Julius Ellandi

Julius Ellandi VR II/3 (kuni 1935. aastani Julius Eilandt; 8. november 1898 Tallinn – 11. detsember 1969 Toronto, Kanada) oli Eesti ja Saksamaa sõjaväelane (major).

Julius Eilandt sündis 8. novembril (vkj 27. oktoobril) 1898 Tallinnas kirjutaja pojana, õppis Tallinna linna poeglaste kaubanduskoolis, sooritas Pihkva gümnaasiumis lõpueksamid.

Esimese maailmasõja ajal 1916. aasta veebruaris astus Julius Eilandt vabatahtlikult 296. tagavarapolku, läbis 1916. aasta augustist oktoobrini väljaõppe õppekomandos ning määrati nooremallohvitserina polgu vabatahtlike komandosse. 1917. aasta märtsis suunati Pihkva lipnikekooli ning 1917. aasta septembris ülendati lipnikuks.

Pärast sõjakooli lõpetamist teenis nooremohvitserina 296. tagavarapolgus, 1917. aasta oktoobris saadeti 25. jalaväebrigaadi. 1917. aasta novembris tuli puhkusele Eestisse ning astus teenistusse moodustatavasse Eesti rahvusväeosasse Üksikusse Tallinna Eesti polku, kust sama aasta detsembris viidi üle 4. Eesti jalaväepolku 6. roodu nooremohvitseriks.

1918. aasta veebruaris saadeti koos 1. Eesti jalaväediviisi juhtkonna poolt sõdurite salgaga Virumaale Palmse ja selle ümbruskonna elanikke maalt lahkuvate punakaardi ja laguneva Vene armee sõjaväelaste eest kaitsma. J. Eilandt vangistati ja viidi Petrogradi, kus vabanes hiljem vabastati ning tuli Saksa okupatsiooni ajal tagasi Eestisse 1918. aasta märtsis^[1].

Eesti Vabadussõja eel 10. novembril 1918 astus J. Eilandt teenistusse Viru Kaitse Liitu ning määrati Võsu ranna komandandiks. 1918. aasta detsembri algul määrati ta Tallinnas ohvitseride reservi 4. rühma, kust lähetati peatselt 1. jalaväepolku.

10. detsembrist 1918. aastal teenis J. Eilandt 5. jalaväepolgu 6. roodus nooremohvitserina, (sai 18. detsembril 1918. aastal Rägavere lahingus Rägavere mõisa lähedal põrutada), veebruaris 1919 oli ajutiselt 6. roodu ülem, aprillist sama roodu vanemohvitser (sai 28. aprillil 1919 Leski külas haavata) ning korduvalt ajutine rooduülem.

1920. aasta jaanuaris ülendati J. Eilandt alamleitnandiks ning määrati 5. jalaväepolgu 4. roodu vanemohvitseriks.

Pärast Eesti Vabadussõja lõppu viidi J. Eilandt 1920. aasta märtsis üle 2. piirikütipataljoni, kus oli 4. roodu vanemohvitser, töökomando ülem ja 2. roodu ülem, 1920. aasta aprillis ülendati ta leitnandiks.

1921. aasta veebruarist teenis ta 2. jalaväepolgus vanemohvitseri ja nekrutiteroodu ülemana. Sama aasta juulis viidi ta üle 5. jalaväepolgu 5. pataljoni, kust septembris läkitati ohvitseride kursustele.

Aastatel 1921–1922 õppis ka alalisväe ohvitseride kursustel, 1922. aastal veel politsei peavalitsuse juures kõrgemate politseiametnike kursustel.

Juulist 1922. aastal teenis J. Eilandt 5. üksikus jalaväepataljonis 1. roodu rühmaülema, vanemohvitseri ning 1922. aasta detsembrist 1. kompanii ülema kohusetäitjana.

1924. aasta veebruaris 1924 ülendati ta kapteniks ning seoses väeosa ümberformeerimisega määrati 1924. aasta märtsis 5. jalaväerügemendi 1. kompanii ülemaks. 1925. aasta oktoobris viidi ta üle 1. Diviisi staabi õppekompanii ülemaks.

1928. aasta oktoobrist viidi üle teenistusse 1. soomusrongide rügementi, kus määrati laiarööpmelise soomusrongi nr 3 dessantkompanii ülemaks ning täitis ajutise rongiülema kohuseid.

1934. aasta novembrist määrati ta Kaitseliidu Tartu maleva vaneminstruktoriks ja veebruaris 1935. aastal ülendati majoriks.

1935. aasta 29. juunist 1935 vahetas J. Eilandt võõrapärase perekonnanime Eilandt asemele Ellandiks.

1939. aasta aprillis nimetati Julius Ellandi Kaitseliidu Sakalamaa maleva vaneminstruktoriks, Kaitseliidu likvideerimise järel viidi juulis 1940 üle sõjaministri käsutusse.

1940. aasta augustis arvati Julius Ellandi 5. üksikusse jalaväepataljoni ning määrati 1. kompanii III rühma ülemaks. Väeosa likvideerimise järel viidi septembris 1940 üle 22. Eesti Territoriaalne Laskurkorpuse 180. Eesti Laskurdiviisi 42. laskurpolku.

1941. aastal pärast Teise maailmasõja lahingute algust Idarindel ja suvesõjas oli ta metsavend Virumaal ning juhtis 7. juulil 1941 metsavendade rünnakut Kiviõlile.

Septembris 1941 nimetati formeeritava ta 184. Eesti julgestusgrupi 14. kompanii ülemaks, seejärel 185. Eesti julgestusgrupi ülemaks, kuid sellel kohal oli vaid lühikest aega. 1941. aasta detsembrist kuni 1942. aasta veebruarini tegutses 184. Eesti Julgestusgrupi ülemana. Seejärel oli 186. Eesti julgestusgrupi ülem ja 1942. aasta juunist septembrini 181. Eesti julgestusgrupi ülem.

1943. aasta jaanuarist teenis 30. Eesti Politseipataljoni ülemana kuni selle likvideerimiseni juunis 1944. Seejärel oli 40. Eesti Politseipataljoni ülem, augustis 1944 sai temast aga 38. Eesti Politseipataljoni ülem.

1944. aasta sügisel tõkestas ta oma väeosaga Emajõe joonel Kärevere all Punaarmee ületulekukatseid Kärevere lahingus, septembris 1944 taandus koos üksusega Lätti ja sealt Saksamaale. 1944. aasta oktoobris määrati Neuhammeris 20. eesti diviisi kompaniiülemate täienduskursuste ülemaks.

Pärast Teise maailmasõja lõppu peeti kinni Uklei sõjavangilaagris Belgias ja Saksamaal.

Julius Ellandi siirdus Saksamaalt Inglismaale, seejärel Kanadasse ning oli Toronto Eesti Võitlejate Ühingu juhatuse aseesimees ja Eesti Võitlejate Ühingute Liidu juhatuse liige.

Julius Ellandi suri 11. detsembril 1969. aastal Torontos ning maeti tuhastatult Yorki kalmistule Torontos.

• Ohvitseride andmekogu