalia	1920, 10. jaanuar	1937, 11. detsember
Jaapan	1920, 10. jaanuar	1935, 23. veebruar
Jugoslaavia	1920, 10. jaanuar
Kanada	1920, 10. jaanuar
Kreeka	1920, 10. jaanuar
Kuuba	1920, 10. jaanuar
Leedu	1921, 22. september
Libeeria	1920, 10. jaanuar
Luksemburg	1920, 16. detsember
Lõuna-Aafrika Liit	1920, 10. jaanuar
Läti	1921, 22. september
Madalmaad	1920, 10. jaanuar
Mehhiko	1931, 23. september
Nicaragua	1920, 10. jaanuar	1936, 27. juuni
Norra	1920, 10. jaanuar
Nõukogude Liit	1934, 18. september	1939, 14. detsember	Heideti välja Talvesõja algatajana
Panama	1920, 10. jaanuar
Paraguay	1920, 10. jaanuar	1935, 23. veebruar
Peruu	1920, 10. jaanuar	1939, 8. aprill
Poola	1920, 10. jaanuar
Portugal	1920, 10. jaanuar
Prantsusmaa	1920, 10. jaanuar	1941, 18. aprill	Lahkus Vichy valitsus, Vaba Prantsusmaa seda otsust ei tunnustanud
Pärsia	1920, 10. jaanuar		Alates 1934. aastast tuntud kui Iraan
Rootsi	1920, 10. jaanuar
Rumeenia	1920, 10. jaanuar
Saksamaa	1926, 8. september	1933, 23. oktoober
Siiam	1920, 10. jaanuar		Alates 1939. aastast tuntud kui Tai
Soome	1920, 16. detsember
Suurbritannia	1920, 10. jaanuar
Šveits	1920, 10. jaanuar
Taani	1920, 10. jaanuar
Tšehhoslovakkia	1920, 10. jaanuar	1939, 15. märts	Annekteeriti Saksamaa poolt
Tšiili	1920, 10. jaanuar	1938, 2. juuni
Türgi	1932, 18. juuli
Ungari	1920, 10. jaanuar	1939, 11. aprill
Uruguay	1920, 10. jaanuar
Uus-Meremaa	1920, 10. jaanuar
Venezuela	1920, 10. jaanuar	1938, 12. juuli

Esimese maailmasõja lõpul seisid liitlasriigid silmitsi küsimusega, mida teha Saksamaa endiste kolooniatega Aafrikas ja Vaikse ookeani piirkonnas ning Osmanite riigi nende provintsidega, mida ei asustanud türklased. Pariisi rahukonverentsil langetati otsus, et mainitud alad tuleb allutada Rahvasteliidule, mille nimel hakkavad neid haldama teised riigid – sellega loodi rahvusvahelise järelevalvega ja riikliku vastutusega mandaatsüsteem.^[72] Plaani kiitis 30. jaanuaril 1919 heaks ja edastas Rahvasteliidule niinimetatud "kümne nõukogu" (sinna kuulusid tähtsaimate liitlasriikide – Suurbritannia, Prantsusmaa, USA, Itaalia ja Jaapani – valitsusjuhid ja välisministrid).^[73]

Rahvasteliidu mandaadid loodi vastavalt Rahvasteliidu põhikirja 22. artiklile.^[72] Rahvasteliidu mandaatide järelevalvega tegeles alaline mandaatkomisjon,^[74] mis ühtlasi korraldas vaidlusalustel territooriumitel rahvahääletusi, et kohalik elanikkond saaks otsustada, millise riigi haldusalasse nad soovivad kuuluda. Mandaate oli kolme tüüpi: A, B ja C.^[75]

A-mandaate rakendati Osmanite riigi endistele osadele. Neid defineeriti kui "kogukondi ... mis on jõudnud arengutasemele, kus on võimalik provisoorselt tunnustada nende eksistentsi sõltumatute riikidena, kuid ainult tingimusel, et mandaatvõim abistab ja nõustab neid halduslikes küsimustes kuni ajani, mil nad on võimelised iseseisvalt toime tulema. Mandaatvõimu valikul tuleb esmajärjekorras arvesse võtta nende kogukondade soove."^[76]

B-mandaate rakendati endistele Saksamaa kolooniatele, mille Rahvasteliit Esimese maailmasõja järel oma halduse alla võttis. Rahvasteliidu põhikirjas kirjeldati neid kui "rahvaid ... kes on sellisel arengutasemel, et mandaatvõim peab valitsema territooriumi tingimustel, mis tagavad südametunnistuse- ja usuvabaduse, piirates neid ainult vajadusel kaitsta avalikku korda ja moraali; keelama taolised kuritarvitused nagu orja-, relva- ja alkoholikaubanduse; hoiduma kaitserajatiste, sõja- ja mereväe baaside rajamisest ning põliselanike sõjalisest väljaõpetamisest, välja arvatud korrakaitse tagamiseks ja territooriumi sõjaliseks kaitsmiseks; kindlustama neil aladel teistele Rahvasteliidu liikmetele võrdsed võimalused kauplemiseks ja ettevõtluseks."^[76]

Edela-Aafrika ja teatud osa Okeaania saartest kuulusid C-mandaatide alla. Neid käsitleti "territooriumitena ... mis hõreda asustuse, väikese pindala, kauguse tõttu tsivilisatsiooni keskustest, geograafilise läheduse tõttu mandaatvõimule juba kuuluvate aladega või muudel põhjustel on parem allutada mandaatvõimu seadustele tervikliku osana viimase territooriumist, tagades seejuures põliselanikkonna huvide kaitse."^[76]

Kokku loodi 14 mandaatala, mille haldamine jagati 7 riigi vahel: Suurbritannia, Lõuna-Aafrika Liit, Prantsusmaa, Belgia, Uus-Meremaa, Austraalia ja Jaapan.^[75] Kui välja arvata Iraak, mis saavutas iseseisvuse ja liitus Rahvasteliiduga 1932. aastal, ei saanud ükski Rahvasteliidu mandaatidest enne Teist maailmasõda iseseisvaks. Nende iseseisvumise protsess jätkus 1990. aastateni ja pärast Rahvasteliidu laialisaatmist muudeti suurem osa neist mandaatidest Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni hooldusterritooriumiteks.^[77]

Lisaks mandaatidele olid Rahvasteliidu otsealluvuses Saarimaa, mis tagastati 1935. aastal rahvahääletuse tulemusel Saksamaale, ja Danzigi vabalinn, nüüdne Gdańsk, mida Rahvasteliit haldas 15. novembrist 1920 2. septembrini 1939.^[78]

Esimese maailmasõja lõppedes jäid üles mitmed lahendamata probleemid, muuhulgas riigipiiride ja vaidlusaluste territooriumite küsimused. Suurema osa taoliste küsimustega tegelesid võitjariigid oma organisatsioonides nagu Liitlaste Ülemnõukogu ja ainult eriti keerulised probleemid andsid nad lahendamiseks Rahvasteliidule. See tähendab, et vahetult sõja järel oli Rahvasteliidu roll tekkinud vaidluste lahendamisel tagasihoidlik. Neil aastatel tegeles Rahvasteliit peamiselt Pariisi rahukonverentsi lepingutes ette nähtud küsimustega.^[79]

Rahvasteliidu arenedes selle roll laienes ja 1920. aastate keskel sai sellest rahvusvahelise elu oluline suunaja. See muutus peegeldus Rahvasteliidu suhetes selle liikmeskonda mitte kuulunud riikidega. Näiteks tegid Ameerika Ühendriigid ja Nõukogude Liit Rahvasteliiduga üha enam koostööd. 1920. aastate teisel poolel tõusis Rahvasteliit Prantsusmaa, Saksamaa ja Suurbritannia diplomaatilise huvi keskmesse ja kõigi nende riikide välisministrid osalesid sel ajal regulaarselt liidu kohtumistel Genfis. Samuti kasutasid nad Rahvasteliitu oma suhete parandamiseks ja erimeelsuste ületamiseks.^[80]

Ahvenamaa saarestik asub Rootsi ja Soome vahel ning koosneb umbes 6500 saarest. Valdav enamus saarte elanikkonnast kõneleb emakeelena rootsi keelt, kuid 1809. aastal kaotas Rootsi saared koos Soomega Venemaale. Detsembris 1917 kuulutas Soome ennast iseseisvaks, kuid Ahvenamaa elanike enamus soovis liituda hoopis Rootsiga. Soome valitsus pidas saari enda valduseks, sest Venemaa võimud olid 1809. aastal lülitanud Ahvenamaa Soome suurvürstiriigi koosseisu. 1920. aastaks oli vaidluste tulemusel välja kujunenud sõjaoht. Suurbritannia valitsus viis probleemi Rahvasteliidu Nõukogusse, kuid Soome ei lubanud Rahvasteliidul sekkuda, sest pidas seda riigi siseasjaks. Rahvasteliit moodustas väikese paneelrühma, mis pidi otsustama, kas asja edasi uurida. Jaatava vastuse peale loodi küsimusega tegelemiseks neutraalne komisjon.^[81] Juunis 1921 tegi Rahvasteliit teatavaks oma otsuse: saared jäid Soome koosseisu, kuid saareelanikele tagati nende keele ja kultuuri kaitse, samuti tuli hoida Ahvenamaa jätkuvalt demilitariseerituna. Kuigi vastumeelselt, oli ka Rootsi selle otsusega nõus. Ahvenamaa konflikti lahendus oli esimene rahvusvaheline kokkulepe Euroopas, mis saavutati otseselt Rahvasteliidu vahendusel.^[82]

Pariisi rahukonverentsil 1919. aastal Albaania piire kindlaks ei määratud, vaid nende üle otsustamine jäeti Rahvasteliidu kompetentsi. Ometi ei olnud need kindlaks määratud ka veel septembriks 1921, mis tõi kaasa ebastabiilse olukorra. Kreeka üksused korraldasid Albaania lõunaosas sõjalisi õppusi. Jugoslaavia väed sattusid riigi põhjaosas relvastatud konflikti kohalike albaanlaste hõimudega. Rahvasteliit saatis piirkonda eri riikide esindajatest koosneva komisjoni. Novembris 1921 otsustas Rahvasteliit, et Albaania piirid tuleb taastada 1913. aasta seisuga, tehes väikeseid õgvendusi Jugoslaavia kasuks. Selle tulemusel viis Jugoslaavia oma väed mõne nädala jooksul välja.^[83]

Albaania piirid sattusid uuesti rahvusvahelise konflikti keskpunkti kui 24. augustil 1923 mõrvati äsja kindlaks määratud Kreeka ja Albaania piiri mahamärkimisel Itaalia kindral Enrico Tellini koos nelja abilisega. Itaalia peaminister Benito Mussolini oli raevus ja nõudis vahejuhtumi uurimiseks viie päeva jooksul komisjoni moodustamist. Sõltumata uurimise tulemustest soovis ta, et Kreeka valitsus maksaks Itaaliale 50 miljonit Itaalia liiri kahjutasu. Kreeka keeldus maksmast, kuni ei ole tõestatud, et kuriteo panid toime kreeklased.^[84]

Mussolini saatis vastusena Itaalia sõjalaeva Korfu saart pommitama ja 31. augustil 1923 okupeerisid Itaalia väed Korfu. See oli vastuolus Rahvasteliidu põhikirjaga, mistõttu pöördus Kreeka olukorra lahendamiseks Rahvasteliidu poole. Liitlased jäid aga Mussolini survel seisukohale, et probleemi peaks lahendama liitlasriikide Suursaadikute konverents, mis oli kindral Tellini ülesannet täitma saatnud. Rahvasteliidu Nõukogu võttis vaidluse esialgu menetlusse, kuid andis siis oma uurimistulemused lõppotsuse tegemiseks üle Suursaadikute konverentsile. Konverents nõustus suurema osa Rahvasteliidu soovitustega, kohustades Kreekat maksma Itaaliale 50 miljonit liiri, kuigi kurjategijate isikuid ja päritolu ei õnnestunud kunagi kindlaks teha.^[85] Seejärel lõpetas Itaalia armee okupatsiooni Korfu saarel.^[86]

20. sajandi esimesel poolel toimus Colombia ja Peruu vahel mitu piiritüli. 1922. aastal allkirjastasid mõlema riigi valitsused Salomóni-Lozano rahu, mis oli esimene katse neile tülidele lõpp teha.^[87] Selle lepingu kohaselt loovutas Peruu Colombiale Leticia linna koos ümbrusega, mis andis Colombiale juurdepääsu Amazonase jõele. 1. septembril 1932 korraldasid Peruu kummi- ja suhkrutöösturid, kes olid lepingu tulemusel maadest ilma jäänud, relvastatud rünnaku ja võtsid Leticia linna oma kontrolli alla.^[88] Esmalt ei tunnistanud Peruu okupatsiooni, kuid Peruu president Luis Miguel Sánchez Cerro ei olnud nõus ka linna uuesti Colombiale loovutama. Peruu armee hõivas Leticia ja see tõi kaasa uue relvakonflikti. Pärast kuid kestnud läbirääkimisi nõustusid osapooled Rahvasteliidu vahendusega ja nende esindajad läksid oma seisukohtadega nõukogu ette. Mais 1933 allkirjastati ajutine rahuleping, mis andis piirkonna läbirääkimiste lõpuni Rahvasteliidu kontrolli alla.^[89] Mais 1934 allkirjastati lõplik rahuleping, mis tõi kaasa Leticia tagastamise Colombiale, Peruu ametliku vabanduse 1932. aasta sündmuste pärast, Leticia piirkonna demilitariseerimise, Amazonase ja Putumayo jõe vaba kasutamisõiguse mõlemale riigile ning mittekallaletungipakti sõlmimise.^[90]

Rahvasteliidu järelevalve all anti 1937. aastal seni Prantsuse mandaati Süürias kuulunud Aleksandretta sandžakile autonoomia. Uus autonoomne moodustis viis augustis 1938 läbi valimised ja septembris kuulutas kohalik parlament välja iseseisvuse Hatay Vabariigi nime all. Prantsusmaa nõusolekul ja Hatay Vabariigi enda ettepanekul annekteeris Türgi uue riigi 1939. aasta keskel.^[91]

Novembris 1921 puhkes Nõukogude Venemaa koosseisu jäänud Ida-Karjala aladel relvastatud ülestõus, mille tulemusel suutsid 3000 partisani lühiajaliselt saavutada kontrolli Repola ja Porijärvi valdade üle. Veebruaris 1922 alanud Vene armee vastuoperatsiooniga, milles osales 13 000 meest, võeti aga vallutatud alad tagasi ja ülestõusnud olid sunnitud põgenema Soome territooriumile. Ülestõus oli ajendatud Soome-Venemaa rahulepingu tingimuste rikkumisest. Nimelt oli Venemaa lubanud selles lepingus anda Ida-Karjala aladele autonoomia, kuid seda lubadust ei täidetud. Mainitud kahe valla elanikud ei soovinud seetõttu Venemaa võimu alla jääda ning nõudsid ühinemist Soomega. Detsembris 1921 viis Soome küsimuse Rahvasteliidu ette, teema tõstatamist toetasid ka Balti riigid eesotsas Eestiga. Nii Soome kui ka Baltimaad kartsid, et sündmused võivad viia Venemaa uue agressioonini Soome vastu. Jaanuaris 1922 soovitas Rahvasteliit konfliktis vahendajaks Eestit, Lätit või Poolat, kuid Venemaa keeldus Rahvasteliidu vahenduskatsetest. Aprillis 1923 lasi Soome Rahvasteliidul probleemi edasiseks arutamiseks anda Alalisse Rahvusvahelisse Kohtusse, kuid Venemaa keeldus tunnistamast kohtu õigust sekkuda Ida-Karjala küsimusse ja lõpuks tunnistas ka kohus ennast antud teemal ebapädevaks. Pärast 1923. aasta täiskogu see küsimus enam Rahvasteliidu tasandil päevakorrale ei tõusnud ja Soome vaatepunktist jäi Ida-Karjala probleem lahendamata.^[92]

Memeli sadamalinn (tänane Klaipėda) ja selle ümbrus, kus elasid valdavalt sakslased, oli vastavalt Versailles' rahulepingu 99. artiklile ajutiselt allutatud liitlasriikide võimule. Poola ja Prantsusmaa valitsused toetasid Memeli muutmist rahvusvaheliseks linnaks, Leedu soovis piirkonna ühendada oma territooriumiga. 1923. aastaks oli linna ja selle ümbruse saatus endiselt otsustamata. Jaanuaris 1923 tungisid Leedu väed linna ja hõivasid sealse sadama. Pärast seda kui liitlased ei suutnud Leeduga kokkuleppele jõuda, esitasid nad probleemi lahendamiseks Rahvasteliidule. Detsembris 1923 moodustas Rahvasteliit uurimiskomisjoni, mis otsustas liita Memeli autonoomse piirkonnana Leeduga. Klaipėda konventsiooni kiitis 14. märtsil 1924 heaks Rahvasteliidu Nõukogu, seejärel ratifitseerisid selle ka liitlasriigid ja Leedu.^[93]

Rahvasteliit lahendas Iraagi ja Türgi vahel puhkenud vaidluse varem Osmanite riiki kuulunud Mosuli vilajeti pärast. Suurbritannia, mis oli saanud 1920. aastal Iraagi haldamiseks Rahvasteliidu mandaadi ja esindas seetõttu Iraaki välissuhtluses, pidas Mosulit ja selle ümbrust Iraagile kuuluvaks. Teisest küljest väitis Türgi Vabariik, et provints on osa Türgi ajaloolisest südamaast. 1924. aastal saabus piirkonda Rahvasteliidu uurimiskomisjon, kuhu kuulusid Belgia, Rootsi ja Ungari esindajad. Komisjoni aruande kohaselt ei soovinud Mosuli elanikud kuuluda Iraagi ega Türgi võimu alla, aga kui nad peavad valima, siis eelistaksid nad Iraaki.^[94] 1925. aastal külastas piirkonda ka teine Rahvasteliidu uurimiskomisjon, mida juhtis Eesti esindaja Johan Laidoner. See teine komisjon uuris eelkõige Türgi-Iraagi piiril aset leidnud piirikonflikte ja kristlastest elanike deporteerimist piiriäärsetest küladest, kuid ei saanud korralikult tööd teha, sest Türgi ei lubanud komisjoni liikmeid oma aladele. Nii siis kui ka hiljem heitsid türklased Laidonerile ette erapoolikust ja sündmuste tõlgendamist Iraagi kasuks.^[95]

Komisjonide uurimistulemuste põhjal tehti ettepanek Mosuli piirkonna jätmiseks Iraagi koosseisu tingimusel, et Suurbritannia mandaati Iraagis pikendatakse veel 25 aastat ja kurdidele tagatakse autonoomia. Rahvasteliidu Nõukogu kiitis soovituse heaks ja otsustas 16. detsembril 1925 jätta Mosuli Iraagile. Kuigi Türgi oli Lausanne'i rahu sõlmimisel 1923. aastal nõustunud Rahvasteliidu vahendajarolliga, siis keeldus ta nüüd otsust tunnistamast ja seadis nõukogu volitused kahtluse alla. Küsimus suunati edasiseks lahendamiseks Alalisse Rahvusvahelisse Kohtusse, mis otsustas, et nõukogu ühehäälsed otsused on järgimiseks kohustuslikud. Vaatamata sellele sõlmisid Suurbritannia, Iraak ja Türgi veel 5. juunil 1926 eraldi lepingu, mis järgis suures osas Rahvasteliidu otsuses sätestatut ja kinnitas Mosuli kuulumise Iraagi koosseisu. See leping sätestas täiendavalt, et Iraak võib taotleda Rahvasteliidu liikmestaatust ka enne 25-aastase mandaadi lõppu ja selle taotluse rahuldamisel lõpeb Briti mandaat ennetähtaegselt.^[96]

Saarimaa oli provints, mis moodustati vastavalt Versailles' rahule endise Preisimaa ja Rheinpfalzi osadest ning allutati Rahvasteliidu kontrollile. Pärast 15 aastat Rahvasteliidu võimu tuli piirkonnas korraldada rahvahääletus, mille tulemusel pidi piirkond minema kas Prantsusmaa või Saksamaa koosseisu. Kui rahvahääletus 1935. aastal läbi viidi, toetas 90,3% hääletanutest liitumist Saksamaaga. Rahvasteliidu Nõukogu kinnitas selle otsuse ja Saarimaa taasühendati Saksamaaga.^[97][98]

Pärast Esimest maailmasõda taastasid nii Poola kui Leedu oma iseseisvuse, kuid sattusid ka peatselt omavahelistesse territoriaalvaidlustesse.^[99] Nõukogude-Poola sõja ajal allkirjastas Leedu Nõukogude Venemaaga Moskva rahulepingu, millega määrati kindlaks iseseisva Leedu piirid. See leping andis Leedule kontrolli Leedu ajaloolise pealinna Vilniuse üle, mille elanikkonna enamuse moodustasid aga poolakad.^[100] See kasvatas pingeid Leedu ja Poola vahel ning tõi kaasa ohu Poola-Leedu sõja taaspuhkemiseks. 7. oktoobril 1920 sõlmiti Rahvasteliidu vahendusel Suwałki leping, millega kehtestati relvarahu ja määrati kindlaks demarkatsioonijoon kahe riigi vahel. Sama aasta 9. oktoobril rikkusid kindral Lucjan Żeligowski väed lepingut, vallutasid Vilniuse ja kuulutasid välja Kesk-Leedu Vabariigi.^[99]

Pärast Leedult abipalve saamist kutsus Rahvasteliidu Nõukogu Poolat üles piirkonda vabastama. Poola valitsus väljendas oma valmisolekut seda teha, kuid selle asemel saatis linna veelgi rohkem vägesid. See tõi kaasa Rahvasteliidu otsuse, et Vilniuse elanikud peavad oma tuleviku üle ise rahvahääletusel otsustama, Poola peab väed välja viima ja nende asemele saadetakse Rahvasteliidu kokku pandud rahvusvahelised üksused. Poola, Leedu ja Nõukogude Venemaa seisid sellele plaanile vastu; Nõukogude Venemaale oli iseäranis vastumeelne rahvusvaheliste üksuste paigutamine Leedu aladele. Märtsis 1921 loobus Rahvasteliit rahvahääletuse nõudest.^[101] Pärast Paul Hymansi tulemusteta ettepanekuid Poola-Leedu föderatsiooni loomiseks annekteeris Poola märtsis 1922 Vilniuse ja seda ümbritsevad alad ametlikult. Kui Leedu võttis omakorda üle Memeli piirkonna, siis määras Suursaadikute konverents 14. märtsil 1923 kindlaks Poola ja Leedu vahelise uue riigipiiri, millega Vilnius jäi Poolale.^[102] Leedu võimud keeldusid otsust tunnistamast ja ametlikult püsis sõjaseisukord kahe riigi vahel 1927. aastani.^[103] Alles pärast Poola ultimaatumit 1938. aastal taastas Leedu Poolaga diplomaatilised suhted ja tunnistas seeläbi de facto piiri Poolaga.^[104]

Liitlased saatsid Ülem-Sileesia probleemi Rahvasteliidule seisukoha võtmiseks pärast seda kui nad ise ei suutnud seda territoriaalvaidlust lahendada.^[105] Pärast Esimest maailmasõda nõudis Poola osa ajaloolisest Preisimaast moodustanud Ülem-Sileesia endale. Versailles' rahulepingus anti soovitus viia läbi rahvahääletus, kas Ülem-Sileesia peaks kuuluma Poolale või Saksamaale. Saksamaa võimude hoiakute suhtes tekkinud kaebused viisid rahutuste ja aastatel 1919–1920 esimese kahe Sileesia ülestõusuni. Rahvahääletus toimus 20. märtsil 1921 ja 59,6% hääletanutest (umbes 500 000 inimest) toetas ühinemist Saksamaaga, kuid Poola võimud väitsid, et taoline tulemus saavutati ebaausal teel. See tulemus tõi 1921. aastal kaasa kolmanda Sileesia ülestõusu.^[106]

12. augustil 1921 paluti Rahvasteliidul küsimus lahendada. Liidu nõukogu moodustas olukorra uurimiseks komisjoni, mille koosseisu kuulusid Belgia, Brasiilia, Hiina ja Hispaania esindajad.^[107] Komisjon soovitas jagada Ülem-Sileesia Poola ja Saksamaa vahel vastavalt rahvahääletuse käigus ilmnenud elanikkonna eelistustele. Mõlemad osapooled pidid kokku leppima, kuidas hakkab toimuma suhtlus kahe territooriumi vahel, näiteks kaupade vaba liikumine üle piiri, sest Ülem-Sileesia mõlemad pooled olid majanduslikult ja tööstuslikult üksteisest sõltuvad.^[105] Novembris 1921 peeti Genfis selles küsimuses konverents. Lõpliku kokkuleppeni jõuti pärast viit kohtumist. Vastavalt sellele anti suurem osa territooriumist Saksamaale, aga Poola valdusse jäi enamus Ülem-Sileesia loodusvaradest ja tööstusest. Kui kokkulepe mais 1922 avalikustati, olid sakslased kibedalt pettunud, kuid siiski ratifitseerisid mõlemad riigid lepingu. See lahendus tagas piirkonnas rahu, mis kestis Teise maailmasõja alguseni.^[107]

Lisaks territoriaalvaidlustele püüdis Rahvasteliit sekkuda ka teistesse rahvusvahelistesse ja siseriiklikesse konfliktidesse. Liit saavutas edu võitluses uimastikaubanduse ja seksuaalse orjastamisega, samuti pagulaste olukorra leevendamisel, iseäranis Türgis kuni 1926. aastani. Relvakonfliktide lahendamisel jäi Rahvasteliidu tegevus küllaltki tagasihoidlikuks, eriti 1930. aastatel.

Rahvasteliit ei suutnud ära hoida 1932. aastal Gran Chaco piirkonna pärast puhkenud sõda Boliivia ja Paraguay vahel, niinimetatud Gran Chaco sõda. Kuigi piirkond oli hõredalt asustatud, voolas sealt läbi Paraguay jõgi, mis oleks andnud ühele mõlemast merepiirita riigist väljapääsu Atlandi ookeanile.^[108] Levisid ka alusetud oletused, et piirkonnas võib leiduda naftat.^[109] 1920. aastate lõpul puhkenud tulevahetused piiril viisid 1932 täieulatusliku sõjani, mille alguseks sai Boliivia armee rünnak Paraguay armee positsioonidele Pitiantuta järve kaldal.^[110] Paraguay pöördus Rahvasteliidu poole, kuid kuna Panameerika Konverents oli nõus ise konfliktis vahendajaks hakkama, loobus Rahvasteliit sellest ülesandest. Sõda oli mõlemale osapoolele katastroofiline, tuues 3 miljoni elanikuga Boliiviale kaasa 57 000 inimese kaotuse ja 1 miljoni elanikuga Paraguayle 36 000 inimese kaotuse.^[111] See konflikt viis ka mõlemad riigid majandusliku kokkuvarisemise äärele. Kui 12. juunil 1935 lõpuks vaherahus kokkuleppele jõuti, oli Paraguay saavutanud kontrolli suurema osa piirkonna üle ja see seis kinnitati 1938. aasta rahulepingus.^[112]

17. juulil 1936 alustas Hispaania armee mässu, mis tõi kaasa kolm aastat kestnud Hispaania kodusõja vasakpoolse tsiviilvalitsuse ja armee juhtkonna toetusel tegutsenud konservatiivsete antikommunistidest mässajate vahel.^[113] Hispaania välisminister Julio Álvarez del Vayo pöördus septembris 1936 Rahvasteliidu poole sõjalise abi saamiseks, et kaitsta Hispaania territoriaalset terviklikkust ja sõltumatust. Rahvasteliidu liikmed tervikuna ei soovinud siiski kodusõtta sekkuda ega suutnud ära hoida ka üksikute riikide interventsiooni. Adolf Hitler ja Benito Mussolini jätkasid Francisco Franco vägede aitamist, samal ajal kui Nõukogude Liit toetas aktiivselt vabariiklikku valitsust. Veebruaris 1937 keelas Rahvasteliit vabatahtlikest välisvõitlejatest koosnevate internatsionaalsete brigaadide tegevuse, kuid sellel otsusel oli vaid sümboolne tähendus.^[114]

Oktoobris 1935 saatis Itaalia diktaator Benito Mussolini 400 000 sõdurit vallutama Abessiiniat (tänane Etioopia). Novembris 1935 asus sõjategevust juhtima marssal Pietro Badoglio, kes kasutas pommitamist, keemiarelvi ja veevarude mürgitamist, tegemata vahet sõjalistel ja tsiviilobjektidel. Hea ja kaasaegse varustusega Itaalia armee purustas viletsa relvastusega abessiinlased, vallutas mais 1936 pealinna Addis Abeba ja sundis keiser Haile Selassie I põgenema.^[115]

Rahvasteliit mõistis Itaalia agressiooni hukka ja kehtestas novembris 1935 majanduslikud sanktsioonid, mis valdavalt ei toiminud, sest need ei keelanud nafta müüki ega nõudnud Suurbritannia kontrolli all oleva Suessi kanali sulgemist Itaalia laevastikule.^[116] Briti peaminister Stanley Baldwin tõdes hiljem, et taolist sammu ei soovitud astuda, kuna kellelgi polnud piirkonnas piisavalt vägesid itaallaste võimalikule rünnakule vastu seismiseks.^[117] Kuu aega varem, oktoobris 1935 kehtestas Ameerika Ühendriikide president Franklin Delano Roosevelt mõlemale osapoolele relva- ja laskemoona müügi embargo, kuid laiendas Itaaliale ka niinimetatud "moraalse embargo", mille alla kuulus veel hulgaliselt muid kaupu.^[118] Rahvasteliit tühistas oma sanktsioonid 4. juulil 1936, mil Itaalia oli saanud enamuse Abessiinia linnadest juba oma kontrolli alla.^[119]

Detsembris 1935 püüdsid Suurbritannia välisminister Samuel Hoare ja Prantsusmaa peaminister Pierre Laval lõpetada konflikti Hoare-Lavali paktiga, mis sisaldas ettepanekut jagada senine Abessiinia kaheks sektoriks. Mussolini oli valmis paktiga nõustuma, kuid info kavandatavast kokkuleppest lekkis avalikkusesse. Nii Suurbritannia kui ka Prantsusmaa avalikkus protesteeris pakti vastu, pidades seda Abessiinia mahamüümiseks. Hoare ja Laval pidid tagasi astuma, Suurbritannia ja Prantsusmaa valitsused distantseerisid ennast nende seisukohtadest.^[120] Juunis 1936 pöördus keiser Haile Selassie I esimese riigipeana Rahvasteliidu ajaloos isiklikult liidu täiskogu poole, paludes abi oma riigi kaitsel.^[121] See palve jäi tulemusteta.

Abessiinia kriis näitas, kuidas Rahvasteliidu liikmete huvid võisid liidu tegevust mõjutada. Üks põhjuseid, miks ei kehtestatud väga karme sanktsioone, seisnes selles, et nii Prantsusmaa kui ka Suurbritannia kartsid liidu tekkimist Benito Mussolini ja Adolf Hitleri vahel.^[122] Vaatamata pehmele lähenemisele ei õnnestunud seda siiski vältida.

Pärast vahejuhtumit Kreeka-Bulgaaria piiril oktoobris 1925 puhkes kahe riigi vahel sõjaline konflikt.^[123] Kolm päeva pärast vahejuhtumit tungisid Kreeka väed Bulgaaria territooriumile. Bulgaaria valitsus käskis oma vägedel osutada vaid sümboolset vastupanu ning evakueeris piirialadelt 10 000 – 15 000 inimest, jättes konflikti lahendamise Rahvasteliidu hoolde.^[124] Rahvasteliit mõistis Kreeka sissetungi hukka ning nõudis nii Kreeka vägede väljaviimist kui ka tekitatud kahju hüvitamist Bulgaariale.^[123]

Kui Ameerika Ühendriigid süüdistasid Libeeria valitsust orjakaubanduses ja sunnitööliste kasutamises ameeriklastele kuuluva ettevõtte Firestone kummiistanduses, siis palusid Libeeria võimud Rahvasteliidul algatada uurimine.^[125] Rahvasteliit, Ameerika Ühendriigid ja Libeeria moodustasid ühise uurimiskomisjoni.^[126] 1930. aastal avaldatud Rahvasteliidu aruandes kinnitati orjanduse ja sunnitöö esinemist. Aruandes toodi välja, et nende rikkumistega olid seotud mitmed Libeeria valitsusametnikud ja soovitati nad asendada eurooplaste või ameeriklastega. Taoline soovitus põhjustas Libeerias ulatusliku pahameelelaine ning viis Libeeria presidendi Charles Kingi ja tema asepresidendi tagasiastumiseni. Libeeria valitsus keelustas sunnitöö ja orjanduse ning palus Ameerika Ühendriikidelt abi sotsiaalreformide läbiviimiseks.^[126][127]

Mandžuuria kriis, mida tuntakse ka Mukdeni vahejuhtumi ja Kaug-Ida kriisi nime all, oli üks Rahvasteliidu tõsisemaid tagasilööke ja rajas teed Jaapani lahkumisele organisatsiooni liikmeskonnast. Vastavalt rahvusvahelistele lepetele oli Jaapani valitsusel õigus paigutada Hiinale kuuluvasse Mandžuuria piirkonda oma vägesid, et tagada kahe riigi kaubavahetuse seisukohalt olulise Lõuna-Mandžuuria raudtee turvalisus.^[128] Septembris 1931 tekitas Jaapani Kwantungi armee ühele raudteelõigule kergeid kahjustusi, kasutades seda ettekäändena sissetungiks Mandžuuriasse.^[129][130] Jaapani armee väitel olid hoopis Hiina sõdurid raudteed saboteerinud ja kättemaksuks, vastupidi Jaapani valitsuse korraldustele, võttis Jaapani armee kogu Mandžuuria oma kontrolli alla. Vallutatud alad nimetati ümber Mandžukuoks ja 9. märtsil 1932 moodustati seal nukuvalitsus, mida asus juhtima Hiina endine keiser Pu Yi.^[131] Seda uut riiki tunnustasid ainult Itaalia ja Saksamaa valitsused, ülejäänud maailm pidas Mandžuuriat Hiina osaks. 1932. aastal pommitasid Jaapani õhu- ja merevägi Hiinale kuuluvat Shanghai linna, mis tõi kaasa 28. jaanuari vahejuhtumi.^[132]

Rahvasteliit reageeris Hiina valitsuse abipalvele, kuid pika mereteekonna tõttu venis Rahvasteliidu ametnike kohalejõudmine. Kui nad saabusid, seisid nad silmitsi vastukäivate väidetega: hiinlaste sõnul olid jaapanlased toime pannud ebaseadusliku sissetungi, jaapanlased õigustasid oma samme vajadusega piirkonnas rahu tagada. Vaatamata Jaapani tugevale positsioonile Rahvasteliidus kuulutati ta Lyttoni aruandes agressoriks ja nõuti Mandžuuria tagastamist Hiinale. Enne aruande hääletusele panekut täiskogul teatas Jaapan oma kavast veelgi sügavamale Hiina aladele tungida. Täiskogu kiitis aruande 1933. aastal häältega 42:1 heaks (vastu hääletas ainult Jaapan), kuid vägede Hiinast väljaviimise asemel lahkus Jaapan hoopis Rahvasteliidust.^[133]

Rahvasteliidu põhikirja kohaselt oleks liit pidanud nüüd kehtestama Jaapani suhtes majandussanktsioonid või kuulutama sõja, ent ei teinud kumbagi. Majandussanktsioonidega ähvardamine oleks olnud sisuliselt kasutu, sest Ameerika Ühendriigid ei kuulunud Rahvasteliitu ja oleksid võinud kauplemist Jaapaniga jätkata. Rahvasteliit oleks saanud kokku panna armee, kuid suurriigid nagu Prantsusmaa ja Suurbritannia olid keskendunud muudele küsimustele, eelkõige oma ulatuslike koloniaalvalduste säilitamisele.^[134] Nii säilitas Jaapan kontrolli Mandžuuria üle kuni Teise maailmasõja lõpuni, mil piirkonda tungis Nõukogude armee ja tagastas selle Hiinale.^[135]

Pärast mitmeid ja kestvaid kohaliku tähtsusega konflikte 1930. aastatel alustas Jaapan 7. juulil 1937 Hiinas täieulatuslikku sõda. 12. septembril pöördus Hiina esindaja Wellington Koo Rahvasteliidu poole ja taotles rahvusvahelist sekkumist. Lääneriikides valitses poolehoid Hiinale, eriti pärast Shanghai lahingut, sest selles linnas elas rohkelt välismaalasi.^[136] Mingit praktilist abi Rahvasteliit osutada siiski ei suutnud. Sama aasta 4. oktoobril andis liit küsimuse lahendada üheksa riigi lepingu konverentsile.^[137][138]

Rahvasteliidu põhikirja 8. artikkel sõnastas organisatsiooni ühe ülesandena "relvastuse vähendamise madalaima tasemeni, mis on vajalik riikliku julgeoleku tagamiseks ja rahvusvaheliste kohustuste täitmise kontrolli ühistegevuse kaudu".^[139] Rahvasteliit pühendas väga palju aega ja energiat selle eesmärgi elluviimisele, kuigi mitmete liikmesriikide valitsused ei olnud veendunud, et niivõrd ulatuslik desarmeerimine on üldse võimalik või isegi soovitav. Ka Versailles' rahu kohustas liitlasriike relvastust vähendama. Sõja kaotanud riikidele pandud veelgi rangemaid kohustusi relvastuse vähendamiseks on kirjeldatud kui esimest sammu teel ülemaailmse desarmeerimise poole.^[140] Põhikirja kohaselt pidi liit töötama igale riigile välja individuaalse desarmeerimiskava, kuid Rahvasteliidu Nõukogu andis selle kohustuse üle 1926. aastal moodustatud erikomisjonile, mis pidi ette valmistama aastatel 1932–1934 läbi viidava Desarmeerimise maailmakonverentsi.^[141] Rahvasteliidu liikmed suhtusid küsimusse erinevalt. Prantsusmaa oli nõus relvastust vähendama vaid siis kui ta saab võimaliku rünnaku puhuks sõjalise abi garantii. Poola ja Tšehhoslovakkia kartsid rünnakut läänest ning soovisid, et enne desarmeerimist tugevdaks Rahvasteliit oma liikmete vastu suunatud agressiooni korral rakendatavaid meetmeid.^[142] Ilma garantiideta keeldusid ka nemad relvastust vähendamast, sest pidasid Saksamaa suunalt lähtuvat ohtu liiga suureks. Rünnaku kartus suurenes seda enam, mida rohkem Saksamaa taastus Esimese maailmasõja lüüasaamisest, iseäranis pärast Adolf Hitleri võimuletulekut 1933. aastal. Prantsusmaa vastumeelsust suurendasid eelkõige Saksamaa katsed tühistada Versailles' rahulepingu tingimusi ja Saksamaa sõjalise võimsuse taastamine.^[141]

Desarmeerimise maailmakonverents, millel osalesid 60 riigi esindajad, kogunes Rahvasteliidu algatusel 1932. aastal Genfis. Konverentsi alguses esitati ettepanek kehtestada relvastuse kasvule üheaastane moratoorium, mida hiljem pikendati veel mõne kuu võrra.^[143] Desarmeerimiskomisjon sai Prantsusmaalt, Itaalialt, Jaapanilt ja Suurbritannialt esialgse nõusoleku piirata oma laevastiku suurust. Komisjoni vahendusel juba 1928. aastal sõlmitud Kelloggi-Briandi pakt kukkus siiski sõda ennetava vahendina läbi. Lõpuks ei suutnud komisjon 1930. aastatel takistada Saksamaa, Itaalia ja Jaapani kiiret relvastumist. Versailles' rahulepinguga keelatud ja Teise maailmasõja puhkemiseni viinud sündmuste nagu Reinimaa remilitariseerimise, Sudeedimaa liidendamise ja Austria annekteerimise (Anschlussi) puhul Rahvasteliit pigem vaikis. Tegelikult relvastusid ka Rahvasteliidu liikmed. 1933. aastal lahkus Jaapan Rahvasteliidust, soovimata alluda organisatsiooni ettekirjutustele^[144]. Samal aastal lahkus organisatsioonist ka Saksamaa, kasutades ettekäändena Saksamaa ja Prantsusmaa suutmatust leppida Desarmeerimise maailmakonverentsil kokku võrdses sõjalises võimsuses. 1937. aastal astus välja Itaalia.^[145] Rahvasteliidu viimane tähelepanuväärne tegu oli Nõukogude Liidu väljaheitmine detsembris 1939 pärast sissetungi Soomesse.^[146]

Teise maailmasõja puhkemine kinnitas, et Rahvasteliit oli oma esmase eesmärgi, uue maailmasõja ennetamisel läbi kukkunud. Selle läbikukkumise põhjustasid mitmed tegurid, millest paljud olid seotud organisatsiooni üldiste nõrkustega. Rahvasteliidu mõjuvõimu piiras ka asjaolu, et Ameerika Ühendriigid keeldusid sellega liitumast.^[147]

Tõsiasi, et Rahvasteliidu asutasid Esimese maailmasõja lõpul rahukonverentsi raames liitlasriigid, lõi sellest mulje kui "võitjate liidust".^[148][149] Rahvasteliidu neutraalsus ilmnes enamasti otsustusvõimetusena. Vajalik oli nõukogu üheksa, hiljem viieteistkümne liikme ühehäälne otsus. Seetõttu oli efektiivne tegutsemine keeruline, kui mitte lausa võimatu. Rahvasteliidu tööprotsessi aeglustas veelgi enam see, et osa otsuseid nõudis terve täiskogu nõusolekut. Selle probleemi juureks oli Rahvasteliidu algatajate soovimatus usaldada oma saatus teiste riikide meelevalda. Ühehäälsete otsuste reegli kehtestamine andis neile võimaluse ebameeldivad otsused vetostada.^[150][151]

Probleemiks oli ka esindatus Rahvasteliidus. Kuigi ideaalis pidi organisatsioon ühendama kõiki riike, siis paljud neist ei liitunud üldse või olid liikmed vaid lühikest aega. Kõige enam torkas silma Ameerika Ühendriikide puudumine. President Woodrow Wilson oli üks Rahvasteliidu asutamise peamisi eestvedajaid ja organisatsioon oli suuresti tema nägu, kuid 19. novembril 1919 toimunud hääletusel ei saanud liitumine Ameerika Ühendriikide Senatis piisavat toetust.^[152] Ruth Henig on oletanud, et kui Ameerika Ühendriigid oleksid liitunud, oleks see tugevdanud Prantsusmaa ja Suurbritannia seljatagust ning julgustanud neid Saksamaa suunal koostööd tegema, muutes NSDAP võimuletuleku vähem tõenäoliseks või vähemalt piirates Hitleri ambitsioone. Teisest küljest leiab Henig, et kui Ameerika Ühendriigid oleksid liikmeks saanud, oleks neile väga vastumeelne olnud sekkuda võimalikku sõjategevusse Euroopas või rakendada majandussanktsioone, mistõttu Rahvasteliidu võimekus rahvusvahelisi konflikte lahendada oleks võinud veelgi väheneda. Ameerika Ühendriikide föderaalvõimu rollijaotus ja struktuur oleks Rahvasteliiduga ühinemisel põhjustanud samuti probleeme, sest Ameerika Ühendriikide esindajad Rahvasteliidus ei oleks saanud ilma Kongressi loata langetada täitevvõimule siduvaid otsuseid.^[153]

Jaanuaris 1920, mil Rahvasteliit esimest korda kokku tuli, ei lubatud Saksamaal kui Esimese maailmasõja agressorriigil organisatsiooniga liituda. Esialgu jäeti välja ka Nõukogude Venemaa, sest maailmasõja võitjad olid vaenulikud kommunistliku ideoloogia suhtes. Hiljem, 1930. aastatel nõrgestas Rahvasteliitu suurriikide lahkumine organisatsioonist. Jaapan oli algselt nõukogu alaline liige, kuid lahkus 1933. aastal pärast Rahvasteliidu protesti Jaapani sissetungi vastu Mandžuuriasse.^[154] Itaalia oli algselt samuti nõukogu alaline liige, kuid lahkus 1937. aastal. Saksamaa võeti lõpuks liikmeks vastu 1926. aastal, olles tõestanud ennast "rahuarmastava maana", kuid Adolf Hitleri võimule tulles astus Saksamaa 1933. aastal liidust välja.^[155]

Veel üks oluline nõrkus kasvas välja vastuolust Rahvasteliidu aluseks oleva kollektiivse julgeoleku põhimõtte ja konkreetsete riikide omavaheliste suhete vahel. Rahvasteliidu kollektiivse julgeoleku süsteem eeldas vajadusel riikidelt tegutsemist ka nende riikide vastu, kellega nad olid sõbralikes suhetes ja võis seega ohustada nende riiklikke huve. Samuti võis Rahvasteliit oma liikmetelt nõuda neile vaenulike riikide abistamist. See nõrkus ilmnes Teise Itaalia-Etioopia sõja ajal. Suurbritannia ja Prantsusmaa olid püüdnud tagada oma julgeolekut Euroopas, vajades selleks Itaalia toetust. Nüüd pidid nad leidma tasakaalu riiklike huvide ja Etioopia kui Rahvasteliidu liikme ees tekkinud kohustuste vahel.^[156]

23. juunil 1936 ütles Suurbritannia peaminister Stanley Baldwin parlamendi alamkojas peetud kõnes, et kollektiivne julgeolek on "lõplikult läbi kukkunud, sest praktiliselt kõik Euroopa riigid on ilmutanud vastumeelsust sõjaliste sanktsioonide rakendamisele ... Möödunud nädalatel on selle tõelise põhjusena meile selgunud, et ükski riik peale agressori ei olnud sõjaks valmis ... Kui kollektiivne tegevus oleks reaalsus ja mitte lihtsalt jututeema, siis mitte ainult ei pea kõik riigid sõjaks valmis olema, vaid nad peavad olema selleks valmis otsekohe. See on kohutav, kuid see on oluline osa kollektiivsest julgeolekust."^[117]

Lõpuks loobusid nii Suurbritannia kui ka Prantsusmaa kollektiivse julgeoleku põhimõttest, võttes Saksamaa militarismiga silmitsi seistes Hitleri suhtes kasutusele lepitamispoliitika.^[157]

Rahvasteliidul puudusid relvajõud ja ta sõltus otsuste elluviimisel suurriikidest, kes suhtusid sageli nendesse kohustustesse vastumeelselt.^[158] Rahvasteliidu kaks tähtsaimat liiget, Suurbritannia ja Prantsusmaa, ei tahtnud eriti sanktsioone rakendada ja veel vähem olid nad huvitatud Rahvasteliidu nimel sõjategevuse alustamisest. Vahetult pärast Esimest maailmasõda domineeris mõlema riigi valitsustes ja elanikkonna seas patsifism. Suurbritannia Konservatiivne Partei oli Rahvasteliidu suhtes väga leige ja eelistas võimul olles sõlmida kokkuleppeid otse, Rahvasteliidu vahenduseta.^[159] Rahvasteliidu kaheharuline ja mõneti vastuoluline poliitika, mis soovitas ühelt poolt relvastuse vähendamist, teiselt poolt tugines aga kollektiivse julgeoleku põhimõttele, tõi kaasa selle, et liit võttis endalt ise mitmed efektiivsed mõjutamisvahendid.^[160]

Kui Suurbritannia valitsuskabinet arutas Esimese maailmasõja päevil Rahvasteliidu ideed, siis koostas riigisekretär Maurice Hankey sel teemal memorandumi. Selle teksti alguses on öeldud: "Üldiselt näib mulle, et igasugune taoline kava on meile ohtlik, sest see loob näilise, täielikult fiktiivse turvalisustunde." Ta ründas brittide sõjaeelset usku lepingute pühadusse, pidades seda meelepetteks, ja lõpetas järeldusega: "See (s.t Rahvasteliit) saab lõppeda ainult läbikukkumisega ja mida kaugemale see läbikukkumine ajas lükkub, seda kindlamalt tabab see seda riiki une pealt. See annab väga tugevad hoovad heasoovlikele idealistidele, keda leidub peaaegu igas valitsuses ja kes taunivad kaitsekulutusi. Võib peaaegu täie kindlusega väita, et aja jooksul seab see selle riigi ebasoodsasse olukorda."^[161]

Välisministeeriumi kantsler Sir Eyre Crowe kirjutas valitsuskabinetile oma memorandumi, milles ta väitis, et see "pühalik liit ja leping" ei ole muud kui "lihtsalt üks leping, samasugune nagu kõik teised". Ta küsis: "Mis kindlustab, et seda teiste lepingute kombel ei murta?" Crowe väljendas oma kahtlusi kavandatud ühistegevuse suhtes agressorite vastu, sest uskus, et konkreetsete riikide tegutsemise määravad peamiselt ikkagi riiklikud huvid ja võimude tasakaal. Ta kritiseeris ka Rahvasteliidu võimalust rakendada majandussanktsioone, sest uskus, et see on ebaefektiivne ja et lõpuks taandub kõik ikkagi sõjalisele üleolekule. Crowe hoiatas, et ülemaailmne desarmeerimine on tegelikult võimatu.^[161]

Kui sõjakeeris oli Euroopat haaramas, siis andis täiskogu oma istungitel 30. septembril 1938 ja 14. detsembril 1939 peasekretärile piisavalt laialdased volitused, et Rahvasteliit saaks ka ilma nõukogu ja täiskogu koosolekuteta legaalselt edasi eksisteerida ning piiratud mahus tegutseda.^[68] Rahvasteliidu peakorter, Genfis asuv Rahvaste palee, seisis kasutuseta kuni Teise maailmasõja lõpuni.^[162]

1943. aastal Teherani konverentsil otsustasid liitlased luua Rahvasteliidu asemele uue organisatsiooni. Mitmed liidu allorganisatsioonid nagu näiteks Rahvusvaheline Tööorganisatsioon jätkasid tegevust ja assotsieerusid edaspidi Rahvasteliidu järglase Ühinenud Rahvaste Organisatsiooniga. ÜRO struktuur kavandati algusest peale sellisena, et see toimiks Rahvasteliidu struktuurist efektiivsemalt.^[163]

Rahvasteliidu viimane kohtumine toimus 12. aprillil 1946 Genfis. Täiskogul osalesid 34 riigi esindajad. Kohtumise eesmärk oli Rahvasteliidu likvideerimine: selle varad, mille suurus oli umbes 22 miljonit USA dollarit, sealhulgas ka Rahvaste palee hoone ja Rahvasteliidu arhiiv, anti üle Ühinenud Rahvaste Organisatsioonile, reservfondi summad tagastati riikidele ja maksti ära Rahvasteliidu võlad.^[164]

Viimasel täiskogul Robert Cecili lausutud sõnad andsid väidetavalt edasi kohtumise üldist meeleolu: "Öelgem julgelt, et agressioon, ükskõik, kus see toimub ja ükskõik, kuidas seda kaitstakse, on rahvusvaheline kuritegu; et iga rahuarmastava riigi kohus on see hukka mõista ja kasutada igasugust jõudu, mis on vajalik selle purustamiseks; et (Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni) harta mehhanismid, sarnaselt (Rahvasteliidu) põhikirja mehhanismidega, on õigesti kasutatuna selleks piisavad; et iga riigi iga heasoovlik kodanik peab olema rahu säilitamise nimel valmis igaks ohvriks ... Ma söandan oma kuulajatele rõhutada, et see suur töö rahu nimel ei tugine ainult meie oma riikide kitsastele huvidele, vaid märksa enam hea ja halva printsiipidele, millest sõltuvad ühtviisi nii riigid kui ka üksikisikud. Liit on surnud. Elagu Ühinenud Rahvaste Organisatsioon!"^[164]

Ühehäälselt võeti vastu Rahvasteliidu laialisaatmise ettepanek, mis kõlas nii: "Rahvasteliit lõpetab oma eksistentsi, välja arvatud tegevused, mis on vajalikud selle asjaajamise likvideerimiseks."^[164] Selles määrati liidu lõpetamise kuupäevaks täiskogu kohtumise lõppkuupäevale järgnev päev. 19. aprillil 1946 kuulutas täiskogu president Carl J. Hambro Norrast "Rahvasteliidu Täiskogu kahekümne esimese ja viimase istungjärgu suletuks".^[165] Rahvasteliit lõpetaski oma tegevuse järgmisel päeval.^[166]

Ajaloolane David Kennedy peab Rahvasteliitu ainulaadseks nähtuseks maailma ajaloos, mis võimaldas esimest korda "institutsionaliseerida" rahvusvahelised suhted ning vastanduda Esimese maailmasõja eel maailmas kasutatud poliitilistele ja õiguslikele meetoditele.^[167] Politoloog Andrew Bennett on pidanud Rahvasteliitu oma ajas radikaalseks eksperimendiks, sest ideed riikide poliitilisest koostööst, sõdade ja relvakonfliktide ennetamisest ning rahumeelsest lahendamisest olid selle ajani eksisteerinud vaid paberil, filosoofide ja idealistidest riigimeeste mõtetes.^[168]

Teise maailmasõja peamised liitlasriigid (Suurbritannia, Nõukogude Liit, Prantsusmaa, Ameerika Ühendriigid ja Hiina Vabariik) said 1946. aastal ÜRO Julgeolekunõukogu alalisteks liikmeteks. Nendest on tänaseks vahetunud kaks liiget: 1971. aastal asendas Hiina Vabariigi alalise liikmena Hiina Rahvavabariik ja 1991. aastal Nõukogude Liidu Venemaa Föderatsioon. ÜRO Julgeolekunõukogu otsused on kõigile Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmesriikidele siduvad, kuid erinevalt Rahvasteliidu Nõukogust ei pea otsused olema ühehäälsed. Julgeolekunõukogu alalistel liikmetel on ka vetoõigus, et kaitsta oma elulisi huve.^[163]

Sarnaselt eelkäijaga ei ole Ühinenud Rahvaste Organisatsioonil alalist armeed, vaid ta peab sõjaliste missioonide läbiviimiseks küsima abi liikmesriikidelt. Seda võimalust on kasutatud näiteks Korea sõja ajal ja rahutagamismissiooni korraldamiseks endises Jugoslaavias. Ühinenud Rahvaste Organisatsioonil on ka rohkem liikmeid kui Rahvasteliidul.^[163]

Rahvasteliiduga ühinemine võeti Eestis sihiks juba 1919. aastal ja 23. novembril 1919 asutati Eesti Rahvasteliidu Ühing, kuid peatselt selgus, et Eesti astumist Rahvasteliitu hakkas takistama suurriikide tunnustuse puudumine meie iseseisvusele. Pärast Vabadussõja lõppu ja Tartu rahu allkirjastamist otsustati siiski esitada ametlik liitumistaotlus. 17. märtsil 1920 tegi välisminister Ado Birk valitsusele ettepaneku Rahvasteliidu liikmesuse taotlemiseks. Eesti valitsus kiitis otsuse heaks sama aasta 30. märtsil.^[169] Asutav Kogu andis valitsusele volitused liikmesuse taotlemiseks oma istungil 15. aprillil 1920 ja ametliku taotluse andis Eesti esindaja Suurbritannias Ants Piip Rahvasteliidu peasekretärile Eric Drummondile üle sama aasta 19. aprillil. Samal päeval sai Drummond memorandumi Suurbritannia välisministrilt George Curzonilt, kus oli kinnitatud, et Eesti iseseisvust ei ole suurriigid de iure tunnistanud ning seepärast ei saa Eestit Rahvasteliidu liikmeks vastu võtta. See memorandum andis üsna selgelt märku, et esimesel katsel Eesti ühinemine liiduga ei õnnestu.^[170]

Eesti taotlust liitumiseks Rahvasteliiduga arutati organisatsiooni esimesel täiskogul, mis algas 15. novembril 1920 Genfis. Uute liikmesriikide vastuvõtmise küsimust arutas täiskogu viies komisjon, millel oli omakorda kolm alamkomisjoni. Eesti, Läti, Leedu, Luksemburgi ja Soome liitumisavaldusi menetles esimene alamkomisjon.^[171] Baltimaade liitumisele seisid kõige tugevamalt vastu Prantsusmaa, Suurbritannia, Skandinaavia maad (Norra, Rootsi, Taani), Jugoslaavia ja Tšehhoslovakkia. Ootamatuks positiivseks üllatuseks oli Ladina-Ameerika riikide toetav suhtumine, näiteks Argentina soovitas anda Balti riikidele kuni järgmise täiskoguni liidus vaatleja staatuse ning Colombia toetas täisliikmesust ja lubas isegi vajadusel Baltimaade kaitseks sõjalist abi. Ajaloolase Vahur Made hinnangul soovisid Ladina-Ameerika riigid sellega demonstreerida oma protesti kolme suurriigi – Ameerika Ühendriikide, Prantsusmaa ja Suurbritannia – vastu.^[172] Euroopa riikidest toetasid Baltimaade püüdlusi kõige enam Itaalia ja Portugal. Suurriikide toetuse puudumise tõttu otsustas täiskogu viies komisjon 9. detsembril 1920 siiski Baltimaade ja Gruusia taotlused tagasi lükata. Vastavalt Tšehhoslovakkia välisministri Edvard Beneši ettepanekule lubati neil riikidel siiski osaleda Rahvasteliidu tehniliste komisjonide ja organisatsioonide töös. Täiskogu arutas küsimust oma istungil 16. detsembril. Hääletusel sai Eesti 27 vastuhäält ja 5 poolthäält: poolt hääletasid Colombia, Itaalia, Paraguay, Portugal ja Pärsia. Beneši ettepanek lubada osalemist tehniliste komisjonide ja organisatsioonide töös kiideti heaks.^[173]

Esimese ja teise täiskogu vahel muutus oluliselt Eesti rahvusvaheline positsioon. 1920. aastal tasapisi teisenema hakanud Prantsusmaa idapoliitika ja jaanuaris 1921 toimunud valitsusevahetus, mille tulemusena sai peaministriks Aristide Briand, tagasid Baltimaadele Prantsusmaa toetuse ja tunnustuse. 26. jaanuaril 1921 toimunud Antandi Ülemnõukogu istungil kiideti Briandi ettepanek Eesti, Läti ja Gruusia iseseisvuse tunnustamiseks heaks; vaid Leedu tunnustamine lükati piirivaidluste tõttu Poolaga edasi.^[174] Ameerika Ühendriigid tunnustasid Baltimaade iseseisvust alles 28. juulil 1922, kuid et Ameerika Ühendriigid ei olnud Rahvasteliidu liikmesriik, siis polnud nende tunnustus liitumise seisukohalt hädavajalik.

Rahvasteliidu teine täiskogu alustas tööd 1. septembril 1921. Balti riikide liitumistaotlused tulid läbivaatamisele täiskogu kuuenda komisjoni alamkomisjonis. Eesti ja Läti vastuvõtmisele andis kuues komisjon heakskiidu 15. septembril, Leedu vastuvõtmisele viis päeva hiljem. Täiskogu arutas nende riikide liitumistaotlusi 22. septembril 1921 ja otsustas kõik kolm riiki Rahvasteliidu täisliikmeteks vastu võtta. Eesti sai 36 poolthäält, 2 riiki (Jugoslaavia ja Tšehhoslovakkia) jäid erapooletuks. Läti ja Leedu võeti vastu 38 poolthäälega. Mitmed Ladina-Ameerika riigid boikoteerisid sel ajal Rahvasteliidu Täiskogu ega osalenud selle töös, muidu oleks poolthäälte arv võinud ka suurem olla.^[175]

Eesti oli Rahvasteliidu liige alates 22. septembrist 1921.

Mis puudutab Eesti esindatust Rahvasteliidu juures, siis Eesti ei moodustanud alalist esindust Genfis kuni 1931. aastani ja suhtlus Rahvasteliiduga toimus peamiselt täiskogule saadetud delegatsioonide vahendusel. Kõige tihedamalt osalesid nende delegatsioonide töös Johan Laidoner, Karl Robert Pusta, August Schmidt ja Johannes Kõdar. Kuigi 1931 moodustati alaline esindus, jätkati ka edaspidi eraldi delegatsioonide saatmist täiskogu istungitele – viimane neist osales 1939. aasta täiskogul.^[176] Eesti alaline esindaja Rahvasteliidu juures oli 15. veebruarist 1931 10. novembrini 1939 August Schmidt ja alates 10. novembrist 1939 Karl Selter. Lisaks alalisele esindajale töötas Eesti esinduses ka alalise esinduse esimene sekretär. Ainsana pidas seda ametit Johannes Kõdar, kes alustas esimese sekretärina tööd 21. augustil 1931. 1. aprillist 1938 kandis ta alalise esinduse nõuniku ametinimetust. Kuna August Schmidt oli samaaegselt saadik Suurbritannias, siis lasuski alalise esindamise kohustus peamiselt Kõdaril. Asjad muutusid Karl Selteri ametisse asumisega, kes lasi eelnevalt muuta alalise esindaja ametikoha palgaliseks täiskohaks ja likvideerida alalise esinduse nõuniku ametikoha. Nii vabastati Kõdar oktoobris 1939 ametist, kuid ametiasjade lõpetamine venis ja ta lahkus Genfist Eestisse alles 19. märtsil 1940.^[177]

Eesti liikmemaks Rahvasteliidule jäi tavaliselt vahemikku 70 000 – 100 000 Šveitsi franki aastas. Eesti võimud pidasid seda liiga suureks ja püüdsid mitmel korral vähendada, kuid tulemusteta. Tasumata ei jäetud seda siiski kunagi, isegi mitte majanduskriisi aastatel.^[178]

Kui Soome valiti 1925. aastal Rahvasteliidu Nõukogu roteeruvaks liikmeks, siis tekkisid ka Eestis mõtted kaaluda nõukogusse kandideerimist. Kõige teravamalt kerkis see päevakorrale 1928. aastal, kuid seotud kõrgete kulude ja pika kampaaniaperioodi tõttu otsustati sellest loobuda.^[179] Kõrgeim ametikoht, kuhu Eesti esindaja Rahvasteliidu struktuuris jõudis, oli täiskogu asejuhataja amet, mida pidas 1923. aastal Karl Robert Pusta, olles kogunud 23 riigi toetuse.^[180]

Rahvasteliidu peasekretärid külastasid Eestit kahel korral: 23.–25. veebruarini 1925 külastas Eestit peasekretär Eric Drummond ja 21.–24. augustini 1937 peasekretär Joseph Avenol. Avenol viibis tegelikult Eestis ka varem, kuid siis Rahvasteliidu asepeasekretärina. See visiit toimus jaanuaris 1925.^[181]

Rahvasteliidus arutlusel olnud tüliküsimustest oli Eesti 1920. aastatel seotud Ida-Karjala ja Mosuli üle peetud vaidluste lahendamisega (vaata vastavaid peatükke alajaotuses "Territoriaalvaidluste lahendamine"), 1930. aastate kriisides jäädi pigem tagaplaanile, näiteks Itaalia-Abessiinia konfliktis ei soovitud heade suhete tõttu Itaaliaga viimase tegevust hukka mõista ja püüti kiirelt vabaneda Itaalia suhtes kehtestatud piirangutest.^[182] Sihilikult hoidis Eesti ennast eemale Poola-Leedu tülist ja selle lahendamisest, sest ei soovinud kummagi riigiga oma suhteid pingestada.^[183] Desarmeerimise ja julgeoleku valdkonnas oli Eesti väikeriigina rohkem kõrvaltvaataja rollis, kuid omas siiski selgeid seisukohti. Kaks läbivat teemat Eesti jaoks oli (1) vältida väikeriikide sõjajõudude desarmeerimist enne oma riigi kaitsmiseks vajaliku taseme saavutamist ja (2) kindlustada Rahvasteliidu toetus Nõukogude Liidu võimaliku agressiooni korral.^[184]

Eesti enda siseriiklikud küsimused kerkisid Rahvasteliidus samuti paaril korral üles. Peamiselt oli see seotud vähemusrahvuste teemaga. Ühelt poolt nõudis Juudi Delegatsioonide Komitee juba 1920. aasta täiskogul, et juutide kaitse Balti riikides tuleb allutada Rahvasteliidu kontrollile; teiselt poolt süüdistasid baltisakslased Eestit ja Lätit nende õigusi rikkuvate maareformide läbiviimises.^[185] Diskussioone neil teemadel peeti nii täiskogu kui ka nõukogu tasandil aastatel 1921–1923. Ajaloolane Vahur Made on jõudnud järeldusele, et nende küsimuste tõstatamine Rahvasteliidus, olgugi et Eesti süüdistused ümber lükkas, mõjutas kultuurautonoomia seaduse väljatöötamist ja vastuvõtmist Riigikogu poolt.^[186] Põgeniketeemaga seoses oli päevakorral ka aastatel 1918–1920 Eestisse jõudnud Vene põgenike küsimus, kuid selle käsitlemist rahvusvahelisel tasandil püüdis Eesti pigem vältida ja tõrjus kõik katsed kehtestada siinsete põgenike üle rahvusvaheline kontroll või lasta nende eluolu korraldada Rahvasteliidu põgenike ülemkomissaril.^[187]

Rahvasteliidu vahendusel ja soovitusel 1927. aastal Inglismaa Pangalt saadud laenu summas 1 350 000 Suurbritannia naelsterlingit kasutati Eesti pangandus- ja rahareformi läbiviimiseks. Selle põhisumma jäi seoses 1940. aasta sündmustega laenuandjale tagasi maksmata.^[188]

Eesti okupeerimise järel vabastas Johannes Varese valitsus 11. juulil 1940 Karl Selteri ametist, kuid Selter jäi Genfi ja jätkas oma ametikohustuste täitmist. Kuivõrd lääneriigid ei tunnistanud de iure Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt, peeti Selteri volitusi endiselt kehtivaks. Samas muutus Selter ise poliitiliselt üpris passiivseks ega pidanud ühendust teiste eksiildiplomaatidega.^[189] Rahvasteliidu viimasel täiskogul, millega organisatsioon laiali saadeti, okupeeritud Balti riikide esindajatel aga enam osaleda ei lubatud. Erinevalt oma Läti ja Leedu kolleegidest Selter osalemisõigust eriti aktiivselt ka ei nõudnud. Eesti liikmesus Rahvasteliidus lõppes koos liidu laialisaatmisega aprillis 1946.^[190]

• 1. täiskogu (1920): Johan Laidoner, Karl Robert Pusta, Jaan Kopvillem, Louis Villecourt (sekretär).
• 2. täiskogu (1921): Ants Piip, Kaarel Robert Pusta, Ado Anderkopp, Jaan Lattik, Julius Tennmann, Karl Tofer, August Schmidt.
• 3. täiskogu (1922): Ants Piip, Johan Laidoner, Karl Robert Pusta, Aleksander Hellat, Ado Anderkopp.
• 4. täiskogu (1923): Karl Robert Pusta, Johan Laidoner, Ado Anderkopp.
• 5. täiskogu (1924): Karl Robert Pusta, Johan Laidoner, Ado Anderkopp, Oskar Öpik (sekretär).
• 6. täiskogu (1925): August Rei, Johan Laidoner, Ado Anderkopp, Oskar Öpik (sekretär).
• Erakorraline täiskogu Saksamaa Rahvasteliitu vastuvõtmise küsimuses (1926): Ants Piip, Johan Laidoner.
• 7. täiskogu (1926): Friedrich Akel, Johan Laidoner, Ado Anderkopp, August Schmidt, Oskar Öpik (sekretär).
• 8. täiskogu (1927): Friedrich Akel, Johan Laidoner, Karl Tofer, Oskar Öpik (sekretär).
• 9. täiskogu (1928): Hans Rebane, Johan Laidoner, Otto Strandman, Jüri Sammul (sekretär).
• 10. täiskogu (1929): Jaan Lattik, Johan Laidoner, Jaan Tõnisson, August Schmidt, Georg Meri (sekretär).
• 11. täiskogu (1930): Jaan Lattik, Ants Piip, August Schmidt, Elmar Kirotar.
• 12. täiskogu (1931): Jaan Tõnisson, Karl Robert Pusta, August Schmidt, Johannes Kõdar.
• Erakorraline täiskogu Mandžuuria kriisi küsimuses (1932): Jaan Tõnisson, August Schmidt, Johannes Kõdar.
• 13. täiskogu (1932): August Schmidt, Johannes Kõdar.
• Erakorraline täiskogu Mandžuuria kriisi küsimuses (1933): August Schmidt, Johannes Kõdar.
• 14. täiskogu (1933): August Schmidt, Johannes Kõdar.
• 15. täiskogu (1934): Julius Seljamaa, August Schmidt, Johannes Kõdar.
• Erakorraline täiskogu Boliivia ja Paraguay vahelise Gran Chaco sõja küsimuses (1934): August Schmidt, Johannes Kõdar.
• Erakorraline täiskogu Boliivia ja Paraguay vahelise Gran Chaco sõja küsimuses (1935): August Schmidt, Johannes Kõdar.
• 16. täiskogu (1935): Julius Seljamaa, August Schmidt, Johannes Kõdar.
• 17. täiskogu: (1936): Friedrich Akel, August Schmidt, Nikolai Kaasik, Johannes Kõdar.
• 18. täiskogu (1937): Friedrich Akel, August Schmidt, Nikolai Kaasik, Johannes Kõdar.
• 19. täiskogu (1938): Karl Selter, August Schmidt, Nikolai Kaasik, Johannes Kõdar.
• 20. täiskogu (1939): Nikolai Kaasik, Karl Selter, Johannes Kõdar.

• Kaasik, Nikolai. Rahvasteliit. Tartu üliõpilaskonna toimetised 3. Tartu, 1933.
• Made, Vahur. Eesti ja Rahvasteliit. Tartu, Tartu Ülikooli Kirjastus, 1999. ISBN 9985-56-394-8
• Rahvasteliit. – Eesti Entsüklopeedia. 7. köide. Tallinn, Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1994, lk 678.
• Maailma ajaloo atlas. Tallinn, Avita, 2001, lk 415.