Alexander von der Pahlen

Vabahärra Alexander Johann Karl Magnus von der Pahlen (29. detsember 1819 Tallinn – 7. august 1895 Palmse), maapoliitik, Eestimaa rüütelkonna peamees 1862–1868, Balti raudteekompanii president ja Peterburi–Tallinna raudteeliini (Balti raudtee) ehituse organisaator, Tallinna aukodanik, Eestimaa Kirjanduse Ühingu president (1872), ning Palmse, Vaida, Arbavere ja Aruvalla mõisnik.

Carl Magnus von der Pahleni ainuke poeg Alexander von der Pahlen päris Palmse mõisa 1863. aastal. Lisaks Palmsele kuulusid talle ka Vaida, Aruvalla ja Arbavere mõis. Aastatel 1862–1868 oli ta Eestimaa rüütelkonna peamees, maanõunik ja riiginõunik. Balti Raudtee Seltsi presidendina pühendas ta palju energiat ja organisatoorseid võimeid Balti Raudtee rajamisele ning aastal 1870. avatigi raudteeliin Peterburi, Tallinna ja Paldiski vahel. Selle eest nimetati ta Tallinna aukodanikuks. Lisaks riigitööle oli tal suur huvi loodusteaduste, eriti geoloogia vastu.

Aleksander von der Pahleni vapp-epitaaf asub Tallinna toomkirikus.

Euroopas hakati ehitama raudteid 1830. aastail. Peterburi–Moskva raudtee valmis 1851, kümme aastat hiljem rajati raudtee Daugavpilsist Riiga.

Esimene raudtee Venemaal kulges Peterburist tsaari suveresidentsi Tsarskoje Selosse (praegu Puškin) ja see avati 1837. aastal.

Esimese kava raudtee rajamiseks Peterburist Tallinnani esitati 1845. aastal, kuid selle plaani teostamiseks ei leitud piisavalt finantseerijaid. 1862. aastal koostati projekt Paldiski–Tallinna–Peterburi raudtee rajamiseks. Järgmise aasta kevadel esitas Alexander von der Pahlen Teedeministeeriumile avalduse Balti raudtee ehitamiseks. Kuna valitsus ei andnud garantiid 5% kasumi kohta, jäi raudtee rajamine soiku. Kui 1867. aastal kontsessioonitaotlus taas tagasi lükati, loobus von Pahlen rahalisest garantiist.

10. augustil 1868 kinnitas Venemaa keiser Aleksander II kontsessiooni Balti raudtee ehitamiseks.

Kontsessioon oli leping, mille alusel riik andis kokkulepitud tingimustel ja ajaks õiguse kasutada loodusvarasid, maad ja tööjõudu raudtee ehitamiseks. Vastavalt kontsessiooni tingimustele pidi Balti Raudtee Selts ehitama oma riisikol eraraudtee, varustama selle nii veeremi kui muu tarvisminevaga. Vagunite ja vedurite korrashoiuks kohustuti ehitama töökojad. Kogu raudtee ulatuses tuli rajada telegraaf. Ehituseks vajaminevad kaubad lubas riik sisse vedada ilma tollimaksuta.

Kontsessioon väljastati Alexander von der Pahlenile kui Eestimaa rüütelkonna esindajale. Nii oli saavutatud võimalus rajada kaasaegne ühendus Tallinna ja Peterburi vahel. Juba 23. novembril 1868 asutati Peterburis Balti Raudtee Selts, mille esimeheks valiti Aleksander von der Pahlen.

Balti raudtee ehitus algas mais 1869 ja lõppes augustis 1870. Raudtee Paldiskist Tosnoni tagas ühenduse kaupade ja reisijate veoks Peterburisse ning oli 390 versta (416 km) pikk lisaks 45 versta kõrval- ja tagavarateid. Tosnoni ehitamine andis võimaluse luua ühendus Peterburi–Moskva raudteega.

Ehitusel töötas 15 kuu jooksul 7000 mullatöölist (päevapalk oli 40 kopikat), 1000 puuseppa ja kiviraidurit, 1500 hobuveokit; rajati 151 silda ja 21 raudteejaama. I klassi raudteejaam ehitati Tallinna, II klassi jaamad Rakverre, Narva ja Gatšinasse ning ülejäänud 17 jaama kuulusid III ja IV klassi.

Ainus I klassi raudteejaam ehitati Tallinna, kus lisaks ootesaalidele oli restoran ja daamide ruum. Raudteel sai sõita I, II või II klassi vagunis. I klass oli kõige parem ja ka kõige kallim. Tallinna raudteejaamas olid ootesaalid iga klassi reisijate jaoks eraldi. Jaamahoone valmis lõplikult 1871, seal olid ka Balti Raudtee Seltsi ruumid.

Balti raudtee avati 24. oktoobril (uue kalendri järgi 5. novembril) 1870 Narvas, kuhu saabus üks rong Tallinnast ja teine Peterburist. 1880. aastatel kulus reisiks Tallinnast Peterburi 10 tundi.

Valminud raudtee pidi jääma 85 aastaks aktsiaseltsile, minnes seejärel tasuta riigile. Riigile jäi õigus raudtee ära osta, kui ehituse valmimisest on möödunud 20 aastat. Balti raudtee riigistati 1893. aastal.

Palmse mõisale lähim raudteejaam oli Kadrinas. Sealne puitjaamahoone ehitati Alexander von der Pahleni tellitud eriprojekti järgi. Hoones oli eraooteruum A. von Pahleni jaoks.

Esimene Kadrinas töötanud jaamaülem oli lauluisa Kreutzwaldi poeg Alexis (1845–1910). Ta õppis Peterburi Tehnoloogia Instituudis, pärast selle lõpetamist töötas Tartus telegrafistina. Pahlen kutsus ta Kadrinasse jaamaülemaks. Ta kinnitati kohale 1871. aasta alguses, töötas sellel kohal 17 aastat. Haigestunult siirdus ta koos abikaasaga Tallinna, kus pärast pikki aastaid põdemist suri. Abielu oli lastetu. Kadrina vana raudteejaama hoone on säilitanud oma esialgse väljanägemise.

Ta oli abielus Olga Fredrike Agnes Isabella von Grotega (1826–1888) ning neil oli kolm poega ja kuus tütart:

• Isabella Olga von der Pahlen (1846–1915)
• Elisabeth Margarethe Matilde von der Pahlen (1848–1898)
• Magnus Hans Alexis von der Pahlen (1850–1925)
• Mathilde von der Pahlen (1852–1873)
• Katharina Natalie Adelaide von der Pahlen (1853–1877)
• Wilhelm Johannes Roman von der Pahlen (1854–1892)
• Olga Juliane Friederike von der Pahlen (1856–1936)
• Margarethe Euphrosyne von der Pahlen (1857–1930)
• Friedrich von der Pahlen (1858–1889)