Mart Laari teine valitsus
 | See artikkel vajab toimetamist. (Juuli 2006) |
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
| Mart Laari teine valitsus | |
|---|---|
 Eesti Vabariigi 41. valitsus | |
| 1999–2002 | |
 | |
| Ametisse astumise kuupäev | 25. märts 1999 |
| Ametist lahkumise kuupäev | 28. jaanuar 2002 |
| President |
Lennart Meri Arnold Rüütel |
| Valitsuse liikmed | |
| Peaminister | Mart Laar |
| Ministrite arv | 15 |
| Valitsuserakonnad |
Isamaaliit Reformierakond Mõõdukad |
| Opositsioonierakonnad |
Keskerakond Koonderakond Eestimaa Rahvaliit Eestimaa Ühendatud Rahvapartei |
| Ajalugu | |
| Valimised | 1999. aasta Riigikogu valimised |
| Esinduskogu koosseis | IX Riigikogu |
| Eelnev | Mart Siimanni valitsus |
| Järgnev | Siim Kallase valitsus |
Mart Laari teine valitsus oli Eesti Vabariigi 41. valitsus, mis oli ametis 25. märtsist 1999 kuni 28. jaanuarini 2002. Valitsuskoalitsiooni kuulusid Isamaaliit, Reformierakond ja Mõõdukad.
Valitsuse moodustas endine peaminister ja Isamaaliidu esinumber Mart Laar 1999. aasta Riigikogu valimiste järel. Riigikogus oli kolmikliiduks ristitud koalitsioonil 53 kohta. See oli Mart Laarile teine kord Eesti peaminister olla, esimest korda oli ta valitsust juhtinud 1992. aasta oktoobrist kuni 1994. aasta novembrini.
Valitsus püsis ametis üle kahe ja poole aasta. 2001. aasta sügiseks olid riigiettevõtete erastamistega seotud skandaalid muutnud valitsuse ebapopulaarseks ning suhted Isamaaliidu ja Reformierakonna vahel halvenesid. Kui 2001. aasta detsembris moodustas Reformierakond Tallinna linnas võimuliidu Keskerakonnaga, mille tulemusena sai linnapeaks Edgar Savisaar, siis otsustas Mart Laar tagasi astuda, kuna kolmikliidu koalitsioon oli sisuliselt lagunenud. Järgmise valitsuse moodustas Reformierakonna esimees Siim Kallas koos Keskerakonnaga.[1]
Valitsuse moodustamine
[muuda | muuda lähteteksti]Reformierakond, Isamaaliit, Mõõdukad ja Rahvaerakond sõlmisid 1998. aasta viimastel päevadel koostööleppe, millega sooviti takistada Keskerakonna ja Edgar Savisaare võimule pääsemist. Erakonnad lubasid moodustada koos valitsuse, kui eelseisvatel Riigikogu valimistelt saadakse parlamendienamus. Kuna Rahvaerakonna liikmed kandideerisid Mõõdukate nimekirjas ning peale valimisi sooviti ka ühineda, siis hakati loodud koalitsiooni nimetama kolmikliiduks.[2][3]
Kuna Riigikogu valimistel sai kolmikliit 53 kohta, millest piisas enamusvalitsuse moodustamiseks, siis hakkasid Isamaaliit, Reformierakond ja Mõõdukad kohe pärast valimisi pidama koalitsiooniläbirääkimisi. Vastavalt kokkuleppele toetasid Reformierakond ja Mõõdukad peaministrikandidaadina Isamaaliidu esimeest Mart Laari, kelle erakond oli valimistel kogunud koalitsioonierakondade hulgast enim hääli. Koalitsioonilepingu projekti koostas Isamaaliit võttes aluseks Mõõdukate valimisprogrammi ning arvestades ka Reformierakonna soove. Koalitsioonileppe ja ministrikandidaatide osas saavutati kokkulepe juba viis päeva pärast valimisi. Uus valitsus lubas tuua Eesti majanduskriisist välja, teostada pensioni- ja haldusreform, kaotada ettevõtte tulumaks, kärpida riigieelarvet miljardi krooni võrra ning viia lõpule liitumisläbirääkimised Euroopa Liidu ja NATOga.[2][3]
President Lennart Meri määras 19. märtsil 1999 Mart Laari ametlikult peaministrikandidaadiks. See otsus põhjustas opositsiooni ja nende toetajate hulgas rahulolematust, kuna nende meelest oleks pidanud valitsuse kokku panema valimised võitnud Keskerakonna juht Edgar Savisaar, kaasates sellesse ka ministreid Rahvaliidust. Kuna koalitsioonilepe oli juba sõlmitud, siis ei näinud president Meri selleks võimalust. 22. märtsil 1999 andis Riigikogu Mart Laarile volitused valitsuse moodustamiseks ning Mart Laari teine valitsus astus ametisse 25. märtsil 1999.[3]
Hääletus Riigikogus
[muuda | muuda lähteteksti]| 22. märts 1999 Peaministrikandidaadile Mart Laarile volituste andmine valitsuse moodustamiseks 101 Riigikogu liiget Vajalik poolthäälte enamus | ||||||||
| Kandidaat | Hääletustulemus | Koalitsioon | ||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Mart Laar (Isamaaliit) |
Poolt | 53 | Isamaaliit Reformierakond Mõõdukad | |||||
| Vastu | 48 | |||||||
| Erapooletu | 0 | |||||||
| Ei hääletanud | 0 | |||||||
| Puudub | 0 | |||||||
Otsus:  vastu võetud
| ||||||||
Valitsuse koosseis
[muuda | muuda lähteteksti]Valitsuse tegevus
[muuda | muuda lähteteksti]1999. aasta negatiivne lisaeelarve
[muuda | muuda lähteteksti]Venemaa 1998. aasta majanduskriis oli langusesse viinud ka Eesti majanduse, mistõttu osutus maksude laekumine riigieelarvesse 1999. aasta esimestel kuudel prognoositust tunduvalt väiksemaks. Eelmine valitsus ei olnud suutnud Venemaa kriisi negatiivsete mõjudega riigieelarve koostamisel arvestada. Puudujäägi vähendamiseks otsustas valitsus esimese asjana kärpida 18,4 miljardi kroonist eelarvet umbes ühe miljardi võrra. Säästueelarveks nimetatud lisaeelarvega kärbiti eelkõige investeeringuid, puutumata jäid kaitsekulutused. Opositsioon kritiseeris valitsuse kärpeid väga teravalt ning Riigikogus esitati lisaeelarve menetlemisel sadu muudatusettepanekuid. Lisaeelarve läbisurumiseks otsustas valitsus muuta Riigikogu kodu- ja töökorra seadust, et valitsusel oleks võimalik siduda lisaeelarve eelnõu usaldushääletusega. Seejärel loobus opositsioon venitamistaktikast ning Riigikogu võttis negatiivse lisaeelarve 28. juunil 1999 vastu. Lõplikuks kärpesummaks kujunes 1,053 miljardit krooni.[4][5]
Ettevõtte tulumaksu kaotamine
[muuda | muuda lähteteksti]Koalitsioonilepingu järgi pidi ettevõtte tulumaksu kaotamine toimuma 1. jaanuarist 2000, kuid riigi rahanduse halb olukord muutis sellele rahalise katte leidmise ülikeeruliseks. Seetõttu soovisid Mõõdukad, et uus tulumaksuseadus hakkaks kehtima 1. jaanuarist 2001. Kuna ettevõtte tulumaksu kaotamine oli olnud Reformierakonna üks peamisi soove, siis tekitas see valitsuses hulgaliselt vaidlusi. Uue tulumaksuseaduse suhtes olid skeptilised ka majandusanalüütikud, kes kahtlesid, et kas ettevõtete tulumaksuvabastus ka päriselt majandust elavdab. 1999. aasta augustis saavutas valitsus kompromissi, mille järgi ettevõtte tulumaks kaoks 1. jaanuarist 2000, kuid vastu lubas Reformierakond nõustuda põllumajanduse kaitsetollide kehtestamisega. Kaitsetollide abil loodeti osaliselt katta uue tulumaksuseadusega tekkivat eelarveauku, lisaks oleksid Eesti liitumisel Euroopa Liiduga kaitsetollid igal juhul kehtima hakanud. Uue tulumaksuseaduse kiitis Riigikogu heaks 1999. aasta detsembris ning alates 1. jaanuarist 2000 ei pidanud ettevõtted maksma reinvesteeritud tulult tulumaksu.[6]
Pensionireform
[muuda | muuda lähteteksti]Mart Siimanni valitsus oli alustanud Eesti pensionisüsteemi reformiga, sest kahaneva sündimusega ning vananeva rahvastikuga riigis ei oleks olnud võimalik ainult sotsiaalmaksust maksta vanaduspensioni, mis moodustaks vähemalt 40 protsenti keskmisest palgast. Maailmapanga soovitustest lähtuvalt otsustas Siimanni valitsus luua kolme sambaga pensionisüsteemi – esimese samba moodustaks riiklik vanaduspension, teise kohustuslik kogumispension ning kolmanda vabatahtlik kogumispension. Esimesest ja teisest sambast väljamakstav pension oleks kava kohaselt moodustanud 40 protsenti keskmisest palgast ning kolmas sammas oli mõeldud neile, kes soovisid pensionipõlveks rohkem raha koguda. Siimanni valitsus suutis esimese ja kolmanda samba loomiseks vajalikud seadused heaks kiita, kuid teise samba loomine jäi toppama.[7]
Laari valitsus otsustas pensionireformiga edasi minna. Reformi elluviimiseks loodud sotsiaalkindlustusreformi komisjoni asus juhtima sotsiaalminister Eiki Nestor, lisaks tegeles reformi ettevalmistamisega tihedalt ka rahandusminister Siim Kallas. Peamiselt vaieldi selle üle, kust võtta teise sambasse vajalik raha. Kallas ei toetanud ettepanekut paigutada 4 protsenti inimese palgast esimesest sambast teise. Nestor seevastu leidis, et 4 protsenti on teise samba tööle hakkamiseks liiga vähe. Lõpuks saavutati kokkulepe, et riik paneb teise sambasse 4 protsenti tingimusel, et inimene ise paneb sinna veel 2 protsenti oma palgast juurde. See aga tähendas, et teise sambaga liitumine jäi vabatahtlikuks. Teise sambaga said inimesed liituma hakata 2002. aasta kevadel.[7]
Lisaks soovisid Nestor ja Kallas pensionide indekseerimist, sest siis oleks hakanud pensionid tõusma kindla valemi, mitte poliitikute suva järgi. Vaidlusi aga tekitas, mis näitaja indekseerimise aluseks võtta. Kallas soovis siduda pensionid tarbijahinnaindeksi kasvuga. Nestor tahtis, et pensioniindeks võrduks sotsiaalmaksu laekumise kasvuga. Lõpuks lepiti kokku, et poole pensionide kasvust annab tarbijahinnaindeksi kasv ja poole sotsiaalmaksu laekumise kasv.[7]
NRG-tehing
[muuda | muuda lähteteksti]Pikemalt artiklis NRG-tehing
1995. aastal oli Tiit Vähi valitsus alustanud läbirääkimisi Narva Elektrijaamade vähemusosaluse ehk 49 protsendi müügiks USA energiafirmale NRG Energy. Mart Siimanni valitsus müüki heaks ei kiitnud, kuid jätkas siiski läbirääkimisi paremate lepingutingimuste saamiseks. Kuigi Mart Laar oli ametisse astudes tehingu suhtes kahtlev, siis otsustas ta läbirääkimisi jätkata, sest pidas oluliseks Eesti rahvusvahelise usaldusväärsuse säilitamist. Eesti pidas läbirääkimisi Euroopa Liidu ja NATOga liitumise üle ning USA toetus oli väga oluline just NATOga liitumisel. Samal ajal avaldasid mitmed kõrged USA riigiametnikud Eestile survet, et tehinguga edasi mindaks. Tehingut toetasid ka teised koalitsioonierakondade juhid Siim Kallas ja Toomas Hendrik Ilves. Valitsus määras NRGga peetavate läbirääkimiste eest vastutavaks majandusminister Mihkel Pärnoja. Riigi esindajaks läbirääkimistel sai Raivo Vare.[8][9]
25. augustil 2000 kirjutati Narva Elektrijaamade 49 protsendi aktsiate müügi põhitingimuste kokkuleppele alla. Tingimuste järgi pidi NRG tegema investeeringuid Narva elektrijaamade renoveerimiseks ning elektri hind fikseeritakse 15 aastaks, kusjuurees NRGle lubati 12 protsendilist tootlust. Avalikkuses tekitasid sellised tingimused vastuseisu. Akadeemikud eesotsas Endel Lippmaaga leidsid, et elektrijaamade vähemusosalus müüakse NRGle sisuliselt poolmuidu. Keskkonnakaitsjate arvates oleks tehing tähendanud, et saastavat põlevkivielektrit kasutatakse suures mahus ka järgmised 15 aastat. Lisaks esines arvamusi, et tehing on vastuolus turumajanduse põhimõtetega ning ka Euroopa Liidu reeglitega. Tehingule avaldas oma vastuseisu ka president Lennart Meri. Opositsioon kogus NRG tehingu vastu allkirju, korraldas pikette ja meeleavaldusi ning esitas Riigikogus tehingu kohta arupärimisi.[8][10][11]
6. septembril 2001 kirjutasid Eesti Energia, NRG Energy ja pangad SG Investment Banking (Société Générale), The Bank of Tokyo-Mitsubishi ja KBC Bank alla lepingule 285 miljoni euro suuruse laenusündikaadi korraldamiseks, et rahastada Narva elektrijaamade energiaplokkide renoveerimist. Pangad soovisid aga saada NRGlt lisagarantiisid, mille tõttu esitas NRG omakorda uusi tingimusi riigile. Peaminister Mart Laar oli selleks ajaks oma seisukohta muutnud ning enam tehingut ei toetanud, kuna USAs olid demokraatide asemel tulnud võimule vabariiklased, kes NRG Energy firmaga nii tugevalt seotud ei olnud. Seetõttu oli vähenenud ka USA poolne surve tehing lõpuni viia. 8. jaanuaril 2002 lõpetas valitsus NRGga läbirääkimised, mis tähendas, et NRGl ei õnnestunud Narva elektrijaamade vähemusosalust osta.[8][10][12]
Eesti Raudtee erastamine
[muuda | muuda lähteteksti]
Tiit Vähi valitsus oli 1997. aastal määranud Eesti Raudtee erastamisnimekirja, kuid Mart Siimanni valitsus otsustas, et erastamine ei toimu erastamisseaduse alusel. 1999. aasta veebruaris kinnitas Riigikogu raudtee täpse erastamise korra, millega nähti ette, et erastamine toimub avalikul rahvusvahelisel konkursil. Laari valitsus otsustas konkursi korraldamisega edasi minna. Valitsuses tegelesid erastamisega peamiselt majandusminister Mihkel Pärnoja ning teede- ja sideminister Toivo Jürgenson.[13]
2000. aasta detsembris otsustas Erastamisagentuuri nõukogu erastada Eesti Raudtee 1,7 miljardi krooni eest Rail Estoniale. Konkursi võitnud firmal raudtee alal mingit varasemat kogemust ei olnud, kuid USAst lubati tuua suurte kogemustega strateegiline investor. Teised konkursil osalenud ettevõtted vaidlustasid Erastamisagentuuri otsuse kohtus. Rail Estonia ei suutnud siiski investorit leida, seetõttu ka raha kokku ei saanud ning loobus pakkumisest. Valitsus otsustas siiski erastamisega lõpuni minna ning seetõttu kuulutati paremuselt teine, Baltic Rail Service'i (BRS) pakkumine võitjaks. Seejärel tekkisid vaidlused BRSi ja konkursil kolmandaks jäänud Raudtee Erastamise Rahva ASi (RER) vahel, kuna BRS ja RER olid varem kokku leppinud, et võitja ostab teise firma ära, kuid BRS seda enam teha ei soovinud. Siiski sõlmiti 2. märtsil 2001 leping 66 protsenti Eesti Raudtee aktsiate müümiseks BRSile. Eesti Raudtee erastamise protsess lõppes lepingu jõustumisega 31. augustil 2001. Valitsusele jäi 34 protsenti Eesti Raudtee aktsiatest.[13]
Eesti Raudtee erastamine oli juba selle alguses ebapopulaarne, kuid segane erastamisprotsess ning selle käigus tehtud vead paisutasid kogu ettevõtmise poliitiliseks skandaaliks. Erastamisagentuur oli Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga (EBRD) nõuandel võtnud erastamise konsultandiks Briti konsultatsioonifirma GIBB, millele makstav tasu oli avalikkuse silmis liiga kõrge. Lisaks osales Eerik-Niiles Krossi kaudu erastamise konsultandina ka rahvusvaheliselt tagaotsitav Antonio Angotti, kes tuli Eestisse Tony Massei nime all. Veel üks skandaalne Itaalia ärimees Giovanni Sposato nõustas konkursi algselt võitnud Rail Estoniat. Raudtee erastamine ning samal ajal puhkenud skandaal NRG-tehingu ümber räsisid tugevalt valitsuse populaarsust, eriti tugevalt nõuti Mihkel Pärnoja ja Toivo Jürgensoni tagasiastumist.[13][14]
Ministrite vahetumise põhjused ja valitsuskriis
[muuda | muuda lähteteksti]1999. aastal sai siseminister Jüri Mõisast Tallinna linnapea. Peaminister Laar on varem kinnitanud, et uus siseminister peab olema jõuline isiksus, kes jätkab Jüri Mõisa algatatud reforme siseministeeriumis ja selleks leiti sobivaks Tarmo Loodus, kelle suurimaks tööks jäi haldusreformi ettevalmistamine, mis hiljem Reformierakonna ja opositsiooni vastuseisu tõttu lõpetamata jäi, olles üks valitsuskriisi tekkimise põhjuseid.
2001. aasta oktoobris astus ise tagasi majandusminister Mihkel Pärnoja. Juba kevadest saadik räägiti ja nõuti nii Pärnoja kui teede- ja sideministri Toivo Jürgensoni lahkumist, kuid seni olid need ettepanekud valitsusliidu mainet rängalt räsinud ministrite suhtes vastuseta jäänud. Pärnoja põhjendas oma tagasiastumist sellega, et probleemide lahendamise asemel rünnatakse pidevalt tema isikut. Tema suurimateks ettevõtmisteks ministrina jäid Eesti Raudtee erastamine ja NRG-tehingu ettevalmistamine, mis siiski ebaõnnestus.
2002. aasta jaanuariks oli valitsusparteide omavaheline läbisaamine läinud nii halvaks, et kogu valitsus astus tagasi; põhjuseks oli Reformierakonna ja Keskerakonna värskelt moodustatud koalitsioon Tallinna linnavalitsuses. Uute valimisteni oli jäänud pisut rohkem kui aasta, kuid räägiti ka erakorralistest valimistest. Mart Laar pidas oma üheks suuremaks õnnestumiseks enne tagasiastumist eelarve vastuvõtmist riigikogus. Uue valitsuse moodustas Reformierakond koos Keskerakonnaga.
Saavutused
[muuda | muuda lähteteksti]Mart Laari teise valitsuse suurimateks saavutusteks olid Euroopa Liidu ja NATO-ga liitumiskõneluste lõpuleviimine, ettevõtetele tulumaksu kaotamine reinvesteeritud tulult, Tiigrihüppe projekt, ID-kaardi rakendamine, e-valitsus ja Eesti majanduskasvu kindlustamine.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Kalle Muuli (2014). Kodanike riik. Reformierakond loomisest kuni tänapäevani. Tallinn: Menu. Lk 159–166. ISBN 9789949549078.
- ↑ 2,0 2,1 Kalle Muuli (2014). Kodanike riik. Reformierakond loomisest kuni tänapäevani. Tallinn: Menu. Lk 123–137. ISBN 9789949549078.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Mart Laar (2020). Ajaga võidu. Tallinn: Read. Lk 96–117. ISBN 9789949730520.
- ↑ Mart Laar (2020). Ajaga võidu. Tallinn: Read. Lk 126–131. ISBN 9789949730520.
- ↑ Andres Reimer (22. juuni 1999). "Valitsus võitis eelarvelahingu". Äripäev. Vaadatud 12.04.2023.
- ↑ Kalle Muuli (2014). Kodanike riik. Reformierakond loomisest kuni tänapäevani. Tallinn: Menu. Lk 138–141. ISBN 9789949549078.
- ↑ 7,0 7,1 7,2 Kalle Muuli (2014). Kodanike riik. Reformierakond loomisest kuni tänapäevani. Tallinn: Menu. Lk 144–147. ISBN 9789949549078.
- ↑ 8,0 8,1 8,2 Mart Laar (2020). Ajaga võidu. Tallinn: Read. Lk 198–208. ISBN 9789949730520.
- ↑ Kärt Karpa, Henrik Roonemaa (29. juuli 2000). "NRG tehingus pidev USA surve". Eesti Päevaleht. Vaadatud 02.06.2023.
- ↑ 10,0 10,1 "NRG kroonika". Õhtuleht. 10. jaanuar 2002. Vaadatud 02.06.2023.
- ↑ "NRG-tehing – kesktee". Eesti Päevaleht. 4. juuli 2001. Vaadatud 02.06.2023.
- ↑ "Eesti Energia, NRG Energy ja pangad kirjutasid alla laenumandaadi lepingule". energia.ee. 6. september 2001. Originaali arhiivikoopia seisuga 2.06.2023. Vaadatud 02.06.2023.
- ↑ 13,0 13,1 13,2 Mart Laar (2020). Ajaga võidu. Tallinn: Read. Lk 209–214. ISBN 9789949730520.
- ↑ Argo Ideon, Toomas Sildam (1. aprill 2001). "Laari eelkäijad soovitavad kiiret valitsusremonti". Postimees. Vaadatud 07.06.2023.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]Mart Laari valitsus ja koalitsioonilepe 1999–2001
| Eelnev Mart Siimanni valitsus |
Eesti Vabariigi valitsus 1999–2002 |
Järgnev Siim Kallase valitsus |