David Chalmers

David John Chalmers (sündinud 20. aprillil 1966 Sydneys) on austraalia ja USA filosoof ja kognitiivteadlane.

David Chalmersi uurimistööd on seotud vaimufilosoofia ja sellega piirnevate filosoofia teiste valdkondade ja kognitiivteadusega. Erilist huvi pakub Chalmersile teadvus, kuid ta on huvitatud ka muude vaimu- ja keelefilosoofia, metafüüsika ja epistemoloogia küsimuste lahendamisest ning kognitiivteaduse alusteadmiste uurimisest.^[1]

Chalmers on Australian National University Distinguished Professor filosoofias ja ülikooli teadvuseuuringute keskuse (Centre for Consciousness) direktor. Ühtlasi on ta ka New Yorgi Ülikooli filosoofiaprofessor ning vaimu-, aju- ja teadvuseuuringute keskuse (Center for Mind, Brain, and Consciousness) kaasdirektor.

Chalmers lõpetas 1986. aastal Adelaide'i Ülikooli Austraalias bakalaureusekraadiga puhta matemaatika alal. Järgmisel aastal õppis ta aastase Rhodesi stipendiaadina matemaatikat Oxfordi Ülikooli Lincolni College'is (1987–1988). Järjest enam hakkas Chalmers huvituma teadvusest ning see huvi viis ta tegelema filosoofia ja kognitiivteadusega^[2].

Doktoritöö valmis Chalmersil Indiana Ülikoolis USAs kognitiivteadlase Douglas Hofstadteri juhendamisel. 1993. aastal sai ta pärast väitekirja edukat kaitsmist doktorikraadi (PhD) filosoofias ja kognitiivteaduses. Seejärel töötas Chalmers kaks aastat järeldoktorina Washingtoni Ülikoolis (1993–1995).

Ta oli aastatel 1995–1998 California Ülikooli ja 1999–2004 Arizona Ülikooli filosoofiaprofessor. Alates 2002. aastast juhatas Chalmers Arizona Ülikooli teadvuseuuringute keskust (2002–2004). 2004. aastal naasis ta Austraaliasse, kus ta valiti Australian National University professoriks ja selle ülikooli teadvuseuuringute keskuse direktoriks. Alates 2009. aastast on ta ühtlasi ka New Yorgi Ülikooli filosoofiaprofessor.

1995. aastal ilmunud Chalmersi artikkel "Facing Up to the Problem of Consciousness" ("Otse teadvuseprobleemi kallale") kutsus esile ülielava vastukaja teadvusega tegelejate seas^[2]. Selles artiklis soovitab Chalmers liigitada teadvuseprobleemid kaheks: "rasketeks" ja "kergeteks". Teadvuse kerged probleemid on need, mida on võimalik lahendada kognitiivteaduse standardsete meetoditega. Rasked probleemid on seevastu need, mis ei taha nendele meetoditele alluda. Teadvuse tõeliselt raskeks probleemiks nimetab Chalmers kogemuse probleemi. Ta väidab, et kogemuse seletamiseks kognitiivteaduse ja neuroteaduse tavalistest seletavatest meetoditest ei piisa.^[3] Chalmers näeb lahendust teadvuse loodusteaduslikuks käsitluseks, kui loobutakse reduktsionismist, ning ta ise on välja pakkunud teooria, mis põhineb struktuurse koherentsi ja organisatsioonilise muutumatuse printsiipidel ning kaheaspektilisel informatsioonikäsitlusel.^[4]

Sama elava vastuvõtu osaliseks sai ka järgmisel aastal ilmunud Chalmersi esimene raamat "The Conscious Mind: In Search of a Fundamental Theory" ("Teadvuslik vaim: alusteooria otsinguil", 1996). Chalmers analüüsib selles teadvuse probleeme ja lükkab ümber füüsikaliste protsesside seisukohalt lihtsustatud vaatenurga teadvusele.

Vastukajana sellele raamatule ilmus teadusajakirjas Consciousness Studies ("Teadvusealased uuringud") enam kui 20 eri tööd, sealhulgas Daniel Dennettilt, Colin McGinnilt, Francisco Varelalt, Francis Crickilt ja Roger Penrose'ilt.

Chalmers on koostanud mahukaid Internetis avaldatud vaimufilosoofia- ja teadvusealaste tööde bibliograafiaid.^[2][1]

Artiklis "Verbal Disputes" teeb Chalmers vahet faktiküsimuste ja keeleküsimuste vahel, kuigi paljud filosoofid seda vahet eitavad.

Sõnade üle vaieldakse siis, kui faktiküsimustes ollakse ühel meelel ning vaidlus käib ainult selle üle, kuidas asjast rääkida (nagu William Jamesi ("Pragmatism") näites, kus vaieldakse selle üle, kas mees, kes liigub ümber puu, mille tüvel liigub orav nii, et ta jääb alati teisele poole tüve, liigub ümber orava). Sel juhul on tunne, et tegelikku lahkarvamust ei ole; kui keeleküsimus lahendatakse (näiteks distinktsiooni (tähenduste eristamise) abil), on kogu vaidlus kadunud.

Mõnikord muidugi ongi sõnad vaidluse sisu, näiteks keeleteaduses või keelefilosoofias või siis, kui näiteks kirjandusteaduses või ajaloos uuritakse sõnade kasutajaid ning on tähtis teada, kuidas nad üht või teist sõna kasutavad; psühholoogias ja vaimufilosoofias saab sõnade järgi otsustada mõistete ja mõttemustrite üle. Teistel juhtudel on sõnade kasutamise küsimus praktiliselt tähtis, näiteks kui vaieldakse selle üle, kas seadust (või lepingut või lubadust või konventsiooni) on rikutud. Ja see, kas midagi mingis kogukonnas nimetatakse näiteks piinamiseks või terrorismiks, määrab kogukonna suhtumise sellesse, kuigi filosoof saaks kõigil neil juhtudel probleemi lahendada distinktsiooniga.

Kui aga sõnadel pole tähtsust, siis vaidlus sõnade üle on puhtsõnaline vaidlus. See on tavaliselt arusaamise takistus, millest on parem üle saada, et keskenduda sisulistele küsimustele. See nähtus on tavaline nii teaduses, filosoofias kui ka igapäevaelus. Filosoofilist huvi pakub see sellepärast, et paljud filosoofilised lahkarvamused on vähemalt osalt sõnade üle, ja peaaegu iga filosoofilist vaidlust on nimetatud sõnaliseks. Sellist diagnoosi võib pidada filosoofilise progressi vahendiks: üleminek lahkarvamuselt sõnade üle sisulisele üksmeelele või selginenud sisulisele lahkarvamusele on progress. Chalmersi arvates võiks sõnalise vaidluse diagnoos olla filosoofilise arutelu universaalne hape, mis kas hajutab lahkarvamuse või taandab selle fundamentaalsele lahkarvamusele. Selleks aga on tarvis üldist vahendit, mis aitab määrata, millal vaidlus käib sõnade üle, millal mitte. Teiseks on vaidlused sõnade üle huvitav filosoofiline aine, mis võib aidata valgust heita mõistete, keele ja tähenduse loomusele.

Võtame vaidluse, kus üks osapool lausub lause S ja teine lükkab selle tagasi, võib-olla lausudes lause, mis paistab olevat S-i eitus. See, kas see vaidlus käib sõnade üle, ei sõltu ainult S-ist, vaid ka vaidlejatest, sealhulgas nende üksmeelest ja lahkarvamustest teistes asjades. Näiteks kui orava liikumises ollakse üksmeelel, võib vaidlus ümber orava käimise üle olla sõnaline, kui aga ollakse üksmeelel, et mees liigub ümber looma, aga mitte selles, kas see on orav või hiir, võib vaidlus olla sisuline. Sellepärast on meil vaidluste individueerimiseks tarvis arvesse võtta ka vaidlejaid ning vaidluse sõnaliseks pidamine eeldab taustafakte üksmeele kohta teistes asjades.

Üks kriteerium sõnaliste vaidluste iseloomustamiseks on järgmine: vaidlus lause S tõesuse üle on sõnaline, kui S on ühe osapoole jaoks definitsiooniliselt samaväärne lausega S₁ ja teise osapoole jaoks lausega S₂ ning osapooled on ühel meelel lausete S₁ ja S₂ tõeväärtustes. See on mõistlik heuristiline vahend ning on usutav, et see on piisav tingimus, vähemalt kui jätta kõrvale juhtumid, kui osapoolte üksmeel S₁ või S₂ asjus on puhtsõnaline. Tarviliku tingimusena ei ole see aga usutav: paljudel väljenditel puudub selge definitsiooniline analüüs, kuid ka nende puhul võib vaidlus käia sõnade üle.

Teine ettepanek on järgmine: vaidlus lause S üle on sõnaline, kui S väljendab eri osapoolte jaoks erinevaid propositsioone p ja q, nii et üks osapool väidab propositsiooni p ja teine eitab propositsiooni q ning osapooled on ühel meelel mõlema propositsiooni tõesuses. Ent ka see on liiga kitsas. Isegi orava näites pole kaugeltki kindel, et osapooled väidavad ja eitavad erinevaid propositsioone. Oletame, et mõlemad osapooled kasutavad väljendit kavatsusega, et see tähendab seda, mida see nende keelekogukonnas tähendab, ning keelekogukond kasutab seda mingis kindlas tähenduses. Siis mõlema osapoole jaoks on väljendi tähendus keelekogukonna oma, kuigi vähemalt üks neist eksib selles, mis see on. Siis nad väljendavad sama propositsiooni ja üks eitab seda, mida teine väidab. Ometi on vaidlus sõnaline, sest lahkarvamus põhineb lahkarvamusel väljendi "ümber kõndima" tähenduse kohta. Võidakse väita, et tegu ikkagi pole vaidlusega sõnade üle, sest see ei vasta erinevate propositsioonide kriteeriumile. Aga pole mõtet alustada sõnalist vaidlust selle üle, mida tähendab "vaidlus sõnade üle". Vaidlus meie näites on ju samamoodi mõttetu nagu paradigmaatilised vaidlused sõnade üle, ja kui sõnaline küsimus lahendada, siis on vaidlus lahendatud. Soovi korral võib seda nimetada vaidluseks sõnade üle laias tähenduses. Edaspidi ongi juttu vaidlustest sõnade üle laias tähenduses. Peaaegu igale vaidlusele sõnade üle kitsas tähenduses võib vastavusse seada vaidluse sõnade üle laias tähenduses, kus osapooled kasutavad termineid kavatsusega, et need tähendaksid seda, mida need keelekogukonna jaoks tähendavad. Vaidlused, mis on ainult laias tähenduses sõnalised, tekivad tavaliselt juhtudel, mis illustreerivad semantilist eksternalismi: kellelgi võib olla väär uskumus termini tähenduse kohta.

Eli Hirsch on teinud järgmise ettepaneku: kahel osapoolel on vaidlus sõnade üle, kui juhul kui kumbki osapool elaks kogukonnas, kus kõigil on samasugune keeleline käitumine kui temal, siis õige arusaama puhul keelelisest tõlgendusest oleksid osapooled ühel meelel, et kumbki räägib oma keeles tõtt. Õiget keelelist tõlgendust võib siin mõista nii: kumbki osapool teab, millist propositsiooni teine väljendab. Sel juhul ütleb Hirschi kriteerium, et kui kumbki osapool elaks ühtses keelekogukonnas ja tõlgendaks õigesti, siis nad oleksid ühel meelel, et erinevad propositsioonid, mida kumbki väljendaks, on mõlemad tõesed. See kriteerium on kasulik (kuigi mõnevõrra ebatäpne) heuristiline vahend semantilise järeleandmise (tähenduse üle otsustamise keelekogukonnale delegeerimise) juhtumil, kuid ei kata teistsugust semantilist eksternalismi (näiteks kui vaidlust tekitab see, kas teadmatult väära lause ütlemine on valetamine, ja juhul, kui sõna "pikk" tähenduse määrab lühikese ja pika vaheline piir, mille asukohta ei teata; kummalgi puhul ei pruugi olla järeleandmist kogukonnale). Ka nende näidete puhul on tegu vaidlusega sõnade üle laias mõttes.

Vaidlust sõnade üle laias tähenduses saab iseloomustada lihtsamalt. Vähemalt esimeses lähenduses võib öelda, et vaidlus sõnade üle laias tähenduses on vaidlus, milles näiliselt sisuline vaidlus tekib metakeelelise lahkarvamuse tõttu: vaidlus lause S üle on (laias mõttes) sõnaline, kui osapooltel on lahkarvamus S-is sisalduva väljendi T tähenduse asjus ning vaidlus S-i üle tuleb täielikult lahkarvamusest T asjus. See töötab ka siis, kui jutt on sõnalistest vaidlustest kitsas mõttes, eeldusel, et osapooltel on lahkarvamus lause S tähenduse asjus. See tõlgendus töötab kõige paremini juhul, kui eeldada, et väljendi kasutajal on (kas või vaikiv) uskumus väljendi tähenduse kohta; täie pädevuse korral saab väita, et väljendit kasutatakse vaikiva teadmisega selle tähenduse kohta. Siis on usutav, et iga sõnalise vaidluse puhul on tegu erinevate uskumustega mõne keskse termini tähenduse kohta. "Tähenduse" täpne tähendus jääb siin lahtiseks, igatahes aga peab see olema sisuline (mitte, et "ringikõndimine" tähendab ringikõndimist).

Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud.

Kuigi Chalmers on tuntud materialismi ja füsikalismi kriitikuna, on ta ateist.

• 2006 – valiti Austraalia Humanitaarteaduste Akadeemia liikmeks.
• 2011 – valiti Austraalia Sotsiaalteaduste Akadeemia liikmeks.
• 2013 – valiti Ameerika Kunstide ja Teaduste Akadeemia liikmeks.

• Chalmers, David J. (1995): Facing Up to the Problem of Consciousness. Journal of Consciousness Studies, 2(3):200–219. Eesti keeles: Otse teadvuseprobleemi kallale. Akadeemia, 1999/7, lk: 1408–1440
• Chalmers, David J. (1995): The Puzzle of Conscious Experience. Scientific American, 237(6):62–68
• Chalmers, David J. (1996): The Conscious Mind. Oxford: Oxford University Press
• Chalmers, David J., Clark, Andy (1998): The Extended Mind. Analysis 58:10–23. Eesti keeles: Laiendatud vaim. Akadeemia, 2009/11, lk: 2076–2094
• Chalmers, David J. (2002): Philosophy of Mind: Classical and Contemporary Readings. Oxford: Oxford University Press
• Chalmers, David J. (2008): Mind and Consciousness: Five Questions. In (P. Grim, ed) Mind and Consciousness: 5 Questions. Automatic Press
• David Chalmers, David Manley, Ryan Wasserman (toim). Metametaphysics, Oxford: Oxford University Press 2009
• Chalmers, David J (2010): The Character of Consciousness. Oxford: Oxford University Press
• Verbal Disputes. – Philosophical Review, 2011, 120, 4, lk 515–566.
• Reality+: Virtual Worlds and the Problems of Philosophy (2022). W. W. Norton & Company. Hardcover: ISBN 978-0-393-63580-5

• Shear, Jonathan (1997): Explaining Consciousness: The Hard Problem. Cambridge, MA.: MIT Press
• Bachmann, Talis (2000): Väitlus: Kui ei saa otse ega ümber, võiks minna veelgi otsemini: Kommentaar Chalmersi teadvusotsinguile. David Chalmers. "Otse teadvuseprobleemi kallale." Akadeemia, 2000/7, lk: 1528–1543.
• Chalmers, David, Dennett, Daniel, Hofstadter, Douglas, Putnam, Hilary, Searle, John, Strawson, Galen, Kim, Jaegwon, Jackson, Frank (2009): Mind and Consciousness: 5 Questions. Automatic Press.
• Kivistik, Jaan (2011): Märkus David Chalmersi dualismi kohta. – "Filosoofia ja analüüs. Analüütilise filosoofia seminar 20", lk: 184–197.

• David Chalmersi koduleht
• The Extended Mind TEDxSydney – David Chalmers. youtube.com