Suitsetamine

Suitsetamine (ka tubakasuitsetamine) on mingi aine, suitsetatavate tubakatoodete või kanepi põletamisel tekkiva suitsu eesmärgipärane tarvitamine (sissehingamine ja väljapuhumine) nautimise eesmärgil.

Paljudes maades on tubakasuitsetamine legaalne ja üsna levinud mõnuainete pruukimise viis. Varem on tubaka suitsetamine olnud levinuim narkomaania liik.

Meditsiinivaldkondades kasutusel olevas rahvusvahelises haiguste klassifikatsioonis on suitsetamine liigitatud krooniliseks sõltuvushaiguseks^[1] (X; RHK-F17).

Tubakat saab suitsetada suitsetatavate tubakatoodetega nagu näiteks sigarettidega, sigarillodega või sigaritega, piibuga või vesipiibuga.

"Tubakaseaduse" § 7. alusel on suitsetamine sigareti, sigari, sigarillo või suitsetamistubaka eesmärgipärane tarvitamine sõltumata asjaolust, kas ja millist vahendit selleks kasutatakse.^[2]

Kanepit suitsetatakse tavaliselt kanepipiibuga või joindi näol.

Tubakasuits tekib suitsetamisel tubaka hõõgpõlemise protsessis, milles eraldub üle 4000 keemilise ühendi ja aine, millest rohkem kui 40 on vähktõve teket esilekutsuvad või soodustavad. Peale sõltuvust tekitava nikotiini satub koos tubakasuitsuga organismi vingugaasi, arseeni, ammoniaaki, benseeni, formaldehüüdi, vinüülkloriidi, vesiniktsüaniidi, radioaktiivset polooniumi, niklit, kroomi, elavhõbedat, atsetooni, pestitsiide, aromaatseid süsivesikuid, glütserooli, aldehüüde, fenooli, glükooli, sinihapet, kaadmiumi ja muid keemilisi ühendeid. Suitsetamisel eraldub kõiki nimetatud ühendeid ka ümbritsevasse keskkonda.^[3]

 Pikemalt artiklis Nikotiin

Looduses leidub nikotiini teadaolevalt rohkesti üksnes tubakataimes. Nikotiini ülesanded taimes pole käesoleval ajal päris selged, arvatakse et ta toimib signaalmolekulina, teatava antagonistina, loomade poolt ärasöömise kaitseks.

Arvatakse, et suu kaudu suitsumahvidena sisse tõmmatud nikotiin mõjutab inimese kõiki elundeid. Imendudes tubakasuitsuga kopsude kaudu verre, jõuab nikotiin ajju seitsme sekundiga pärast esimest suitsumahvi.

Nikotiin alandab nahatemperatuuri, aeglustab vereringet jäsemetes ja halvendab suitsetaja tähelepanuvõimet. Nikotiin võib suurtes annustes ja kroonilisel tarvitamisel vastuvõtlikel inimestel sõltuvushäiret tekitada, mis kujuneb märkamatult ning on suureks takistuseks hiljem suitsetamisest loobumisel.^[4]

Vingugaas ehk süsinikmonooksiid (CO) on süsivesinike mittetäieliku põlemise käigus tekkiv mürgine gaas. Ühe sigaretiga satub inimorganismi 2–20 mg vingugaasi. Vingugaasi mürgisus seisneb tema seondumises vere punalibledega. Selle tulemuseks on organismi üldine hapnikunälg. Nii on vingugaasimürgituse esmasteks tunnusteks peavalu, väsimus ja nõrkus. Üsna kiiresti jäävad hapnikupuudusse ajurakud ja inimene kaotab teadvuse.^[5]

Vähki tekitavaid ehk kantserogeenseid aineid on tubakasuitsus küllaltki palju. Nende hulgas on mitmed lämmastikuühendid, metallid (nikkel, kaadmium), poolmetall arseen, radioaktiivsed ühendid (poloonium), benseen jt. Nende koosmõjul suureneb regulaarse suitsetaja vähkkasvajatesse haigestumise risk kümneid kordi. Palju kantserogeenseid ühendeid on ka tubaka põlemisel tekkivas tõrvas.^[6]

Kuna suurem osa tubakasuitsust satub kopsudesse, siis suureneb eriti palju risk haigestuda kopsuvähki. Kuid samuti suureneb risk haigestuda huulevähki, keelevähki, suuõõnevähki, neeluvähki, kõrivähki ja isegi maovähki, sest osa tubakasuitsust jõuab süljes lahustunult ka makku.^[6]

Valgeveresus ehk leukeemia on rahvasuus tuntud verevähina. See on raske haigus, mille korral on häiritud vereloomeelundite töö. Sageli kaasnevad leukeemiaga nõrkus, higistamine, kõhnumine, luu- ja liigesevalu, haiguse süvenedes tõuseb kehatemperatuur, neelamine võib muutuda valulikuks, tekib nina- ja igemeverejookse ning nahaaluseid verevalumeid.^[7]

Tõrv on paljude keemiliste ühendite segu. See mõjub laastavalt hingamisteede limaskestadele, mille tulemusel väheneb hingamisteede vastupanuvõime haigustele. Mittesuitsetaja kopsudesse ei jõua lima ja ripskarvade kaitsemehhanismi tõttu peaaegu mitte ükski bakter. Suitsetaja haigestub normaalse limaskesta puudumise tõttu mitmesugustesse kopsuhaigustesse (bronhiit, kopsuemfüseem, kopsutuberkuloos, kopsupõletik) hoopis kergemini ja suitsetaja kopsud muutuvad seest mustaks. Olenevalt sigareti margist on ühe sigaretiga saadav tõrva kogus 3–20 mg. Aasta jooksul koguneb keskmise suitsetaja kopsudesse ligi kohvitassitäis pigi.^[8]

Tubakasuitsust kõige sagedamini leitav radioaktiivne aine on poloonium. Radioaktiivsete ainete pideva aatomituumade lagunemise käigus vabaneb kiirgusena suur energiahulk. Seda kiirgust nimetatakse radioaktiivseks kiirguseks. Radioaktiivse kiirguse võib jaotada alfakiirguseks, beetakiirguseks ja gammakiirguseks. Neist alfakiirgus ei suuda inimese nahast läbi tungida, kuid beetakiirgus mingil määral küll. Gammakiirgus on meile kõige ohtlikum, sest talle läbipääsmatuid kehi praktiliselt pole (gammakiirguse leviku tõkestamiseks kasutatakse kahe meetri paksusi betoonseinu). Gammakiirgus tungib ka läbi inimese ja "augustab" meie rakkude seinu. Ilmselt mõjutab ta ka rakkudes olevat pärilikku materjali (DNA-molekule).^[9]

Tubakasuitsus leidub rohkesti aineid, mis kutsuvad esile rakkude päriliku materjali muutusi ehk geneetilisi muutusi ehk mutatsioone. Neist eriti tugeva mutageense (mutatsioone esilekutsuva) toimega on lämmastikuühend aminokarboliin.

Geneetilised muutused päranduvad pooldumisel edasi tütarrakkudele. Kui mutatsioonid toimuvad sugurakkudega, siis päranduvad muutused ka meie järglastele. Peaaegu kõik mutatsioonid on meile ebasoodsad, seega võib enamasti vaadelda muteerumist kui väärastumist. Nii on suitsetavatel naistel risk sünnitada väärarengutega lapsi suurem kui mittesuitsetavatel. Samas võib suitsetamise tagajärjel kahjustuda ka mehe seemnerakkudes olev pärilik info, mistõttu ka munarakku viljastav seemnerakk võib olla süüdlane väärarengu tekkes.^[10]

Üks sagedasemaid suitsetamise tagajärgi rasedatel on enneaegne sünnitus. See võib olla tingitud puudulikust loote varustamisest hapnikuga. Enneaegselt sündinud lapsed on nõrgemad ja neil esineb sagedamini nii füüsilist kui ka vaimset arengupeetust (enneaegseid sünnitusi on maailmas 6–10%) Süsinikmonooksiid põhjustab hapnikuvaegust nii emal kui ka lootel. Ka siis, kui pole tegu enneaegse sünnitusega, on suitsetajate lapsed sageli alakaalulised, nõrga tervisega ja võtavad kergemini külge mitmesuguseid nakkus- ja viirushaigusi, külmetuvad kergemini. Eriti nõrgad on suitsetavate vanemate lapsed esimesel eluaastal. Neil esinevad võõrutusnähud, sest ilmale tulles peab lapse organism loobuma nikotiinist, millest on tal tekkinud sõltuvus. Nii on laps palju rahutum, nutab palju, ei maga korralikult. Suitsetajate lastel on ka suur oht haigestuda ülemiste hingamisteede põletikku, keskkõrvapõletikku, astmasse ja mandlipõletikku.^[11] Halvemal juhul võivad tekkida tõsisemad väärarengud juba lootel. Kahel esimesel elunädalal tekkinud arenguhäired on drastilisemad: kahepäisus, Siiami kaksikud jms. Kuni kaheksanda elunädalani tekivad peamiselt elundite väärarendid: elundite arvu, asukoha, suuruse anomaaliad, alaareng, avauste puudumine jms. Loote hilisemas arengujärgus tekivad peamiselt kasvu- ja talitlushäired. Samas arenevad näiteks silmad peaaegu kogu embrüonaalse arengu jooksul ja nägemine on seega pidevalt väga ohustatud. Esimestel elunädalatel on embrüo eriti tundlik väliste mõjutuste suhtes ning siis võib ta tubakamürgituse tõttu väga kergesti hukkuda.^[12]

2000. aastal olid 1,22 miljardit inimest suitsetajad. 2010. aastaks oli see tõusnud 1,45 miljardini ja oletatakse, et aastaks 2025 suitsetab 1,5–1,9 miljardit inimest. Tubaka suitsetamine on viis korda rohkem levinud meeste kui naiste seas.^[viide?]

Eesti Haigekassa 2005. aastal tehtud uuringu andmetel suitsetatakse (nii aktiivselt kui ka passiivselt) rohkem kui pooltes kodudes.^[13]

Tubakasuitsetamise toime ja kaasuvad tervisekahjustused erinevad nii indiviidi, suitsetamise liikide (praegune, endine, passiivne (mittesuitsetaja) suitsetaja jt), vanuse kui ka perekondlike tegurite lõikes.

Ka lühiajaline kokkupuude tubakasuitsuga (kaasa arvatud nn pühapäevasuitsetajad) kujutab endast ohtu nii suitsetajale kui ka tema lähedal viibivatele inimestele.

Tubakatoodetes leiduvat nikotiini peetakse närvimürgiks. Tubakasuitsetamine on sõltuvushaigus, mis kahjustab närvisüsteemi. Paljudel tubakat sisaldavate toodete suitsetajatel võib esineda tubaka tarvitamisest tingitud psüühika- ja käitumishäireid (äge intoksikatsioon, kuritarvitamine, sõltuvus, võõrutusseisund, amnestiline sündroom jpt) ja kujuneb välja tubakasõltuvus.

Krooniline tubakasuitsetamine kahjustab südame-veresoonkonda^[14], hingamis-^[15], seede-, kuse-suguelundkonda^[16] ja meeleelundeid ning on paljude haiguste tekkepõhjuste hulgas olulisim välditav ohutegur.

Regulaarne (10 suitsu päevas) suitsetamine võib suurendada riski haigestuda tuberkuloosi.^[17]

Suitsetamine avaldab Crohni-haigete organismile laastavat toimet.^[18]

Suitsetamine võib geneetilise soodumusega inimestel suurendada riski haigestuda polüskleroosi.^[19]

Kroonilist tubakasuitsetamist seostatakse paljude vähisurmadega. Krooniline suitsetamine põhjustab suu-, kurgu-, söögitoru-, kopsu-, mao-, kõhunäärme-, neeru-, kusepõie-, rinna-^[20], emakakaelavähki ja ägedat müeloidleukeemiat.^[21]

Suitsetamist peetakse riskiteguriks amüotroofsesse lateraalskleroosi haigestumisel.^[22]

Tubakasuitsetamine ja tubakasuits (nikotiiniga) modulleerivad lümfoid(-immuun)süsteemi – nii kaasasündinud kui ka omandatud immuunsust, tubakasuitsu komponendid omavad inimorganismides immunosupressiivset toimet.

Krooniline tubakasuitsetamine põhjustab muutusi limaskestaimmuunsuses, näiteks BALT-i hüperplaasia.

Veel sündimata laste, vastsündinute ja väikelaste arenevale immuunsüsteemile tekitab tubakasuitsu sissehingamine tõenäoliselt mitmeid häireid immuunvastuses (astma, allergia, bronhiit)^[23] ja immunodefitsiidiga seotud haiguslikke seisundeid.

Maailma Terviseorganisatsiooni järgi suri 2004. aastal 5,4 miljonit inimest suitsetamisest tingitud haigustesse. 20. sajandil võis nendesse surra 100 miljonit inimest.^[24]

Suitsetatava tubakatoote pakendile kantavad terviseohu üld- ja lisahoiatused on kirjas "Tubakaseaduses".

(1) Suitsetatava tubakatoote terviseohu hoiatused jagunevad terviseohu üldhoiatusteks ja terviseohu lisahoiatusteks.
(2) Terviseohu üldhoiatused on järgmised eestikeelsed tekstid:
1) Suitsetamine võib tappa.
2) Suitsetamine kahjustab raskelt sinu ja sind ümbritsevate inimeste tervist.
(3) Terviseohu lisahoiatused on järgmised eestikeelsed tekstid:
1) Suitsetamine lühendab eluiga.
2) Suitsetamine ahendab artereid ning põhjustab südameinfarkti ja ajurabandust.
3) Suitsetamine põhjustab kopsuvähki.
4) Raseduse ajal suitsetamine kahjustab sinu last.
5) Kaitse lapsi: ära sunni neid hingama tubakasuitsu.
6) Suitsetamisest loobumiseks saad abi arstilt või apteekrilt.
7) Suitsetamine tekitab kergesti sõltuvust. Ära alusta!
8) Suitsetamisest loobumine vähendab ohtu haigestuda südame- ja kopsuhaigustesse.
9) Suitsetamine võib põhjustada aeglase ja valuliku surma.
10) Otsi abi suitsetamisest loobumiseks: küsi nõu oma perearstilt või apteekrilt.
11) Suitsetamine põhjustab vereringehäireid ja impotentsust.
12) Suitsetamisega kaasneb naha kiire vananemine.
13) Suitsetamine kahjustab spermat ja vähendab viljakust.
14) Tubakasuits sisaldab benseeni, nitrosoamiini, formaldehüüdi ja sinihapet.

^[2]

Alla 18 aasta vanusel isikul on keelatud omandada ja omada ning suitsetada tubakatooteid (sh suitsuvabu).

Piibuleiud ühest roomlaste elamust Šveitsis tõendavad, et suitsetamine oli tuntud juba Rooma keisririigi ajal. Enne tubaka saabumist Euroopasse tarvitati aromaatseid taimi. Tuntumad nendest olid maamandel (Cyperus esculentus), pune (Origanum), paiseleht (Tussilago) ja lavendel (Lavendula). Plinius Vanem kirjutab oma "Loodusloos", et suits tõmmati sisse torukese kaudu ja neelati lonksukese rosinaveiniga alla.

Kui kõneldakse suitsetamisest, siis mõistetakse selle all reeglina siiski erilise taime, tubaka (Nicotiana) suitsetamist. Andmed selle saabumise kohta Euroopa kultuuri on mõneti vastuolulised. Rootsi teadlane G. Lindblom avaldas 1947. aastal arvamust, et tubakas on viidud Ameerikasse Vanast Maailmast, mitte aga vastupidi. Rootsi etnograaf E. Nordenskiöld on aga arvamusel, et nuusktubaka, sigaretid, sigarid ja piibud olid indiaanlased juba ammu kasutusele võtnud. Veidi üksikasjalikumalt räägib indiaanlaste suitsetamistavadest saksa etnograaf Julius Lips oma raamatus "Asjade algusest". Ta märgib, et suitsetamisel oli indiaanlaste juures algselt vaid tseremoniaalne tähendus. Laiemalt on seal hulgas tuntud rahupiibu (calumet) suitsetamine ja suitsetamine religioossete kombetäitmiste ajal.

Eurooplaste esimesest kokkupuutest suitsetamisega on ülestähendusi leitud Christoph Kolumbuse laevapäeviku 1492. aasta 6. novembri sissekandes. Kolumbuse nimetatud San Salvadori saarel kinkisid pärismaalased Kolumbusele sõpruse märgiks mõned kuivatatud tubakalehed, kuid admiral ei osanud nendega midagi peale hakata. Kui oli randutud Kuubal, nägid Bartholome de las Casase päeviku andmeil Rodrigo de Jerez ja Luis de Torres esimeste eurooplastena tegelikku tubakasuitsetamist. Torukesi, mille kaudu tõmmati sisse suitsu, hakati nimetama hispaaniakeelse sõnaga tabacos.

Ajalooliselt oli rahupiibu suitsetamine Ameerika põlisrahvaste rituaal.

19. sajandil oli populaarne ka oopiumi suitsetada.

Eestisse jõudis tubakatarvitamine suhteliselt hilja. Eesti kirjalikes allikates mainitakse tubakat 1620. aastatel. Rootsi aja lõpuks suitsetasid vähesed talupojad.^[25]

• EI-päev suitsetamisele
• HELP – elagem tubakata
• kopsuvähk
• loote tubakasündroom
• suitsuprii klass
• nikotiin

Eesti entsüklopeedia. 7. köide: NÕUK–RAH. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1994, lk 304.

Tsitaadid Vikitsitaatides: Suitsetamine

• Tubakaseadus, vastu võetud 4.05.2005, veebiversioon (vaadatud 7.08.2014)
• Kersti Pärna, Kaja Rahu, Sotsiaal-majanduslikud erinevused suitsetamises, EESTI TERVISEUURING 2006, veebiversioon (vaadatud 7.08.2014)
• Tervise Arengu Instituut, Passiivne ehk kaudne suitsetamine, lk 10, veebiversioon (vaadatud 7.08.2014)
• Robert Vassallo, Paula R Walters, Jeffrey Lamont, Theodore J Kottom, Eunhee S Yi ja Andrew H Limper, Cigarette smoke promotes dendritic cell accumulation in COPD; a Lung Tissue Research Consortium study, Respiratory Research 2010, 11:45 doi:10.1186/1465-9921-11-45, veebiversioon (vaadatud 17.08.2014) (inglise keeles)
• Aivar Kriiska, Suitsetajate horisont. Pilguheit suitsetamise ajaloo algusesse Eestis, Horisont, 6/2010, veebiversioon (vaadatud 7.08.2014)
• Long-Term Consequences of Fetal and Neonatal Nicotine Exposure: A Critical Review, Toxicol. Sci. (2010) 116 (2): 364–374., doi: 10.1093/toxsci/kfq103, veebiversioon (vaadatud 7.08.2014) (inglise keeles)
• Kreeka: The Faculty of the Harvard School of Public Health, The Greek Tobacco Epidemic, detsember 2011, veebiversioon (vaadatud 1.11.2014)(inglise keeles)

Riskiprofiil vähivormidega seotult

• Bartsch H, Nair U, Risch A, Rojas M, Wikman H, Alexandrov K., Genetic polymorphism of CYP genes, alone or in combination, as a risk modifier of tobacco-related cancers. Lühikokkuvõte, Cancer Epidemiol Biomarkers Prev. jaanuar 2000;9(1):3–28., veebiversioon (vaadatud 28.09.2014)(inglise keeles)
• Anneli Kullamaa, Jana Jaal, Suitsetamise roll kopsuvähi tekkes ja edasises haiguskulus, Eesti Arst 2010; 89(Lisa2):12–17, veebiversioon (vaadatud 12.11.2014)