Alexander von Humboldt

See artikkel räägib loodusteadlasest; laeva kohta vaata artiklit Alexander von Humboldt (1990).

Alexander von Humboldt
Joseph Stieleri portree Humboldtist, 1843
Sündinud	14. september 1769 Berliin, Preisi kuningriik
Surnud	6. mai 1859 (89-aastaselt) Berliin, Preisi kuningriik, Saksa Liit
Elukoht	Pariis (kuni 1827)
Kodakondsus	preislane
Haridus	Freibergi Kaevanduskool (diplom, 1792) Frankfurdi Ülikool (Oder) (kraadita) Göttingeni Ülikool (kraadita) Berliini Ülikool (kraadita)
Teadlaskarjäär
Tegevusalad	geograafia, loodusteadused
Töökohad	Kaevandusministeerium[küsitav]
Tunnustus	Ameerika Filosoofiaseltsi välisliige (1804) Prantsuse Teaduste Akadeemia välisliige (1804) Baieri Teaduste Akadeemia korrespondentliige 1808 Londoni Kuningliku Seltsi välisliige (1815) Tartu Ülikooli audoktor (1827) Copley medal (1852)
Autogramm

Alexander von Humboldt, kodanikunimega Friedrich Wilhelm Heinrich Alexander von Humboldt (14. september 1769 Berliin, Preisi kuningriik – 6. mai 1859 Berliin, Preisi kuningriik) oli saksa loodusteadlane, füüsilise geograafia rajaja, polühistor.

Ta tegi uurimisreise Kesk-Aasiasse, Kesk- ja Lõuna-Ameerikasse, uurides eriti Orinoco ja Amazonase jõgikonda. Ta tegi teaduslikke välitöid füüsikas, keemias, geoloogias, mineraloogias, vulkanoloogias, botaanikas, zooloogias, klimatoloogias, okeanograafias ja astronoomias. Humboldti teostel oli suur mõju loodusteaduste, eriti geograafia arengule, ta on vulkanoloogia, zoo- ja taimegeograafia, klimatoloogia, hüdrograafia ning nüüdisaegse maastikuteaduse rajajaid.

Humboldti taimealane uurimistöö Freibergi kaevandustes viis ladinakeelse teose "Florae Fribergensis, accedunt Aphorismi ex Doctrina, Physiologiae Chemicae Plantarum" (1793) kirjutamiseni, mis tõi ta Johann Wolfgang von Goethe huviorbiiti.

1799–1804 uuris nüüdse Venezuela, Colombia, Ecuadori, Peruu, Kuuba ja Mehhiko alu. Kirjutas uurimisreisist teose "Voyage aux regions equinoxiales du Nouveau Continent" (30 köidet, 1805–1834), mis on suurim sellelaadne reisikirjeldus.

Tema peateos on "Kosmos" (1845–1862), mis võtab kokku kogu tolle aja loodusteaduslikud teadmised (5 köidet, 1845–1862).

Elas aastani 1827 peamiselt Pariisis. Reisis 1829 Baltimaade, Moskva ja Uurali kaudu Altaisse. Nii teel sinna kui ka tagasi peatus Tartus.

Humboldt võttis kasutusele isotermi mõiste (1817), tegi kindlaks taimkatte kliimast tuleneva vööndilisuse ning pani aluse tänapäevasele ökoloogiale.

Kuni 19. sajandi alguseni arvati, et Chimborazo on Maa kõrgeim mägi (merepinnast mõõdetuna) ning selle maine tõttu üritati 17. ja 18. sajandil selle tippu tõusta.

Ameerika uurimisreisi (1799–1804) teises ekspeditsioonis Cartgenast Limasse (algas 1801) uuriti ka Ecuadori piirkonna vulkaane. Humboldt ronis kaks korda Pichincha vulkaani (4784 m) otsa, teisel ronimisel kaasnes äge maavärin, mille tõukeid ta hoolikalt fikseeris. Vaatamata jalatsite, rõivaste ja varustuse ebapiisavusele tõusid Humboldt, Bonpland ja ecuadorlane Montúfar 23. juunil 1802 kustunud vulkaani Chimborazo (6263 m) peaaegu tippu (jõuti kõrgusele 5875 m), kuid nad olid sunnitud tagasi pöörama, kuna enne kraatrit oli ületamatu kaljulõhe. Sellest hoolimata jäi saavutatud kõrgus 30 aastaks mägironijate maailma kõrgusrekordiks. Osalised ise kannatasid mäehaiguse sümptomite all: pearinglus ja iiveldus, verejooks huultest ja igemetest.

• 1800 – valiti Preisi Teaduste Akadeemia liikmeks
• 1804 – valiti Ameerika Filosoofiaseltsi välisliikmeks
• 1804 – valiti Prantsuse Teaduste Akadeemia välisliikmeks
• 1808 – valiti Baieri Teaduste Akadeemia korrespondentliikmeks
• 1815 – valiti Londoni Kuningliku Seltsi välisliikmeks
• 1818 – valiti Peterburi Teaduste Akadeemia välisauliikmeks
• 1827 – valiti Tartu Ülikooli audoktoriks
• 1852 – Copley medal

Alexander von Humboldti nimi on antud rohkem kui kümnele loomariigi esindajale ja mitmele taimele ning ta nime kannavad maakonnad, linnad, mäed, jõed, järved ja muud objektid.

Saksamaal tegutseb Alexander von Humboldt Stiftung – fond, kust on kõikide erialade teadlastel kogu maailmast võimalik taotleda stipendiumi teadustööks Saksamaal.

Tema järgi on nimetatud mitu kõrgkooli, sealhulgas Berliini Humboldti Ülikool.

Ta oli Preisi riigitegelase, filosoofi ja keeleteadlase Wilhelm von Humboldti noorem vend.

• "Lõuna-Ameerika rohtlates ja jõgedel. Reis Uue Mandri ekvinoktsiaalpiirkondadesse". Saksa keelest tõlkinud Ralf Toming. Sari "Maailm ja mõnda", Eesti Raamat, Tallinn 1972.

• 2008 – Daniel Kehlmann. "Maailma mõõtmine" (originaalpealkiri "Die Vermessung der Welt"; ilukirjanduslik fiktiivne topeltbiograafia, mille keskmes on Alexander von Humboldt ja matemaatik Carl Friedrich Gauss). Saksa keelest tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Kristel Kaljund. Atlex, Tartu, ISBN 978-9949441358
• 2017 – Andrea Wulf. "Looduse leiutamine. Alexander von Humboldti uus maailm". 1. raamat. Tõlkinud Indrek Rohtmets. Sari "Maailm ja mõnda", kirjastus Ajakirjade Kirjastus, ISBN 978-9949393596
• 2017 – Andrea Wulf. "Looduse leiutamine. Alexander von Humboldti uus maailm". 2. raamat. Tõlkinud Anu Põldsam. Sari "Maailm ja mõnda", kirjastus Hea Lugu, ISBN 978-9949589876