Tiit Vähi teine valitsus

Tiit Vähi teine valitsus
Eesti Vabariigi 38. valitsus
1995
Ametisse astumise kuupäev	17. aprill 1995
Ametist lahkumise kuupäev	6. november 1995
President	Lennart Meri
Valitsuse liikmed
Peaminister	Tiit Vähi
Ministrite arv	15
Valitsuserakonnad	Koonderakond ja Maarahva Ühendus Keskerakond
Opositsioonierakonnad	Reformierakond Isamaaliit Mõõdukad
Ajalugu
Valimised	1995. aasta Riigikogu valimised
Esinduskogu koosseis	VIII Riigikogu
Eelnev	Andres Tarandi valitsus
Järgnev	Tiit Vähi kolmas valitsus

Tiit Vähi teine valitsus oli Eesti Vabariigi 38. valitsus, mis töötas 17. aprillist 1995 kuni 6. novembrini 1995. Valitsuskoalitsiooni moodustasid Koonderakond ja Maarahva Ühendus (KMÜ) ning Keskerakond.

Valitsuse moodustas endine peaminister ja KMÜ esinumber Tiit Vähi 1995. aasta Riigikogu valimiste järel. Valimistel oli KMÜ saavutanud 32,2% häältega ja Riigikogu 41 mandaadiga ülekaaluka võidu. Keskerakonnal oli Riigikogus 16 kohta. See oli Tiit Vähile teine kord Eesti peaminister olla, esimest korda oli ta valitsust juhtinud 1992. aasta 30. jaanuarist kuni 21. oktoobrini.

Tiit Vähi teine valitsus püsis koos vähem kui seitse kuud. 1995. aasta oktoobris tuli ilmsiks, et Keskerakonna esimees Edgar Savisaar oli salaja lindistanud oma vestlusi Eesti poliitikutega, sealhulgas ka Tiit Vähi endaga. Puhkenud lindiskandaali tagajärjel vabastati Savisaar siseministri ametikohalt, mis omakorda tähendas ka koalitsiooni lagunemist. Tiit Vähi ja KMÜ moodustasid uue valitsuse koos Reformierakonnaga, mis astus ametisse 6. novembril 1995.^[1]

Vähi valitsuse 15 ministrist 12 olid varem kuulunud Nõukogude Liidu Kommunistlikku Parteisse; eranditeks olid vaid Peeter Kreitzberg, Endel Lippmaa ja Liina Tõnisson^[2].

Pärast valimistulemuse selgumist teatas KMÜ esinumber Tiit Vähi, et enda võimaliku koalitsioonipartnerina nähakse nii Reformierakonda, Keskerakonda kui ka Parempoolseid. Esimesena asus KMÜ läbirääkimisi pidama Reformierakonnaga, kuigi osa KMÜ moodustanud agraarparteist ei toetanud koalitsiooni Reformierakonnaga. Ka Reformierakond ise oli KMÜ-ga valitsusse mineku osas kõhkleval seisukohal, sest ei soovitud valitseda koos vasakpoolse Maarahva Ühendusega. Samuti oleksid nad olnud selgelt väiksem koalitsioonipartner, kelle seisukohti saaks KMÜ lihtsalt ignoreerida. Nähes, et Keskerakond jääb loodavast valitsusest välja, tegi Keskerakonna esimees Edgar Savisaar Reformierakonnale ettepaneku moodustada nn alternatiivne koalitsioon, kuhu oleksid kaasatud kõik Riigikogu erakonnad peale KMÜ. Reformierakonna juhi Siim Kallase nõusse saamiseks pakkus Savisaar Reformierakonnale nii peaministri kui ka Riigikogu esimehe kohta. Riigikogu esimehe valimistel pidas Savisaar sõna ja nn alternatiive koalitsiooni häältega valiti Riigikogu esimeheks reformierakondlane Toomas Savi. Tiit Vähi pidas sellist Reformierakonna käitumist reetmiseks ja alustas koalitsiooniläbirääkimisi hoopis Keskerakonnaga.^[3][4]

President Lennart Meri nimetas 23. märtsil 1995 Tiit Vähi ametlikult peaministrikandidaadiks. 31. märtsil kirjutasid Vähi ja Savisaar alla leppele valitsuse moodustamiseks. Keskerakond sai valitsuses viis kohta. Eraldi dokumendiga fikseeriti valitsuse programmilised põhiseisukohad. Vähi ja Savisaar nimetasid valitsuse peamiste eesmärkidena riikluse tugevdamist, turumajanduslike reformide ja erastamise jätkamist, madalate maksude kehtestamist ning vaba ettevõtluse arendamist. Lisaks lubati senisest enam tähelepanu pöörata sotsiaalpoliitikale ja turvalisusele. Riigikogu andis Tiit Vähile volitused valitsuse moodustamiseks 5. aprillil 1995 ning uus valitsus astus ametisse 17. aprillil.^[3][5]

5. aprill 1995 Peaministrikandidaadile Tiit Vähile volituste andmine valitsuse moodustamiseks 101 Riigikogu liiget Vajalik poolthäälte enamus
Kandidaat		Hääletustulemus			Koalitsioon
	Tiit Vähi (KMÜ)		Poolt	62			KMÜ Keskerakond
			Vastu	34
			Erapooletu	1
			Ei hääletanud	1
			Puudub	3
Otsus: J vastu võetud

 Pikemalt artiklis Lindiskandaal

22. septembril 1995 leidis Kaitsepolitsei eradetektiivibüroos SIA toimunud läbiotsimisel materjale ebaseaduslikust jälitustegevusest. SIA üks omanike oli Kalle Klandorf, kes töötas ka siseminister Edgar Savisaare nõunikuna. KAPO andis ülevaate läbiotsimisel leitud materjalidest Riigikogule. 5. oktoobril teatas KMÜ saadikuterühma liige Vahur Glaase, et SIA on salaja lindistanud Edgar Savisaare, Tiit Vähi ja Siim Kallase omavahelisi kõnelusi. Savisaar oli mõni päev varem püüdnud skandaali ennetada, kui ta kohtus Londonis Tiit Vähiga ning tunnistas, et oli salaja lindistanud nende omavahelisi kohtumisi enne valitsuse moodustamist. Vähi siiski lubas Savisaart kaitsta ning nõustus avalikkusele ütlema, et oli andnud loa kõneluste lindistamiseks. Siim Kallas seevastu teatas, et tema käest pole Savisaar kõneluste lindistamiseks mingit luba küsinud.^[1][3]

Puhkenud skandaali tõttu tegi 6. oktoobri õhtul dramaatilise avalduse ka president Lennart Meri. "See, armsad kaasmaalased, ei ole enam skandaal. See on demokraatliku riigi kriis," lausus president ETV eetris. Selline hukkamõistev reaktsioon nii presidendilt kui ka avalikkuselt pani Tiit Vähi meelt muutma ning 8. oktoobril nõudis Koonderakonna juhatus Savisaare tagasiastumist. 10. oktoobri õhtul tegi peaminister Tiit Vähi presidendile ettepaneku Savisaar siseministri ametikohalt vabastada ning 12. oktoobril teatas Vähi, et valitsus astub lindiskandaali tõttu tagasi, kuna KMÜ ei soovi enam teha koostööd Keskerakonnaga. Uue valitsuse moodustas Vähi koos Reformierakonnaga ning see astus ametisse 6. novembril 1995.^[1][3][6]