Nothing Special   »   [go: up one dir, main page]
Mine sisu juurde

AIM-9 Sidewinder

Allikas: Vikipeedia
AIM-9 Sidewinder
Raketi variant AIM-9L
Tüüp lühimaa õhk-õhk-tüüpi juhitav rakett
Päritoluriik  Ameerika Ühendriigid
Teenistusajalugu
Teenistuses 1956[1]–...
Kasutajad Loend...
Tootmise ajalugu
Tootja Raytheon Company
Loral Martin
Tootmises 1953–...
Tehnilised andmed
Kaal 84,37 kg (AIM-9X)[2]
Pikkus 3,02 m (AIM-9X)[2]
Läbimõõt 12,7 cm (AIM-9X)[3]
Tõhus laskeulatus 16+ km (AIM9-X)[3]
Lõhkepea rõngaskildlõhkepea (AIM-9X)[3]
Lõhkepea kaal 9,36 kg (AIM-9X)[3][4]
Mootor Orbital ATK MK-139 tahkekütusrakettmootor (AIM-9X)[2][5]
Tiivaulatus 0,45 m (AIM-9X)[2]
Juhtimissüsteem
 infrapunal põhinev isesihtumine[3]

AIM-9 Sidewinder (AIM – Air intercept missile) on Ameerika Ühendriikide lühimaa õhk-õhk tüüpi juhitavate rakettide seeria

Raketisüsteemi arendus algas 1950. aastatel. 1956. aastal võttis raketi kasutusele Ameerika Ühendriikide merevägi ja 1964. aastal Ameerika Ühendriikide õhuvägi.

Sidewinderi esimene lahingkasutus leidis aset Teise Taiwani väina kriisi ajal 24. septembril 1958, mil Taiwani õhuväe North American F-86 Sabred tulistasid Ühendriikide salaja tarnitud Sidewinderite abil alla 9–11 kommunistliku Hiina õhuväe hävituslennukit. Tegu oli ühtlasi esimese korraga ajaloos, mil õhulahingus kasutati juhitavaid õhk-õhk rakette. Ühes Taiwani ja Hiina hävitajate vahel peetud õhulahingus tabas AIM-9B üht Hiina Mikojan-Gurevitš MiG-17't, kuid ei plahvatanud, vaid jäi lennuki keresse kinni. Piloodil õnnestus tagasi Hiinasse jõuda ning rakett anti üle Nõukogude Liidule, kus arendati seda pöördprojekteerides välja samalaadne rakett Vympel K-13 (NATO koodnimega AA-2 Atoll).[6][7]

See lendab ülehelikiirusel ja kasutab sihtmärgi leidmiseks infrapunaandureid. Väljatulistamise järel on rakett isesihtuv.[3][4]

Variandid

[muuda | muuda lähteteksti]

Ülevaade

[muuda | muuda lähteteksti]
 
 
 
 
AIM-9A
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
AIM-9B
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
AIM-9E
 
AIM-9F
 
AIM-9D
 
 
 
 
 
 
AIM-9C
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
AIM-9J
 
 
 
 
 
AIM-9G
 
MIM-72
 
AGM-122 Sidearm
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
AIM-9N
 
 
 
 
 
AIM-9H
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
AIM-9P
 
 
 
 
 
AIM-9L
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
AIM-9S
 
AIM-9M
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
AIM-9R
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
AIM-9X
 
 
 
 
 
 

AIM-9A oli Sidewinderi esmane prototüüp, mida katsetati edukalt 1953. aasta septembris. Esimene tootmisversioon AIM-9B võeti Ühendriikide õhuväe relvastusse 1956. aastal. Samas oli see efektiivne vaid lähidistantsil, ei suutnud efektiivselt toimida öösiti, rünnata maapinnale lähedal olevaid sihtmärke või läheneda sihtmärkidele eestpoolt.[1]

AIM-9J oli ümberehitus B ja E mudelitest parema manööverdamisvõimekuse, suurema kiiruse ja pikema operatiivraadiusega. Tarned algasid 1977. aastal.[1]

AIM-9L lisas raketile võimsama tahkkütusega töötava mootori, täiendas pommisütiku efektiivsust ja vastupanuvõimet elektroonilistele vastumeetmetele. Ümbertöötatud juhtpeaga 9L oli esimene Sidewinderi variant, mis suutis rünnata kõigist nurkadest, sh sihtmärgi eestpoolt. Samuti oli suurendatud juhtpea tundlikkust ja sihtmärgi jälitamise stabiilsust. Tootmine ja tarnimine algas 1976. aastast.[1]

J-mudeli edasiarendus AIM-9P laiendas operatiivraadiust veelgi ja oli senisest paremini manööverdavam. Hoolduse ja vastupidavuse huvides vahetati välja osa raketi tahkiselektroonikast. Tarned algas 1978. aastal. 9P-st tehti veel omakorda edasiarendusi: AIM-9P-1 kasutas infrapunal töötava sütiku asemel optilist tuvastit, AIM-9P-2 vähendas raketimootorist tulevat suitsu ning AIM-9P-3 kombineeris eelmiste variantide uuendused, lisades juurde tugevdatud kereehituse raketi lõhkepea (see kasutas nüüd uut, pikema elueaga lõhkeainet) ning sihtimis- ja juhtimissüsteemi lõikudes.[1]

AIM-9M sarnaneb suuresti 9L-ile, pakkudes aga üldiselt paremat jõudlust. Mudel täiendas raketi vastupidavust infrapunal toimivatele vastumeetmetele, parandas sihtimisvõimekust ja vähendas raketi avastamistõenäosust tänu vähese suitsuga raketimootorile. Tarned algasid 1983. aastal. Hilisem AIM-9M-9 täiendas vastupanuvõimet infrapunavahenditele veelgi.[1]

AIM-9X

[muuda | muuda lähteteksti]

Seeria uusim variant on AIM-9X. See kasutab mitmed 9M'i komponente (mootor, lõhkepea ja optiline sihtmärgituvasti), kuid erinevalt varasematest variantidest saab seda kasutada ka maismaal asuvate sihtmärkide vastu.[2] Esimene laskekatsetus toimus 1999. aasta märtsis. Piiratud tootmine algas täiendavate katsetuste järel 2000. aasta novembris, esmane operatsioonivõime saavutati 2003. aasta novembriks ning järgneva aasta mais alustas Raytheon täiemahulist tootmist.[3]

Edasiarendus AIM 9-X Block II suudab sihtmärgile lukustuda ka pärast väljatulistamist, lisaks on sellel ringitehtud sütikumehhanism ning uued andmesidelahendused, mis võimaldavad relva kasutamist väljaspool piloodi nähtavuspiiri. Block II esimene katsetus toimus 2008. aasta novembris, täiemahulisem tootmine algas 2015. aasta septembris, pärast süsteemile antud heakskiitu Ühendriikide mereväelt. 2019. aasta novembris katsetasid Norra kuninglik õhuvägi ja tootjaettevõte Raytheon Block II raketi väljatulistamist NASAMS õhutõrjesüsteemilt, katsetus kulges edukalt ja õhusihtmärk hävitati.[3]

Kasutajad

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 "AIM-9 Sidewinder" (inglise keeles). Ameerika Ühendriikide õhuvägi. Vaadatud 23. aprill 2023.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 "AIM-9X Sidewinder" (inglise keeles). Ameerika Ühendriikide merevägi. Vaadatud 23. aprill 2023.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  3. ↑ 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 3,11 3,12 3,13 3,14 3,15 3,16 3,17 3,18 3,19 "AIM-9X Sidewinder Air-to-Air Missile". Airforce Technology. 12. juuni 2020. Vaadatud 23. aprill 2023.
  4. ↑ 4,0 4,1 "AIM-9X Sidewinder Missile" (inglise keeles). Ameerika Ühendriikide merevägi. 23. september 2021. Vaadatud 23. aprill 2023.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  5. ↑ Church, Aaron M. U. (juuni 2017). "Gallery of Weapons". Air Force Magazine. 100 (6): 95–137 (siin 120).
  6. ↑ Tom Cooper (25. jaanuar 2020). "How an AIM-9 Sidewinder that Failed to Detonate and Got Embedded in a MiG-17 was Reverse-Engineered into the Soviet AA-2 Atoll" (inglise keeles). Vaadatud 17. aprill 2023.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  7. ↑ David Sloggett (2013). A Century of Air Power: The Changing Face of Warfare 1912-2012. Pen and Sword. lk 99]. ISBN 9781781591925.
  8. ↑ "The Philippines - AIM-)X Sidewinder Block II Tactical Missiles" (inglise kelees). Kaitsealase Julgeoleku Koostöö Agentuur. Vaadatud 23. aprill 2023.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  9. ↑ Rogoway, Tyler & Trevithick, Joseph (16. juuni 2020). "Canada Cleared To Upgrade Its Aging CF-18 Hornets With New Radars, AIM-9X Sidewinders". The Drive (inglise keeles). Vaadatud 23. aprill 2023.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  10. ↑ 10,0 10,1 10,2 10,3 10,4 10,5 10,6 10,7 10,8 Jennings, Gareth (4. juuli 2016). "Norway and Taiwan join AIM-9X Block II user-community". IHS Jane's 360 (inglise keeles). Janes Information Services. Originaali arhiivikoopia seisuga 5. juuli 2016. Vaadatud 23. aprill 2023.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  11. ↑ 11,0 11,1 "Air-to-Air Missiles program welcomes Portugal as 29th AIM-9X International Partner" (inglise keeles). Ameerika Ühendriikide merevägi. 9. november 2022. Vaadatud 23. aprill 2023.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=AIM-9_Sidewinder&oldid=6752179"