India maalikunst

India maalikunsti võib jagada kolmeks: seinamaal, miniatuurmaal ja kangamaal.

India maalikunst algas esiajal koopamaalingutega, kuid kliimatingimuste tõttu on väga varasest ajast säilinud vaid üksikud näited. Koopamaalinguid, mille vanuseks arvatakse olevat kuni 10 000 aastat, on leitud näiteks Bhimbetka kaljukoobastest.

Freskosarnaseid seinamaale on säilinud mitmetes India arhitektuurimälestistes, kuid kõige märkimisväärsemaks peetakse 5. kuni 7. sajandi budistlikke seinamaale Ajanta kaljutemplites, mis on esimesed olulised India maalikunsti mälestised. Seal on kujutatud stseene Buddha elust ja džatakatest. Gandhāra stiilis seinamaalid Sise-Aasia kaljukoobastes umbes 3. sajandist pKr annavad tunnistust sellest, et Indias olid budistlikud maalid olemas ammu enne Ajanta perioodi. Vanimad hinduistlikud maalid on seinamaalid Badami kaljutemplis 578. aastast.

Budistlikus kunstis esinevad sageli mandalad – maagilised mustrid ja diagrammid, mis tavaliselt on budistliku universumi sümbolid. Neid kasutatakse mediteerimisel. Värvirikkad mandalad kaunistavad kloostrite ja templite seinu või siis on maalitud pildirullidele.

Kangamaalide temaatika on rahvalikum. Neid kasutasid näiteks rändlaulikud oma lugude illustreerimiseks, samuti olid need suveniirideks palveränduritele. Väga vähesed säilinud kangamaalid on vanemad kui 200 aastat, kuid on selge, et traditsioon on oluliselt pikem.

Käsikirjade illustreerimisel on Indias pikk traditsioon. Raamatute miniatuurmaalid on tehtud lagunevatele materjalidele nagu paber ja kangas. Kangamaal on kaduma läinud. Kirjandusallikate andmetel oli illustreeritud käsikirju juba esimestel sajanditel eKr. Vanimad säilinud illustreeritud käsikirjad on budistlikud palmilehekäsikirjad umbes 11. sajandist. Säilinud on ka arvukad džainistlikud illustreeritud käsikirjad 13. sajandist (džainistlik miniatuurmaal sai alguse umbes 11. sajandil Lääne-Indias). Alates 14. sajandist sai paber üldisemaks, nii et kunstnikud ei olnud enam seotud palmilehe kitsa ja pikliku formaadiga. 15. sajandi lõpus ja 16. sajandi alguses hakati tegema suuremal hulgal hinduistlikke illustreeritud käsikirju. 14. sajandi lõpust 17. sajandini kasutati džainistlikus miniatuurmaalis väga stiliseeritud figuure.

Islami mõju tugevnemisega 12. sajandil muutus maalikunst kui pärsia õukonnakunsti peamine vorm järk-järgult olulisemaks. Õukonnakunsti kõrgtasemeks peetakse suurmogulite stiili, mille õitseng kestis 16.–18. sajandini. Ennekõike arenes kiiresti miniatuurmaal. Aineseks oli peaaegu eranditult ilmalik, näiteks olulised riigitegelased, õukonnaelu ning olulised ajaloosündmused. Delhi sultanaadi aegsed illustreeritud islami käsikirjad olid suuresti sõltuvad samaaegsetest Pärsia maalikoolkondadest. Akbar oli 16. sajandi teisel poolel helde metseen. Sel ajal kujunes välja iseseisev indo-islami miniatuurmaalistiil, suurmogulite maalikunst, mis sisaldas muu hulgas keisrite elulugude ja pärsia luule illustratsioone. Ka pärsia keelde tõlgitud "Mahābhārata" ja "Rāmājana" illustreeriti rikkalikult suurmogulite stiilis. Akbari poja Jahangiri ajal 17. sajandi alguses õitses portreemaal. Miniatuurmaal õitses ka teistes islami mõjualas asunud India piirkondades. Muu hulgas kujunes Dekkani kiltmaa sultanaatides välja iseseisev miniatuurmaali stiil.

Suurmogulite stiil oli vastastikuses mõjus ka Raadžputi maalikoolkonnaga, mis kujunes 16. sajandil Rajasthani kuningriikide õukondades ja millel oli ka kohalik taust. See keskendus aga valdavalt hinduistlikele teemadele, näiteks illustreeriti hinduistlikke eeposeid "Mahābhāratat" ja "Rāmājanat". Eriti hinnatud oli Krišna eluloo kujutamine. Raadžputtide õukondade rohkuse tõttu kujunes palju maalikunsti alakoolkondi. Tuntumad neist olid Bundi koolkond, Mewari koolkond, Marwari koolkond ja Kishangarhi koolkond. Kõigile neile on omane voolav stiil ja eredad värvid.^[1] Sageli kujutati figuure ilma varjudeta.

Lääne-Himaalajas kujunes 17. sajandil Rajasthani koolkonnale lähedane Pahari koolkond, mille tähtsamad alakoolkonnad on Basholi koolkond, Kangra koolkond ja Guleri koolkond. Ka sellele on tunnuslikud hinduistlikud motiivid. Koolkonnale on iseloomulik maastikumaal ja figuuride vähesus.

Briti koloniaalvõim tõi maalikunstis kaasa vapustavad muutused. 19. sajandi lõpus hakkas traditsiooniline India maalikunst manduma. Selle asemel jäljendasid kunstnikud nagu Raja Ravi Varma Lääne stiile, ennekõike realismi. Paljud India kunstnikud tegid läänelikus stiilis tellimustöid (company-painting). 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses leidis aset India-pärase maalikunsti taassünd. Kõige silmapaistvam oli Abanindranath Tagore'i asutatud Bengali koolkonnas. Taheti lääne mõjust vabaneda ja hakati kasutama vanemaid päritolu stiilielemente. Eeskuju võeti näiteks Ajanta seinamaalidest ja miniatuurmaalidest.

Nüüdisaja India maalikunst laenab jätkuvalt läänelikest kunstivooludest, kuid jätkab ja arendab ka India traditsioonilist maalikunsti. 20. sajandi olulisemate kunstnike seas on Jamini Roy ja Amrita Sher-Gil (1913-41). Tuntud nüüdisaja maalikunstnik oli ka Maqbool Fida Husain.

Lisaks on Indias alati olnud tugev rahvaliku maalikunsti traditsioon. Maakohtades on hoonete välisseintel sageli näha erinevaid maalinguid. Tähelepanuväärne on Madhubani stiil, mida viljeldakse Mithila piirkonnas. Üha rohkem tähelepanu saab ka India hõimurahvaste kunst.