Konkreetsus

See artikkel räägib filosoofia mõistest; grammatika mõiste kohta vaata artiklit Konkreetsus (grammatika)

Konkreetsus on omadus olla seotud meeltetajuga või üksikjuhuga.

Konkreetsust vastandatakse abstraktsusele.

Ajalugu

Skolastikas nimetatakse abstraktseteks omaduste ja suhete mõisteid ja nimesid, konkreetseteks asjade nimesid. Abstraktne sõna käib paljude asjade kohta koos võetuna, konkreetne sõna ainult ühe asja kohta.

Thomas Hobbesi järgi on abstraktsed atribuudimõisted, näiteks kehalisus, suurus ja sarnasus. Konkreetne on eksisteerivana võetava asja nimi. Sarnaselt kasutab neid termineid John Stuart Mill.

Georg Friedrich Wilhelm Hegel määratles konkreetsust nii: "Tänu määratlusele on objektid eriline reaalsus, mis nad on: meeltega tajutav objekt ei ole seda näiteks tänu oma vormile, suurusele, kaalule... (...) Säilinuna oma määratluste täielikkuses nimetatakse objekti konkreetseks." (Filosoofiline propedeutika, Sissejuhatus, § 1) Hegel peab mõistet abstraktseks ainult juhul, "kui tema element on mõtlemine üldse, mitte konkreetne meeleline, osalt kui ta ei ole veel idee", "puhtformaalse mõistena" (Filosoofiliste teaduste entsüklopeedia, § 164). Seevastu elav mõiste on "absoluutselt konkreetne" (samas). Mõistuslikult abstraktne on ühtlasi konkreetne, "sest ta ei ole lihtne, formaalne ühtsus, vaid erinevate määratluste ühtsus" (§ 82). Nii vaimu kui ka looduse tõene (Wahrhaftige) on iseeneses konkreetne ning see sisaldab vaatamata üldisusele siiski subjektiivsust ja erilisust (Esteetika).

Karl Fortlage järgi on "ainult fikseeritud tunnustega mõiste" konkreetne. Mõiste muutub seda abstraktsemaks, mida enam tunnuseid muutub liikuvaks.

Georg Hagemann ütleb: "Abstraktne sõna tähistab olemust (Wesenheit), laadi (Beschaffenheit) või nende puudumist (privatsiooni), kusjuures subjekt, millele see kuulub, jäetakse tähelepanuta (sellest abstraheerutakse). Konkreetne sõna tähistab olemust (Wesenheit), laadi (Beschaffenheit) või nende puudumist (privatsiooni) koos subjektiga, millele see kuulub."

Friedrich Jodli järgi on loogiline mõiste abstraktne, "sest ta valib nähtusest välja (...) teatud jooned ning fikseerib need selles erilisuses üldistena", "sõnamõiste" aga on konkreetne.

Edmund Husserl nimetab abstraktumiks "sisu, millele on üldse tervik, mille suhtes ta on mitteiseseisev osa" ("Loogilised uurimused" II). Konkreetum on sisu ilma vahekorrata oma abstraktsete momentideta (samas).

Wilhelm Schuppe järgi on konkreetne antud individuaalne asi ja abstraktne on tegelikkuse iga omaette, eraldi mõeldud element. Abstraktne on "läbielatud taju tervikust mõtetes isoleeritud koostisosa juhul, kui teda omaette üksinda absoluutselt tajuda ei saa, vaid alati ainult koos mõne teise koostisosaga." Konkreetne on "see, mis on ruumiliselt ja ajaliselt või vähemalt ajaliselt määratletud ning millel on selles määratletuses oma eristatavus".

Johannes Rehmke järgi on konkreetne sama mis muutumatu ja abstraktne sama mis muutlik. "Konkreetne koosneb abstraktsest ja abstraktne on olemas [besteht] ainult konkreetsele kuuluva tegeliku määratletusena." On olemas üldine ja individuaalne abstraktne. Konkreetne (muutumatu) on "omavahel nii identset kui ka erinevat sisaldavate muutumatute hetkeühtsuste järgnevuse seaduspärane ühtsus".

Alexius Meinongi järgi on abstraktne iga mõiste, mis ilmub abstraheerimise tulemusena, konkreetne aga iga mõiste, mille juures veel midagi seesugust ei ole toimunud.

Vaata ka

Filosoofia

Muu