Kolonialism

Kolonialism ehk koloniaalpoliitika on poliitika, mille eesmärk on laiendada riigi võimu väljapoole oma piire. Emamaast väljapoole jäänud alasid nimetatakse kolooniateks.^[1] Asumaad jäävad kolonialistidele alla sõjaliselt või teatud tehnoloogiate (transport, relvad) kasutamise poolest, mis võimaldab neid anastada ja seejärel sisse seada kestva ülemvõimu.

Kolonialism jaguneb asunduskolonialismiks (settler colonialism) ja sõltlaskolonialismiks ehk vasallkolonialismiks (dependencies colonialism). Esimese puhul asub osa kolonialistidest uuele territooriumile ümber, kohalikke võidakse hävitada rohkearvuliselt. Teise puhul valitseb emamaa kolooniat kohapeal elavate administraatorite kaudu.

Kuigi enamasti mõeldakse kolonialismist kõneldes Euroopa kolonialismi, ulatub kolonialismi ajalugu ajas kaugele, näiteks foiniiklaste ja vanade kreeklasteni. Vahemere idarannikul elanud foiniiklased olid Vahemere regioonis võimas kaubandusjõud 1550–300 eKr, nad kauplesid nii Egiptuse kui ka Kreeka linnadega ning rajasid mitmeid kolooniaid kuni tänapäeva Cadizini Hispaanias. Ka Vanas Kreekas rajasid linnriigid sageli kolooniaid, et edendada kauplemist ning suurendada oma võimu ja jõukust. Enam kui 30 kreeka linnriigil oli Vahemere piirkonnas rohkem kui üks koloonia. Kõige aktiivsem koloniseerija oli Mileetose linnriik, mis rajas 90 kolooniat, mis ulatusid tänapäeva Türgist kuni tänapäeva Hispaaniani. Ka vanad roomlased rajasid oma võimu ja vallutuste kindlustamiseks kolooniaid: esmalt tänapäeva Itaalia ala kindlustamiseks ja hiljem ka mujal. Roomlased sisenesid koloniseeritavase linna sõjaväe toel ning koloniaalasunduse loomist tähistati spetsiaalsete tseremooniatega. Vallutatud linnas elavad Rooma kolonistid olid maksudest ja sõjaväekohustusest vabastatud. 2. sajandiks eKr sai koloniseerimisest omalaadne sotsiaalkindlustuse vorm Rooma riigis: näiteks anti endistele sõduritele õigus kolooniate rajamiseks. Selle õiguse võttis neilt keiser Julius Caesar, mille järel jäi kolooniate rajamine eksklusiivselt Rooma keisrite õiguseks.^[1] Alates 7. sajandist koloniseerisid araablased suure osa Lähis-Idast, Põhja-Aafrikast ja mõned Aasia ja Euroopa alad. 9. sajandil algas uus Vahemere koloniseerimise laine, mille käigus võistlevad riigid nagu Venezia, Genova ja Amalfi ründasid jõukaid endisi Bütsantsi või Ida-Rooma keisririigi alasid. Venezia alustas Dalmaatsia vallutamisega ning sai oma ajaloo suurima territooriumi enda kontrolli alla neljanda ristisõja lõpuks 1204. aastal.^[2]

Varauusaegne ja uusaegne Euroopa kolonialism sai alguse aastal 1415, mil Portugal vallutas Põhja-Aafrikas muslimi sadamalinna Ceuta. Järgnenud aastakümnetel seilasid portugali maadeavastajad mööda Aafrika läänerannikut lõuna poole ning asutasid kauplemiskeskusi, sadamaid ja kindlusi. See kolonialismilaine, mida esmalt vedasid portugallased ja seejärel hispaanlased, jõudis nii Aafrikasse, Ameerikasse, Indiasse kui ka Ida-Aasiasse. Tegu oli esimeste globaalsete impeeriumitega, kuna need asusid samaaegselt mitmetel kontinentidel. 1580–1640 valitsesid Portugali ja Hispaania impeeriume personaalunioonis Hispaania monarhid. Inglismaa, Prantsusmaa ja Madalmaad rajasid oma esimesed kolooniad 17. sajandil. Need riigid võistlesid uute kolooniate rajamisel nii omavahel kui ka Hispaania ja Portugaliga. Põhja-Ameerika koloniseerimisel osutus erakordselt edukaks Inglismaa, kes rajas 13 elujõulist kolooniat.^[1] Walter Raleigh alustas Virginia koloniseerimist 1584. aastal, esimeseks inglaste asunduseks Ameerikas sai 1607. aastal Jamestown (algselt James Fort), mis aga hüljati aastal 1699, mil Virginia pealinn koliti Williamsburgi. Põhja-Ameerikas rajati nii kroonikolooniaid, kus kuninga määratud kuberner valitses koos kohaliku rahvaesindusega, kui ka riigiga sõlmitud eralepingute alusel toimivaid erakolooniaid. 1640. aastaks elas Põhja-Ameerikas enam kui 25 000 inglise asunikku.^[3] Esimene dekoloniseerimisperiood sai alguse 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses, mil enamik Ameerika mandril asuvaid Euroopa kolooniaid saavutasid iseseisvuse. Suurbritannia, Prantsusmaa, Portugal ja Madalmaad pöörasid oma tähelepanu Lõuna-Aafrika, India ja Kagu-Aasia poole, kus neil olid juba mõningad rannikuenklaavid. 19. sajandil kiirenes koloniseerimine märkimisväärselt, eriti Aafrikas, mille koloniseerimisel osalesid lisaks eelmainitud riikidele ka Belgia, Saksamaa ja Itaalia. Teine dekoloniseerimisperiood algas pärast Teist maailmasõda, mil paljud endised koloniaalriigid saavutasid iseseisvuse.

Immanuel Wallersteini 1974. aasta teooria järgi kujunes just Euroopa kolonialismist alguse saanud arengute mõjul välja kapitalistlik maailmasüsteem ehk maailm, mis jaguneb kõrge ja madala majandusarengu ja elatustasemega piirkondadeks. Wallersteini järgi saab maailma rikkuse ja võimu alusel jagada kolmeks: tuumpiirkonnad, poolperifeeria ja perifeeria. Tuumpiirkonnad on enamasti koloniseerivad või koloniseerinud riigid, mida iseloomustab keerukas majandustegevus ning suur sõjaliste, tehnoloogiliste, majanduslike, poliitiliste, ideoloogiliste jmt ressursside arv. Poolperifeerias on rikkust ja võimu vähem, kuid ka need on tööstusriigid, mis oma toodangut ekspordivad. Perifeeriasse kuuluvad riigid, mil pole mingisugust majanduslikku ega poliitilist võimu ja kus tootmine on minimaalne, ent kust ülejäänud maailm saab oma tooraine. Need piirkonnad on sageli mõjutatud hävitavast sõltlassuhtest (endise) koloniseeriva emamaaga, mis on kohalikud võimustruktuurid süstemaatiliselt korrumpeerinud ja lammutanud, luues alused lõpututeks konfliktideks.^[4]

Tsitaadid Vikitsitaatides: Kolonialism