Paanikahoog

Paanikahoog on tugev ja järsku tekkiv hirmu-, ärevus- või paanikatunne, mis tekib ilma nähtava vallandava tegurita ja süveneb paari minuti jooksul. Paanikahoog kestab tavaliselt mõne minuti, enamasti alla poole tunni, raskematel juhtudel ka mitu tundi.^[1]

Paanikahoo ajal võivad esineda järgnevad sümptomid:

• hingeldamine ja õhupuudus;
• südamepekslemine;
• peapööritus, tasakaaluhäired või jõuetus;
• värisemine või vappumine;
• lämbumistunne;
• higistamine;
• iiveldus või ebameeldiv tunne kõhus;
• ebareaalsustunne;
• käte ja jalgade tuimus või pakitsemine;
• kuuma- ja külmahood;
• valud või ebamugavustunne rinnus;
• hirm hulluksminemise või kontrolli kaotamise ees;
• surmahirm.

Paanikahool võib olla palju tekkepõhjuseid: foobiad, kanepi suitsetamine, mitmesugused bioloogilised põhjused (posttraumaatiline stressihäire, hüpoglükeemia, obsessiiv-kompulsiivne häire), hüperventilatsiooni sündroom ning ravimi vähendamine või ärajätmine^[2]. Paanikahäiret võivad põhjustada keemilise tasakaalu häired peaajus, stressi tekitavad sündmused ja pärilikkus. Paanikahäire võib tekkida igas vanuses, kuid sagedamini tekib see hilises puberteedieas või 20.–20. eluaastates.

 Pikemalt artiklis Paanikahäire

 Pikemalt artiklis Agorafoobia

Kuigi paanikahoog on paanikahäire keskseks mõisteks, ei tähenda selle ühekordne esinemine veel psüühikahäire olemasolu, kuid on kindlasti märgiks sellest, et tuleks tähelepanu suunata oma vaimsele tervisele ja heaolule.

Paanikahäire diagnoositakse juhul, kui inimesel on olnud ühe kuu vältel kaks või enam paanikahoogu, mis tekivad situatsioonis, kus ei ole reaalset ohtu. Lisaks on vähemalt ühele nendest hoogudest järgnenud ühe kuu pikkune või pikem pidev muretsemisperiood uue paanikahoo tekkimise pärast. Paanikahoogude tagajärjel võib inimene hakata vältima situatsioone ja kohti, kus ta kardab, et hoog kordub, või suudab neile läheneda ainult intensiivset ärevust tundes (agorafoobia).^[1]

Paanikahäiret saab edukalt ravida. Ravi peamiseks eesmärgiks on vähendada paanikahoogude esinemissagedust ja raskust. Ravi alustatakse eneseabivõtetest. Kui sümptomid püsivad, võib arst soovitada ka ravimeid ja/või psühhoteraapiat (nt kognitiiv-käitumisteraapia). Psühhoteraapia puhul viiakse enamasti läbi 8–12 seanssi. Teraapia raames võib nõustaja anda erinevaid ülesandeid, nt. lõdvestumisharjutuste tegemine, päeviku pidamine, probleemsete olukordade analüüs ning järkjärguline kokkupuude ärevust tekitavate situatsioonide/tegevustega ^[3]. Ravimitest on paanikahäire puhul kasutusel antidepressandid ning vajadusel lisaks rahusti ja/või uinuti. Ravimite mõju võib hakata avalduma alles 2–8 nädalat pärast ravi algust, medikamentoosne ravi võib kesta kuni 1 aasta^[3].

Oluline on mõista ärevust ja selle põhjust.^[4]

Keskendumine hingamisele aitab vähendada paanikahoogu, hingata tuleks lõõgastavalt ja rahulikult.^[4]

Keha lõõgastus, näiteks massaaž aitab toime tulla paanikahooga.^[5]

Kehaline füüsiline aktiivsus ennetab paanikahoogude teket.^[6]

Tervislik toitumine ja tasakaalustatud toit ennetab hoogude teket, paanikahoogude tekke võimalust suurendab alkoholi ja kofeiini tarbimine ning suitsetamine.^[6][7]

• afektiseisund
• paanika