Suu
Suu (ladina os) on paljudel loomadel peas asuv ava, suuõõne osa, millega algab seedekulgla.
Suu kaudu võetakse organismi toit.
Suus võivad asuda hambad ja keel. Suu eesservadel võivad olla huuled.
Roomajatel
[muuda | muuda lähteteksti]Madudel
[muuda | muuda lähteteksti]Madude suus paiknevad kaheharuline keel ja hambad (sh mürgihambad), seetõttu ei soovitata elavate madude suud uurima hakata.
Madude suud piiravad mokad (labium oris): ülamokk (labium superius) ja alamokk (labium inferius) mis on kaetud vastavate soomustega.
Osade madude suu võib alalõualuu näokolju eesosa venivate sidemete tõttu väga suureks osutuda, kuid suud kasutavad maod valdavalt saakloomade alla neelamisel. Kirjanduslikes allikates mainitakse, et värskelt einestanud hiidanakonda suu lehkab hirmuäratavalt.
Varasematel aegadel üsna laialdaselt levinud müüt justkui kaitseksid emased maod maopoegi vaenlaste eest neid alla neelates ja kui oht möödas, neid suu kaudu uuesti loodusesse lahti päästes ei ole tänapäeva uurijate poolt kinnitust leidnud. Uskumus võis alguse saada asjaolust, et osad emased maod on ovipaarsed ja teised vivipaarsed.[1]
Imetajatel
[muuda | muuda lähteteksti]Koduloomadel
[muuda | muuda lähteteksti]Suul eristatakse: ülamokka (labium superius) ja alamokka (labium inferius) ning suupilu (rima oris) nende vahel.[2]
Inimestel
[muuda | muuda lähteteksti]Inimestel on suu huultega piiratud ava, mis paikneb suuõõnes.[3]
Lisaks toitumisele osaleb inimeste suu koos häälekurdudega ka rääkimisel ja laulmisel jm.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Laurence Monroe Klauber,Rattlesnakes: Their Habits, Life Histories, and Influence on Mankind, Volume 1, lk 1276 - 1279, 1984, University of California Press, Google'i raamat veebiversioon (vaadatud 12.01.2014) (inglise keeles)
- ↑ Enn Ernits, Esta Nahkur, Koduloomade anatoomia, Eesti Maaülikool, Tartu, Halo Kirjastus, lk 127, 2013, ISBN 978-9949-426-28-8.
- ↑ "Meditsiinisõnastik" 740:2004.
 |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Suu |