Julian Semjonov

Julian Semjonov Юлиан Семёнов
Lisa pildiallkiri.
Sünninimi	Julian Semjonovitš Ljandres Юлиан Семёнович Ляндрес
Sünniaeg	8. oktoober 1931 Moskva, Vene NFSV, Nõukogude Liit
Surmaaeg	5. september 1993 (61-aastaselt) Mukhalatka, Krimm, Ukraina
Kirjandusžanrid	kriminaalromaan spiooniromaan

Julian Semjonov (kodanikunimega Julian Semjonovitš Ljandres; 8. oktoober 1931 – 5. september 1993) oli Nõukogude vene kirjanik, stsenarist ja ajakirjanik^[1].

Semjonov oli viljakas põnevus-, spiooni- ja kriminaalromaanide autor. Tema teoste tuntumad kirjanduslikud tegelaskujud on Nõukogude luuraja Maksim Issajev (hilisem Max Otto von Stirlitz), siseministeeriumi polkovnik Vladislav Kostenko ja riikliku julgeoleku polkovnik Vitali Slavin. Teoses "Briljandid proletariaadi diktatuurile" ("Бриллианты для диктатуры пролетариата") viibib noor Tšekaa töötaja Issajev 1921. aastal ka Tallinnas^[2].

1950. aastatel tegutses Semjonov Kabulis Afganistanis Nõukogude Liidu saatkonnas tõlgina, vahendades puštu ja dari keelt^[1].

Semjonov asutas 1989. aastal koos Artjom Borovikiga kuukirja Soverešenno sekretno (Совершенно секретно). Algul trükiti ajalehte Tallinnas ja anti paralleelselt välja ka eesti keeles^[3].

Julian Ljandres sündis 1931. aastal Moskvas represseeritud juudi päritolu ajakirjaniku Semjon Ljandresi ja Galina Ljandresi (sündides Nozdrina) pojana. Valgevenes sündinud isa arreteeriti 1952. aastal. Süüdistatuna trotskismis viibis mees Siberi vangilaagrites kaheksa aastat. Vene päritolu ema tegutses kooliõpetajana^[1].

1954. aastal lõpetas Julian Moskva Orientalistika Instituudi (Московский институт востоковедения) Lähis-Ida teaduskonna. Pärast instituuti asus ta tööle Moskva Riiklikusse Ülikooli, kus tegutses puštu keele lektorina, täiendades end samas ka Pärsia ajaloos ja poliitikas^[1][4].

Semjonovi esimesed kirjanduslikud katsetused avaldati 1958. aastal väljaannetes Ogonjok (Огонек), Smena (Смена) jt. Aastatel 1962–1967 kuulus ta ajakirja Moskva toimetusse. 1970. ja 1980. aastatel töötas väljaannete Pravda (Правда), Ogonjok ja Literaturnaja Gazeta (Литературная газета) korrespondendina Euroopas, Aasias ja Ameerikas. Külastas isegi põhjapoolust ja Antarktikat^[1].

1990. aastate algul elas Julian Semjonov üle kolm insulti, mis röövisid talt liikumis- ja kõnevõime. Kirjanik suri Krimmis 61-aastaselt. Ta on maetud Novodevitšje kalmistule Moskvas^[1].

Julian Semjonovil on kaks tütart. Abikaasa Jekaterina Aleksejevna Kontšalovskaja (Екатерина Алексеевна Кончаловская) on luuletaja Sergei Mihhalkovi kasutütar ja filmirežissöör Andrei Kontšalovski õde^[1].

• "Parooli pole vaja" (1966)
• "Major Vihur" – "Майор Вихрь", 1967; eesti keeles: Eesti Raamat, 1983 sarjas "Põnevik"
• "Seitseteist kevadist hetke" – "Семнадцать мгновений весны", 1969; eesti keeles: Eesti Raamat, 1983 sarjas "Põnevik". 1973. aastal valmis romaani põhjal samanimeline 12-osaline teleseriaal, kus Stirlitzit kehastas Vjatšeslav Tihhonov.
• "Pomm esimehele" (1970)
• "Briljandid proletariaadi diktatuurile" (1971). Tšekaa töötaja Issajev uurib 1921. aastal vääriskivide vargust. Peategelane tegutseb Moskvas, Tallinnas ja Siberis. 1975. aastal valmis Tallinnfilmis samanimeline põnevusfilm, režissöörideks Grigori Kromanov, Toomas Tahvel ja Ingo Normet^[5] .
• "Hispaania variant" (1973)
• "Hellus" (1975)
• "Kolmas kaart" (1977)
• "Alternatiiv" (1978)
• "Käsk ellu jääda" (1982)
• "Ekspansioon" (triloogia, 1984)
• "Meeleheide" (1990)

• "Petrovka 38" (1963)
• "Ogarjovo 6" (1972)
• "Vastasseis" (1979)
• "Reporter" (1987)
• "Kutuzovi prospekti saladus" (1990)

• "TASS on volitatud teatama..." , 1980; eesti keeles: Eesti Raamat, 1981 sarjas "Mirabilia"
• "Межконтинентальный узел" (1986)

• "Kuhu kadus Merevaigutuba?" eesti keeles: Eesti Raamat, 1988

• 1976 – Vene NFSV riikliku preemia laureaat (Лауреат Государственной премии РСФСР) teleseriaali "Seitseteist kevadist hetke" eest
• 1978 – NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee preemia kirjanduse ja kunsti valdkonnas (Премия КГБ СССР в области литературы и искусства) telesarja "Seitseteist kevadist hetke" eest
• 1982 – Vene NFSV teeneline kunstitegelane
• 1984 – Oktoobrirevolutsiooni orden
• 1984 – Rahvaste Sõpruse orden

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Julian Semjonov

• Юлиан Семенов (fb2). Либрусек