Neljas ristisõda

Neljas ristisõda
Osa ristisõdadest
Edela-Euroopa ja Lähis-Ida u 1210. aastal
Toimumisaeg	1202–1204
Toimumiskoht	Horvaatia ja Konstantinoopol
Tulemus	Bütsantsi pealinna õigeusuliste kristlaste Konstantinoopoli vallutatamine ja Frankokraatia ning Ladina keisririigi moodustamine
Osalised
Rooma Katoliku Kirik Saksa-Rooma riik Montferrat' mark Prantsusmaa kuningriik Champagne'i krahv Blois' krahv Burgundia hertsogkond Flandria krahvkond ja Hainaut' krahvkond Veneetsia vabariik Ungari kuningriik Horvaatia kuningriik Ida-Rooma keisririik
Väejuhid või liidrid
Rooma paavst Champagne'i krahv Thibaud III Montferrat' krahv Bonifazio doodž Enrico Dandolo Bütsantsi keiser Aleksios III Aleksios V

Neljas ristisõda oli ristisõda, mis peeti 1202–1204.

Algselt oli see mõeldud moslemite Aijubiidide riigi tuumiku Egiptuse vallutamiseks, kuid selle asemel vallutati õigeusuliste kristlaste linn Konstantinoopol, Bütsantsi pealinn.

Pärast kolmanda ristisõja läbikukkumist vaibus huvi uue moslemitevastase ristisõja vastu.

Neljas ristisõda oli viimane suur ristisõda, mida otseselt juhtis paavst. Hiljem pidid paavstid loovutama suure osa võimust Saksa-Rooma riigi keisrile ja teistele ilmalikele valitsejatele. Hilisemaid ristisõdasid juhtisid konkreetsed monarhid. Juba neljaski ristisõda libises kiiresti paavsti kontrolli alt välja.

Augustis 1198 kutsus paavst Innocentius III üles uuele ristisõjale, mida Euroopa valitsejad kippusid ignoreerima. Saksa-Rooma keiser võitles parajasti paavstivõimu vastu; Inglismaa ja Prantsusmaa olid omavahel sõjajalal. Ent tänu Neuilly Fulki jutlustamistegevusele organiseeris Champagne'i krahv Thibaud III Écrys 1199 peetud turniiril ristisõjaväe. Thibaud valitigi väejuhiks, kuid 1200 ta suri ning asendati Montferrat' krahvi Bonifazioga. Bonifazio ja teised sõjakäigu juhid läkitasid saadikuid Veneetsiasse, Genovasse ja teistesse Itaalia linnriikidesse, et sõlmida leping ristisõdijate sõidutamiseks Egiptusesse. Üks saadikutest oli ajaloolane Geoffroi de Villehardouin. Genova polnud asjast huvitatud, kuid Veneetsia nõustus kohale sõidutama tervenisti 30 000 ristisõdijat.

1201. (või 1202.) aastaks oli ristisõdijate vägi Veneetsiasse kogunenud, kuigi vägesid oli palju vähem kui eeldatud (10 000). Veneetslased, kelle juht oli eakas ja võib-olla pime doodž Enrico Dandolo, ei tahtnud ristisõdijaid ära lasta, kui nad kokkulepitud summat täies mahus ära ei maksa, kuid ristisõdijad maksid ainult poole ja seegi viis nad äärmisse vaesusse. Veneetslased jätsid nad Lido saarele vangi ning pidasid aru, mida nendega ette võtta.

Dandolol ja veneetslastel õnnestus ristisõdalasi enda huvides ära kasutada. Dandolo, kes tegi ristisõjaga ühinemisest Veneetsia Püha Markuse kirikus toimunud tseremoonial suure numbri, saatis sõjalaevad hoopis ründama Dalmaatsias asetsevat Ungari sadamat Zarat, mis varem oli kuulunud Veneetsiale (praegu on seal Horvaatia linn Zadar). See oli ristisõja toetamise Veneetsia-poolne eeltingimus. Ungari kuningas Imre oli katoliiklane ning otsustanud ristisõjaga ühineda. Hoolimata paavsti keelust soostus enamik ristisõdijaid Zara ründamisega. Paljud ristisõdijad olid siiski Zara ründamise vastu ning mõned neist, sealhulgas Simon de Montfort, viies Leicesteri krahv, keeldusid üldse sõjas osalemast ning pöördusid koju tagasi. Zara elanikud viitasid sellele, et nemadki on katoliiklased, riputades ristilippe akendest välja ja linnamüürist alla, kuid ometi vallutati linn lühikese piiramise järel. Selle eest ekskommunitseeris Innocentius III kohe nii veneetslased kui ka ristisõdijad.

 Pikemalt artiklis Zara piiramine

Talve 1202–1203 veetsid ristisõdijad Kérkyra saarel ja valmistusid Egiptusesse sõitma.

Enne laevastiku väljumist Veneetsiast oli Bonifazio läinud oma nõo Švaabimaa Philippi juurde. Pole kindel, miks ta seda tegi: võib-olla taipas ta veneetslaste plaane ja tahtis vältida ekskommunitseerimist, kuid võib ka olla, et ta tahtis kokku saada Philippi kälimehe Aleksios Angelosega (hilisema Aleksios IV-ga), 1195 kukutatud Bütsantsi keisri Iisak II pojaga. Pärast isa troonilt tõukamist oli Aleksios põgenenud Philippi juurde, kuid pole teada, kas Bonifazio oli teadlik tema viibimisest Philippi õukonnas. Igatahes tegi Aleksios ettepaneku, et ristisõdijate võla Veneetsiale maksab kinni Bütsants, kui ristisõdijatel õnnestub tema suguvõsa Bütsantsi troonile tagasi aidata. Sellisest pakkumisest oli Bonifaziol raske keelduda. Võib-olla tahtis Bonifazio tagasi saada ka oma venna Montferrat' Konradi kunagisi maavaldusi: too oli abiellunud keiser Manuel I Komnenose tütrega, kuid 1190. aasta paiku aeti ta Bütsantsist välja. Aleksios ja Bonifazio ühinesid laevastikuga Kérkyra saarel, kui oldi juba Zarast lahkutud. Veneetslastele meeldis Aleksiose idee väga. Neil oli bütsantslaste vastu vimm, sest rahutuste käigus eurooplaste kaupmeeste kogukondade vastu 1182 oli tapetud palju veneetslasi ja teisi eurooplasi ning Veneetsia kaupmehed olid Bütsantsist välja aetud. Väljavaade oma mõju Bütsantsis taastada oli veneetslastele meelitav. Pealegi olid Veneetsial Egiptusega head kaubandussuhted, mistõttu nad ei olnud Aijubiidide riigi ründamisest huvitatud.

Ristisõdijatele oli kaaskristlaste ründamine vastumeelt, kuid vaimulikud veensid neid, et õigeusulised bütsantslased on muslimite järel suurim vaenlane. Bütsants oli kolmanda ristisõja ajal olnud Saladini liitlane, ja teise ristisõja ajal polnud ristisõdijaid mitte kuidagi aidanud, nii et neid tuli karistada. Õnnetuseks oli Aleksios Angelos enda tähtsust üle hinnanud: kui ristisõdijad jõudsid Konstantinoopoli müüride alla, selgus õige varsti, et linnarahvas eelistas usurpaatorit keisrile, keda toetavad "ladinlased". Ristisõdijad ja veneetslased otsustasid Aleksiose jõuga troonile panna. 1203 rünnati linna korraga maalt ja merelt. Keiser Aleksios III sattus kõigile ootamatult paanikasse ja põgenes, nii et linnaelanikel ei jäänud muud üle kui Aleksios Angelos linna tagasi võtta. Ta krooniti Aleksios IV nime all keisriks ja tema isa Iisak II taastati kaaskeisriks.

Ristisõdijad olid Iisaku vastu, sest teda nad ei tundnud ja tehingus ei olnud teda ette nähtud. Bütsantslased aga ei tahtnud lasta Alexios IV-l, kes oli neile tundmatu, üksi valitseda. Iisak sai peagi aru, et Aleksiose lubadusi tasuda ristisõdijatele 200 000 hõbemarka on võimatu täita. Aleksios pidi oma tehingu üles ütlema, sest keisririigi kassa oli tühi. Peale selle muutusid konstantinoopollased "ladinlaste" kohalviibimise pärast aina pahasemaks. Sageli langesid ristisõdijad vihaste linnaelanike rünnakute ohvriks. Aleksios oli sunnitud saatma oma liitlased laagrisse teisele poole Kuldsarve lahte (teistel andmetel tegi seda Aleksios V). Linnas oli sellegipoolest veel taplusi. Kui ristisõdijad ründasid mošeed, mille nad oma jahmatuseks kristlikust linnast leidsid, põletati suur osa linnast maha. Vastuseis Aleksios IV-le kasvas ning üks tema õukondlastest, Aleksios Dukas Murtsuphlos, kukutas ta ning laskis ta kägistada. Murtsuphlos asus ise troonile Aleksios V nime all. Iisak suri varsti teadmata asjaoludel, tõenäoliselt loomulikku surma.

Aleksios IV mõrvamine ajas ristisõdijad ja veneetslased vihale ning 1204. aastal ründasid nad jälle linna. Aleksios V, kelle sõjavägi oli palju suurem, kuigi palju halvemini ette valmistatud, marssis oma vägedega linnast välja, nagu tahaks ristisõdijate väge otsustavalt rünnata. Kui ristisõdijad läksid paanikasse ja relvastasid viimse kui mehe, andes isegi kokkadele potid kiivriteks pähe, keeras Aleksios V otsa ringi ja marssis oma vägedega linna tagasi. Ei ole teada, miks Aleksios V lahingusse ei läinud. Võib-olla tema jalavägi kartis lääne rüütleid, kes olid mõni aeg varem kokkupõrgetes linna all bütsantslastest jagu saanud. Kuigi Innocentius III oli neid rünnaku eest veel kord hoiatanud, vaikisid vaimulikud paavsti kirja maha. Ristisõdijad valmistusid ründama maalt ning veneetslased merelt. Aleksiose sõjavägi ning varjaagidest ihukaitsevägi jäid linna võitlema, Aleksios ise aga põgenes öösel.

Lõpuks õnnestus ristisõdalastel lüüa müüridesse augud, kust rüütlid aegamööda said sisse roomata. Veneetslastel õnnestus müürid mere poolt ületada, kuigi varjaagidega tuli pidada väga verist võitlust. Ristisõdijad vallutasid loodes asetseva Blachernae linnaosa, mida nad kasutasid baasina ülejäänud linna ründamisel. Püüdes end tuleseinaga kaitsta, põletasid nad lõpuks maha suurema osa linnast kui esimesel korral. Lõpuks osutusid ristisõdijad 13. aprillil 1204 võitjateks ning linnaelanikud tervitasid neid (vähemalt lääne inimeste silmis) kummalisel kombel mitte kui vallutajaid, vaid kui usurpaatoreid. Ristisõdijad ei vaadanud asjale sugugi selle pilguga; nad rüüstasid linna metsikul ja kohutaval kombel kolm päeva ühtejutti. Palju antiikkunstiteoseid varastati või lõhuti. Paljud linnaelanikud tapeti, vägistati või langesid muul kombel vägivalla ohvriks. Aleksios V püüdis põgeneda, kuid ta võeti vangi, torgati pimedaks ning visati ühe samba otsast surnuks.^[viide?]

Bütsantsi riigi kuulutasid ristisõdijad lõppenuks. Nagu varem kokku lepitud, jaotati keisririik Veneetsia ning ristisõdijate juhtide vahel. Konstantinoopolisse rajati Ladina keisririik. Bonifaziot ei valitud uueks keisriks, kuigi linnaelanikud näisid teda selleks pidavat. Veneetslased leidsid, et venna maavalduste tõttu on Bonifazio endise Bütsantsi keisririigiga liiga tihedalt seotud, ning panid troonile hoopis Flandria krahvi (1194–1205) ja Hainau' krahvi (1195–1205) Baudouin I. Bonifazio rajas uue Ladina keisririigi vasallriigi Tessaloonika kuningriigi. Veneetslased rajasid Egeuse merre Saarestiku hertsogiriigi. Kokkuriisutud rikkused jõudsid peaaegu kõik Veneetsiasse.

 Pikemalt artiklis Frankokraatia

Bütsantsi põgenikud rajasid oma riigid: Nikaia keisririigi, mida valitses Theodoros I Laskaris, Epeirose despotaadi ja Trapezundi keisririigi. 1261 vallutasid Nikaia keisririigi kreeka päritolu keisrid Konstantinoopoli tagasi.

Robert de Clari kirjutab teoses "Konstantinoopoli vallutamine":

(...) Kui palverändurid peatusid San Nicolao saarel, läksid Veneetsia doodž ja veneetslased nendega rääkima ning nõudsid tasu sõjalaevastiku eest, mis nad olid ette valmistanud. Ja doodž ütles neile, et nad olid teinud valesti, käskides oma saadikute kaudu valmistada ette laevad 4000 rüütlile ja nende varustusele ning 100 000 jalaväelasele. Neist 4000 rüütlist ei olnud kohal üle 1000, sest teised olid läinud teistesse sadamatesse. Ja nendest 100 000 jalaväelasest ei olnud kohal üle 50 000 või 60 000. "Sellegipoolest," ütles doodž, "me tahame, et te maksaksite meile lubatud summa." Kui ristisõdijad seda kuulsid, siis nad pidasid aru ja leppisid kokku, et iga rüütel maksab neli marka ja neli marka iga hobuse eest, ja iga kilbikandja kaks marka; ja need, kes maksid vähem, pidid maksma ühe marga. Kui nad selle raha kokku kogusid, maksid nad selle veneetslastele. Aga 50 000 marka jäi ikka veel võlgu.

Kui doodž ja veneetslased nägid, et palverändurid ei olnud rohkem maksnud, olid nad kõik nii vihased, et doodž ütles palveränduritele: "Mu isandad, te olete meid häbitult maksustanud. Sest niipea kui teie saadikud olid minu ja minu rahvaga lepingu teinud, andsin ma kogu maal välja käsud, et ükski kaupmees ei läheks retkele, vaid kõik aitaksid seda laevastikku ette valmistada. Nad on sellest ajast saadik oodanud ega ole viimase poolteise aastaga midagi teeninud; ja seega on nad palju kaotanud. Sellepärast tahame minu mehed ja mina, et te maksaksite meile raha, mis te meile võlgu olete. Kui te ei maksa, siis te ei lahku sellelt saarelt enne, kui me oma raha kätte saame; ja keegi ei too teile midagi süüa ega juua." Doodž oli siiski väga hea mees ega takistanud inimestel toomast piisavalt süüa ja juua.

Kui krahv ja ristisõdijad kuulsid, mida doodž ütles, olid nad väga mures ja kurvad. Nad tegid veel ühe maksukogumise ja laenasid kogu raha, mis nad said, nendelt, kellel arvati raha olevat. Nad maksid selle kõik veneetslastele, kuid pärast seda maksmist jäi veel 36 000 marka võlga. Nad ütlesid veneetslastele, et neid oli sunnitud maksma; et sõjavägi oli selle viimase maksukogumisega väga vaesunud; et nad ei saa üldse rohkem raha maksta, sest nad jõuavad vaevalt sõjaväge ülal pidada.

Kui doodž sai aru, et nad kogu raha ära maksta ei saa ning et neil on kitsas käes, ütles ta oma rahvale: "Härrad, kui me laseme neil inimestel oma maale tagasi minna, hakatakse meid alati pidama alatuteks ja kavalateks. Mingem nende juurde ja öelgem neile, et kui nad on nõus maksma meile need 36 000 marka, mis nad meile võlgu on, oma osast, mis nad saavad esimestest vallutustest, mis me teeme, siis me viime nad üle mere." Veneetslased olid doodži ettepanekuga väga rahul. Nõnda läksid nad palverändurite laagrisse. Kui nad sinna jõudsid, ütles doodž ristisõdijatele: " Härrad, mina ja minu rahvas leppisime kokku, et kui te olete nõus meile ustavalt ära maksma need 36 000 marka, mis te meile võlgu olete, oma osast esimestest vallutustest, siis me viime teid üle mere."

Kui ristisõdijad kuulsid, mida doodž ette pani, olid nad väga rõõmsad ja kukkusid rõõmust pikali. Nad kohustusid väga meeleldi tegema seda, mis doodž oli ette pannud. Nad olid sel ööl nii rõõmsad, et ei olnud kedagi, kes oleks olnud nii vaene, et ta poleks teinud suurt tulevärki, ja igaüks kandis piigi otsas suuri küünlaid nii laagri sees kui ka väljaspool laagrit, nii et paistis, nagu kogu sõjavägi oleks joobnud.

Bütsantsi ajaloolane Niketas Choniates kirjutab oma "Ajaloos":

Kuidas peaksin alustama jutustust nonde jumalavallatute poolt toime pandud tegudest! Oh häda, ikoonid, mida oleks pidanud austama, tallati jalge alla! Oh häda, pühade märtrite säilmed visati ebapuhastesse kohtadesse! Siis nähti seda, mille kuulmine tekitab judinaid, nimelt Kristuse jumalik ihu ja veri kallati maha või loobiti laiali. Nad näppasid kallihinnalised relikviaarid, pistsid põue nende sees leiduvad kaunistused ning kasutasid lõhutud jäänuseid kastrulite ja jooginõudena – Antikristuse eelkäijad, nende jumalavallatute tegude tegijad ja kuulutajad, mida me iga hetk ootame. Too tõug röövis ja teotas siis silmnähtavalt Kristust ning tema rõivaste üle heideti liisku, nii nagu varemgi; puudus vaid see, et tema külg oleks läbi torgatud ja tema jumaliku vere jõed maha kallatud.

Ka jutustust Suure kiriku rüvetamisest ei saa rahulikult kuulata. Sest püha altar, mis oli valmistatud kõiksugu kallihinnalistest materjalidest ja mida kogu maailm, samuti nagu kõik muudki nõnda suure ja lõputu hiilgusega pühad aarded.

Kui ületamatult kunstipäraseid ja kauneid ja haruldasest materjalist pühasid anumaid ja riistu ning imetletava käsitöökunstiga valmistatud kullaga töödeldud peent hõbedat, mis ümbritses alatarivaheseina ja ambonit, ja ust ja paljusid teisi kaunistusi hakati sõjasaagina ära viima, toodi muulad ja saduldatud hobused pühakoja pühamusse. Mõned neist, kes ei suutnud hiilgaval ja libedal põrandal jalul seista, torgati surnuks, kui nad kukkusid, nii et püha põrand määrdus vere ja roojaga.

Veel enam, keegi hoor, kaasosaline nende süüs, fuuriate teenija, deemonite ümmardaja, manaja ja mürgitaja, istus Kristust teotades patriarhiistmel, lauldes siivutut laulu ja sageli tantsides. Ega jäetud ühtesid kuritegusid toime panemata ega teisi sooritamata põhjusel, et ühed tähendasid väiksemat süüd, teised suuremat; vaid ühel nõul tegid kõik kõiki kõige jälgemaid patte ja kuritegusid ühesuguse innuga. Kas oleksid need, kes näitasid üles nii suurt viha Jumala enda vastu, saanud säästa auväärseid emandaid ja neide ning Jumalale pühendunud neitseid?

Polnud midagi raskemat ja vaevarikkamat kui palvetega pehmitada, heasoovlikuks muuta neid vihaseid barbareid, kes oksendasid sappi iga sõna juures, mis polnud neile meele järele, nii et miski ei jäänud nende raevu sütitamata. Kui iganes keegi seda üritas, pilgati teda hullumeelseks ja ohjeldamatu keelega inimeseks. Sageli tõmbasid nad välja põueodad igaühe vastu, kes neile vähegi vastu seisis või ei lasknud neil oma tahtmist saada.

Polnud kedagi, kes poleks kurvastanud. Tänavatel, pühakodades inimeste kaebed, nutt, hädaldused, kurvastus, naiste kisa, haavad, vägistamine, vangivõtmine, omaste lahutamine. Ülikud käisid ringi teotatutena, auväärsed raugad pisarates, rikkad vaesuses. Mõnda oli see tänavatel, nurkadel, pühakojas, sest ükski koht ei jäänud ründamata ega kaitsnud anujaid. Kõik kohad igal pool olid täis igasuguseid kuritegusid. Oh igavene Jumal, kui suured on inimeste hädad, kui suur on nende ahastus!

• Robert de Clari
• Niketas Choniates