Substants

Substants on iseseisvalt olemasolev olev. Sageli tehakse mööndus, et substantsi olemasolu võib sõltuda Jumalast. Selles, kas substantsid on olemas, kui palju neid on ja mis nimelt on substantsid, on filosoofide seisukohad lahknenud. Kõige levinumate seisukohtade järgi peetakse substantsideks Jumalat, hingi või füüsilisi esemeid (erinevalt näiteks esemete omadustest ja suhetest ning sündmustest).

Sõna tuleneb ladina sõnast substantia (esineb esimest korda Quintillianusel ja selle eeskujuks on vanakreeka hypostasis (hüpostaas)). "Substantsiks" (vahel "olemuseks") tõlgitakse ka vanakreeka ousia. Lähedase tähendusega on hypokeimenon.

Substantsi on traditsiooniliselt vastandatud aktsidentsile. Aktsidentsi olemasolu toetub substantsile. Aktsidentsid on substantside mitteolemuslikud omadused ja suhted. Substantsi aktsidentsid on üldjuhul muutlikud, substants on nendega võrreldes püsiv.

Eri käsitustes on substantsimõiste üksikasjad erinevad, kuid sel on mõningad tüüpilised tunnusjooned, mis substantsimõistetes rohkem või vähem figureerivad^[1]:

• Substantsid on asjad, millest kõik muu koosneb või millest kõige muu olemasolu sõltub.
• Substants on suhteliselt või absoluutselt sõltumatu ja kestev.
• Substantsid on tüüpilised predikatsiooni subjektid ja omaduste kandjad.
• Substants on muutumise substraat.
• Tüüpilised substantsid on asjad (esemed) või nende liigid.

Mileetose koolkonna archē on muutuvate nähtuste püsiv alus.

Elea koolkonna "olemine" on ainsana absoluutselt püsiv.

Demokritose aatomid on püsivad muutumatud substantsid.

Platoni ideed on olevad, mittesaavad iseseisvad entiteedid.

Aristotelesel on substants (hypokeimenon, ousia) esimene kategooria. Substants on subjekt, mille kohta midagi öeldakse; substants ei saa olla predikaat. Substants on iseenesest olev, absoluutselt iseseisev. Ta on aktsidentside kandja.

Esialgse "visandliku" määratluse järgi on substants see, see, mida ei öelda (preditseerita) substraadi või subjekti [(ὑποκειμένου)] kohta, vaid mille kohta öeldakse muud (Metafüüsika 7.3, 1029a8). Selle määratluse variant on ka "Kategooriates": "Substants on kõige rangemalt ja kõige esmasemalt ja kõige enamalt öelduna see, mida ei öelda mingi subjekti kohta ja mis ei ole mingis subjektis." (5. peatükk, 2a11).

Substants on iseseisev üksik asi, millel on vorm ja mateeria. "Substantsiks [(οὐσία)] öeldakse lihtsaid kehi (...) ja üldse kehi ja neist koosnevaid elukaid [ζῷά] ja jumalusi [(δαιμόνια)] ning nende osi; kõiki neid öeldakse substantsiks, sest neid ei öelda subjekti [(ὑποκειμένου)] kohta, vaid nende kohta öeldakse muud. Teisel teel, olemise põhjust, mis kuulub niisuguste asjade sisse, mida ei öelda subjekti kohta, nagu näiteks hing elukal [ζῴῳ]. (...) Tuleb välja, et substantsi [οὐσίαν] öeldakse kahel teel, viimse substraadina [(ὑποκείμενον)], mida enam muu kohta ei öelda, ning mingi sellena ja lahusolevana; niisugune on iga asja vorm ja eidos." (Metafüüsika 5.8, 1017b10 jj; vaata ka Metafüüsika 7.2, 1028b8 jj) Aistitav substants on esmane substraat (mateeria) või vorm või nendest koosnev (Metafüüsika 7.3, 1029a1 jj).

Aristoteles eristab esmaseid substantse ja teiseseid substantse (Kategooriad, 5. peatükk, 2a14, 2b7): "Teisesteks substantsideks öeldakse neid liike, millesse esmaselt substantsideks öeldavad kuuluvad, samuti ka nende liikide sugusid."

Aristoteles eristab substantsi kui mateeriat ja substantsi kui liiki.

Boëthiuse järgi ousia on vorm.

Stoikutel on substants kvaliteedita mateeria. See on esimene kategooria.

Plotinose järgi on substants see, mis ei ole subjektis (Enneaadid VI 3.5); see, mis kuulub iseendale (Enneaadid VI 3.4). Kehaliste muutuste püsiv substraat on mateeria (Enneaadid II 4.6) Hing kui mõistete potents on substants (Enneaadid VI 2.5, (Enneaadid VI 3.2))

Martianus Capella toob ära Aristotelese vaimus definitsiooni: "Substants on see, mis ei ole lahutamatult subjektis ja mida mingi subjekti kohta ei preditseerita."

Johannes Damaskusest määratleb teoses "Tunnetuse allikas" (I.IV) substantsi Aristotelese vaimus: "Olev on kõige olemasoleva ühine nimi. See jaguneb substantsiks ja aktsidentsiks. Substants on miski kõige tähtsam, sest tal on olemasolu iseeneses, mitte teises. (...) Substants on subjekt, otsekui asjade mateeria. (...) Defineeritakse aga substantsi nii: substants on iseolev (authyparkton) asi, mis ei vaja oma olemasolu jaoks teist. (...) Nii on substants Jumal ja iga loodu, kuigi Jumal on ülesubstantsiline substants (ousia hyperousios)." Sarnane motiiv on Augustinuse teoses "De trinitate" (VII 10), kus öeldakse, et Jumala nimetamine substantsiks on väärtarvitus, sest päris substantsid on muutlikud ega ole lihtsad.

Johannes Scotus Eriugena järgi ("De divisione naturae") sisaldub substants oma liikides täielikult ja jagamatult: "Kogu ousia on oma üksikutes vormides ja liikides (...), kuigi ta jaotatakse ainult mõistusega oma sugudeks ja liikideks ja arvudeks, jääb ta ometi oma loomulikul jõul [virtute] täiesti jagamatuks." (I I 49) Substants on kehatu (I I 33). "Seda, mis on alati tema ise, nimetatakse tõeliseks substantsiks." (I I 65)

Dinanti Davidi järgi on kõiges ainult üks jumalik substants.

‘Ilm al-kalāmi järgi on substants ainult Jumala poolt pidevalt uuesti loodavate aktsidentside kompleksis.

Ibn Rushd ütleb: "On üldine arvamus, et substantsi kategooria on iseenda läbi seisev ning tal ei ole tarvis olla mingi kategooria aktsidents." Skolastikas peetakse substantsile iseloomulikuks iseenda läbi või iseendas olemist ning seda, et ta ei vaja mingit muud asja.

Substantsid jagunevad meelelisteks ja ülemeelelisteks. Iga substants koosneb mateeriast ja vormist.

Alain Lille'ist ütleb, et kõik substantsid koosnevad mateeriast ja vormist.

Guillaume Conchesist ütleb, et substants on "iseenda läbi olemasolev asi".

Gilbert Poitiers'st ütleb, et substants on subsisteeriv ja subsistents.

Albert Suure järgi kasutatakse sõna "substants" selle nime ratio järgi, mis antakse substeerimise [substandi] aktile. Substants on "iseenda läbi olev, ja see, mis on kõige temas subsisteeriva põhjus ja ajend [occasio] (Teoloogia summa (I 27 1). "See, mis kõige rohkem substeerib, on esmane substants." (Teoloogia summa I, 37).

Substants (hypostasis) on olev, mis on iseenesest eristatav, kuid mitte eristatud.

Aquino Thomas defineerib: "Substants on asi, millel on kohane olla mitte subjektis." (Paganate vastu I 25) Ta on kõigi muude olevate alus ja baas (3 sent. 23, 2, 1 ad 1). On olemas esmane ja teisene substants (Summa teoloogia II, 29, 1 ob. 2). Esimene on üksik asi. Inimene koosneb spirituaalsest ja materiaalsest substantsist. Lahutatud substantsid on subsisteerivad entiteedid (Paganate vastu II, 93). Substantia tähendab ka olemust (Teoloogia summa Ia q. 29, 2 c). Substants olemine on substantsiaalsus (Paganate vastu I, 29, 2 c). Jumalik entiteet on ülesubstantsiaalne (De nom. 1, 1).

William Ockhami järgi on teisesed substantsid ainult nimed. (Loogika summa, I, 42)

Duns Scotusel ja teistel on lause: "Substants on igale aktsidentsile loomu poolest eelnev."

Francisco Suárez ütleb: "Substantsi nimes näidatakse kaks ratio't: üks on absoluutne, nimelt iseendas ja iseenda läbi olemise ratio (...), teine just nagu suhteline aktsidentside ülalpidamise ratio." (Disputationes metaphysicae 33, sct. 11)

Rudolf Goclenius vanem ütleb, et "substants" öeldakse selle kohta, mis subsisteerib. Substants on subsisteeriva akt (tegelikkus) ehk täius. (Lexicon philosophicum, lk 1096).

Johannes Micraeliusel on substants "iseenda läbi subsisteeriv olev". (Lexicon philosophicum, lk 1037)

Tommaso Campanellal on substants "reaalne lõplik olev, mis subsisteerib iseenda läbi ning on aktsidentside täiuslik ja iseenda läbi lähim subjekt". Substantse on kolmesuguseid. Esimene on "kõige baas, mida öeldakse puhtalt [proprie], printsipaalselt [principaliter] ja kõige rohkem substeerivat ning mis ei ole mitte mingis subjektis", "ruum, mis substeerib kehade kogususele." Teine substants on "kehaline algmateeria, mass". "Kolmas substants on see, mis substeerib puhtalt, kuid mitte printsipaalselt ega kõige rohkem, aga kindlasti subsisteerib, ja sellepärast ei ole subjektis, vaid mingis subjektide baasis, näiteks kivi ja Peetrus." Hing ja vaim (spiritus) on seotud substantsiaalse sidemega.

Giordano Bruno räägib ühest maailmasubstantsist, mis on "kõigi eri liikide ja vormide alus". "Et seetõttu tegelikkus on üks ja kutsub esile ühe olemise, kus see ka poleks, siis pole usutav, et maailmas oleks mitu substantsi ja seda, mis on tõeliselt olemus." (De la causa, principio e uno V)

René Descartesi järgi on substants "asi, mis on võimeline iseenda läbi eksisteerima" (Kolmas meditatsioon) "Substantsi all me ei saa mõista midagi muud kui asja, mis eksisteerib nii, et ei vaja eksisteerimiseks mitte mingit muud asja. Ja substantsi all, mis üldse mitte mingit asja ei vaja, saab mõelda ainult ühte asja, nimelt Jumalat. Ja me tajume, et kõik muud asjad saavad eksisteerida ainult Jumala kaasabil [ope concursus]. Ja sellepärast ei sobi substantsi nimi Jumalale ja nendele univookselt, nagu skolastikas on kombeks öelda, st ei saa aredalt aru saada ühtki selle nime tähendust, mis oleks Jumalale ja loodutele ühine." (Filosoofia printsiibid 51) "Aga kehalist substantsi ja vaimu ehk loodud mõtlevat substantsi võib aru saada selle ühise mõiste all, mis on asjad, mis vajavad eksisteerimiseks ainult Jumala kaasabi [concursu]. Siiski ei saa midagi pidada substantsiks juba ainuüksi sellepärast, et ta on eksisteeriv asi. Sest ainult see iseenesest meid ei puuduta: kuid me tunneme substantsi hõlpsasti ära mingi tema atribuudi järgi, selle üldise arusaama järgi, et eimiskil ei ole mingeid atribuute, omadusi ega kvaliteete. Nimelt me järeldame mingi atribuudi kohalolust, et paratamatult on kohal ka mingi eksisteeriv asi ehk substants, millele selle saab omistada." (Filosoofia printsiibid 52) "Substantsi tunnetatakse mis tahes atribuudi järgi." (Filosoofia printsiibid 53)

"Lõpmatu substantsi all mõistan substantsi, millel on tõelised ja reaalsed aktuaalselt lõpmatud ja mõõtmatud täiused." (Kirjad I 119) Hing ja keha on "mittetäielikud substantsid", sellepärast nad moodustavad koos "iseenese läbi oleva". (Filosoofia printsiibid 90)

Kumbagi loodud substantsi liiki iseloomustab üks omadus: kehalist substantsi ulatuvus ja vaimset substantsi mõtlemine (mille all Descartes mõistab kõiki puhtvaimseid tegevusi ning on lähedane teadvuse mõistmine). Kehaline substants on teatud mõttes ainult üks, sest Descartes ei tunnista kehade vahelist tühjust; kehaline substants on pigem aine kui keha. Mateeria liigub puhtmehaanilistel põhjustel ja substantsiaalse vormi järgi puudub vajadus. Vaimne substants on selgelt igal isikul erinev.

Johannes Clauberg ütleb Descartesi eeskujul: "Kõik asjad, mis ei ole iseenesest," on Jumala vaimu loodud. Sellest järeldub, "et need asjad on niiviisu Jumala vaimu suhtes samamoodi, nagu on meie vaimu toimingud meie vaimu suhtes." (De cognitione Dei et nostri 28, 5–6)

Baruch Spinoza järgi on substants lõpmatu, ainus, absoluutselt kõik, kõigi asjade kandja, kõigi sündmuste immanentne alge. "Substantsi all mõistan seda, mis on iseendas ja käsitatakse tema enese läbi. S.o seda, mille mõiste ei vaja teise asja mõistet, millest see peaks moodustatama." (Eetika I, propositsioon III) Substantsil on lõpmata palju atribuute. Ta on Jumal. "Kõik, mis on, on kas iseendas või muus." (aksioom I) "Seda, mida ei saa käsitata muu läbi, peab käsitama tema enese läbi." (aksioom 2). "Substants on oma afektsioonidele [affectionibus] loomult eelnev, viimased ei ole ilma esimeseta mõeldavad. (propositsioon 1) Ei saa olla kahte substantsi, sest üks neist peaks teist piirama, aga substantsid on lõpmatud. Üks substants ei saa ka teist tekitada. "Looduses ei saa olla kahte või enamat sama loomuse või atribuudiga substantsi." (propositsioon V) "Kui leiduks mitu erinevat, siis nad peaksid omavahel erinema kas atribuutide erinevuse või afektsioonide erinevuse tõttu. Kui ainult atribuutide erinevuse tõttu, siis järelikult mööndakse, et leidub ainult üks sama atribuudiga substants. Aga kui afektsioonide erinevuse tõttu, kuna substants on loomu poolest oma afektsioonidele eelnev, siis järelikult, kui afektsioonid kõrvale jätta ja vaadelda substantsi iseeneses, st õigesti, siis ei saa teda käsitada muust substantsist erinevana, st ei saa leiduda mitu substantsi, vaid ainult üks." (tõestus)

"Iga substants on paratamatult lõpmatu." (propositsioon 8) "Ühe atribuudiga eksisteerib vaid üksainus substants, ja tema loomuse juurde kuulub eksisteerimine. Järelikult on tema loomuses eksisteerida kas lõplikuna või lõpmatuna. Aga mitte lõplikuna. Sest siis peaks teda piirama muu sama loomusega substants, mis samuti peaks paratamatult olema. Ja sellepärast leiduks kaks sama atribuudiga substantsi, mis on absurdne. Järelikult eksisteerib ta lõpmatuna." (tõestus) "Ühtegi substantsi atribuuti ei saa õigesti käsitada, kui sellest järeldub, et substantsi saab jagada." (propositsioon 12) "Absoluutselt lõpmatu substants on jagamatu." (propositsioon 13) "Ei saa leiduda ega käsitada substantsi peale Jumala." (propositsioon 14). "Et Jumal on absoluutselt lõpmatu olend, mille kohta ei saa eitada ühtki atribuuti, mis väljendab substantsi olemust, ja ta ka paratamatult eksisteerib, siis, kui leiduks mingi substants peale Jumala, peaks seda selgitama Jumaka mingisuguse atribuudi läbi, ja nii eksisteeriksid kaks sama atribuudiga substantsi, mis on absurdne; ja sellepärast ei saa leiduda, ning järelikult ka mitte käsitada, mitte mingit substantsi peale Jumala. Sest kui saaks käsitada, peaks paratamatult käsitama eksisteerivana, ja see on absurdne." (tõestus)

Spinoza üks substants on ühtaegu Jumal ja loodus. Kõik muud asjad on selle substantsi moodused.

Gottfried Wilhelm Leibnizi järgi on olemas lõpmata palju lihtsaid substantse, mida ta nimetab monaadideks. Loodud substantsid on Jumala substantsi (samuti monaadi) välgatused [fulgurations]. Substantsi olemus on jõud, substants on jõuolend, "tegevuseks võimeline olend" (Gerhardt VI, 598). Kehad ei ole substantsid, vaid substantsiaat (substantsiaat), substantside agregaat ja saadus nähtumuses. Substantsid on vaimsed, lihtsad, jagamatud, kõigist loodud asjadest sõltumatud. Substantsid on hävimatud reaalsused, mis subsisteerivad kõikjal (Gerhardt VI, 579jj).

Substantside subsisteerimine on neis endis, kuid neid ei saa käsitada nende endi läbi, vaid ainult nende suhete läbi universumiga (Gerhardt I, 139jj). "Iga substants väljendab universumit omamoodi ja teatud suhte all" (Gerhardt II, 57). Kõik monaadid on teatud mõttes sarnased, peegeldades sama universumit oma vaatekohast. Erinevus on selles, milline sisu peegeldub elavamalt. Muutus monaadis seisneb selle elavuse astme jaotuse muutuses.

Iga substants on "sama suveräänse olendi pidev saadus" (Gerhardt II, 57). Jumal säilitab loodud substantse ja tekitab neid pidevalt omamoodi emanatsiooniga, nii nagu meie tekitame mõtteid. (Arutlus metafüüsikast, 14)

Iga substants on hinge sarnane, omamoodi mina. "Nagu ma käsitan, et ka teistel olenditel on õigus öelda "mina" või et nii võib mõelda ka nende kohta, käsitangi ma selle läbi seda, mida nimetatakse substantsiks." (Uued esseed inimarust, ptk 23)

Leibnizit ei rahuldanud Spinoza substantsikäsitus osalt sellepärast, et see piirab Jumala tegelikult olemasolevaga. Leibnizi järgi kätkeb Jumal endas kõiki võimalikkusi.

Iga monaadi loomus sisaldab kõiki tema omadusi kõikidel hetkedel, nii et puudub erinevus olemuslike ja aktsidentaalsete omaduste vahel. Kui monaadiga oleks juhtunud midagi muud, kui tegelikult juhtus, poleks ta olnud see substants.

Jean-Baptiste de Boyer, markii d'Argens defineerib: "Substantsid ehk iseenese läbi subsisteerivad asjad" (La philosophie du bon-sens, I, 216)

Voltaire'i järgi on substants "all olev". Vaimne substants on jääb alatiseks tundmatuks.

Leibnizi järgija Christian Wolff defineerib: "Väga püsivat (perdurabile) ja modifitseeritavat substantsi nimetatakse substantsiks." (Philosophia prima, sive Ontologia, § 768). Substants on "konstantsete ja muutlike seesmiste määratluste subjekt." (Philosophia prima, sive Ontologia, § 769) "See, mis sisaldab endas muutuste alget, on substants." (Philosophia prima, sive Ontologia, § 872) "Lõpmatut olevat nimetatakse eminentselt substantsiks." (Philosophia prima, sive Ontologia, § 847).

Leibnizi järgija Alexander Gottlieb Baumgarteni järgi on substants "iseenese läbi subsisteeriv olev". (Metafüüsika, § 191).

Leibnizi ja Wolffi vastase Christian August Crusiuse järgi on substants "täielik asi, niivõrd kui teda vaadeldakse subjektist ja omadustest koosnevana". Samalaadne definitsioon on Samuel Christian Hollmannil.

Johann Georg Heinrich Feder defineerib: "Substantsideks nimetatakse päris asju, vastandina nii üksikutele omadustele, mida me ettekujutuses eraldame, kui ka välisele näivusele üldse."

Georg Friedrich Meieri järgi on substants "iga omaette [vor sich subsisteeriv [bestehndes] asi".

Leibnizi järgija Ernst Platneri sõnul on substants "püsiv, iseseisev asi, mis jääb oma tegevuste, toimete ja aktsidentside vaheldumisel ikka samaks – jõud." (Philosophische Aphorismen I, 864). Ta on jõud ise, mitte jõu kandja (§ 930), ta on "lahutamatult seotud, ühele alusjõule allutatud jõudude süsteem" (§ 932). "Substantsi metafüüsilise mõiste juurde ei kuulu jõust kitsamas mõttes veel erinev subjekt ehk niinimetatud substraat."

Jean-Jacques Rousseau järgi on substants algse omadusega varustatud olev.

Thomas Hobbesi järgi ei ole olemas substantsi ideed, vaid see järeldatakse: "aga substants kui see, mis on aktsidentsidele ja muutustele subjektiks olev mateeria, saadakse [evincitur] ainult arutlusega [ratiocinatione], ometi seda ei kontsipeerita ega näita see meile mingit ideed."

John Locke mõistab substantsi all kvaliteetide kandjat, mis on iseenesest tundmatu: "Liitideed, mille kohta meie substantsiliikide nimed õieti käivad, on niisuguste kvaliteetide kogumid, mida me oleme vaadelnud kooseksisteerivat tundmatus substraadis, mida me nimetame substantsiks." (Essee inimarust, ptk 6, § 7). Substantside kohta iseenesest ideed ei ole, kuigi nende eksisteerimine on kindel. (II, ptk 23, § 16jj, ptk 29). Substantsi ei kogeta, vaid see mõeldakse kvaliteetide kompleksidele juurde. Me märkame, et ideed esinevad alati omavahel seotuna, oletame, et nad kuuluvad mingile asjale, ja paneme kompleksile nime. "Tähelepanematusest räägitakse sellest pärast kui ideest ja käsitatakse ideena, mis tegelikult on paljude ideede ühendus, ja kuna, nagu öeldud, ei suudeta endale ette kujutada, kuidas need lihtideed saavad omaette subsisteerida, siis harjutakse oletame substeerivat, milles nad subsisteerivad ja millest nad tulenevad. Seda substeerivat nimetatakse sellepärast substantsiks." (II, ptk 23, § 1). "Nõnda on üldise nimega "substants" tähistatav idee ainult nonde olevate omaduste oletatav, aga tundmatu kandja, mis meie arvates ei saa subsisteerida ilma substeeriva asjata, st ilma milletagi, mis neid kannab (§ 2). "Seepärast, mis ka ei oleks substantsi salajane ja sügavam loomus üldiselt, on ikkagi kõik meie ideed substantside erilistest liikidest ainult nende lihtideede eristamata ühendused, mis koossubsisteerivad oma ühtsuse kuigi küll tundmatus põhjuses, mis teeb, et tervik subsisteerib iseenesest." (§ 6). Jõud kuulub olemuslikult substantsimõiste juurde (§ 7). Meie vaimsete aktide ideedest moodustatakse idee vaimsest substantsist (§ 15; II, ptk 13, § 17–18)

Georges Berkeley järgi on olemas ainult vaimsed substantsid. Idee saab eksisteerida ainult vaimus, mitte mittetajuvas asjas. (Traktaat inimteadmise printsiipidest VII) Materiaalset substantsi pole võimalik leida, seda ei näita meile ei taju ega mõtlemine. (Traktaat inimteadmise printsiipidest XVI, XVII, XVIII) Meie objektiivsetel ideedekompleksidel on küll põhjus, aga see peab olema kehatu aktiivne substants, vaim, Jumal (XXVI). On küll olemas suhtelised "substantsid", asjad (omaduste kompleksid), kuid ei ole substantse kui kehaliste seisundite tundmatuid "kandjaid" (XXXVII).

David Hume eitab üldse absoluutset substantsi. Selle mõiste ei pärine ei sise- ega väliskogemusest, vaid kujutlusvõimest ja assotsiatsioonist, mis on puhtalt subjektiivne. "Nii ei jää meile substantsi ideed, mis oleks midagi muud kui teatud liiki omaduste kogumi idee." "Substantsi idee ja mooduse idee ei ole midagi muud kui lihtideede kogum, mis on liidetud kujutlusvõimega ning saanud erilise nime, mille abil saame seda kogumit endale või teistele mällu tagasi kutsuda. Nende kahe idee erinevus seisneb selles, et teatud omadused, mis moodustavad mingi substantsi idee, seostatakse harjumuslikult mingi tundmatu miskiga, mille "küljes" nad arvatakse olevat. Või kui seda fiktsiooni ei tehta, siis mõeldakse neid vähemalt naabrus- ja põhjuslikkussuhete kaudu tihedalt ja lahutamatult liidetuna." (Traktaat inimarust, I, sct. 6) Substants on temas "liitmise või kohesiooni printsiipi" nägeva kujutlusvõime fiktsioon (IV, sct. 3). Tajumused aga ei vaja enda taga substantsi, nad eksisteerivad omaette, nii et nad on ise substantsid (sct. 5).

Robert Greene'i järgi on substants "kujutlusvõime vili".

Thomas Reidi järgi tuleneb substantsi mõiste tervest mõistusest. "Kvaliteetidel, mida me meeltega tajume, peab olema subjekt, mida me nimetame kehaks, ja mõtetel, millest me oleme teadlikud, peab olema subjekt, mida me nimetame vaimuks." "Asju, mis saavad eksisteerida iseenesest ega eelda paratamatult mõne muu asja eksisteerimist, nimetatakse substantsideks."

Charles Bonnet defineerib: "Kui vaim vaatleb objekti eraldi eksisteeriva asjana, mis on varustatud teatud kvaliteetidega, mis on temast lahutamatud ega saaks väljaspool teda eksisteerida, siis kujundab vaim endale substantsi ehk subjekti mõiste." (Essai analytique sur les facultés de l'âme, XV)

Immanuel Kantil on substants mõtlemise aprioorne kategooria, mitteempiiriline, kogemust tingiv, konstitueeriv ja ainult (välistele) kogemussisudele rakendatav immanentselt objektiivse ning tundmatu asja iseeneses suhtes subjektiivse kehtivusega mõiste, paratamatu (mitte ainult psühholoogiliselt subjektiivne) mõtlemisvahend muljete töötlemiseks seaduspäraselt korrastatud objektiivseteks kogemussisudeks. Substantsi kategooria on üks viis, kuidas mõtlemine toob ettekujutustesse ühtsuse, ning põhineb tunnetamise ühtsusfunktsioonil.

Substants on "eksistentsi viimne subjekt, s.o see, mis ei kuulu ise omakorda pelgalt predikaadina teise subjekti eksistentsi juurde." (Metaphysische Anfangsgründe der Naturwissenschaft).

Substantsi skeem on "reaalse püsivus ajas" (Puhta mõistuse kriitika). "Kõik nähtumused sisaldavad püsivat (substantsi) kui eset ennast ja muutlikku kui selle pelka määratlust, s.o mingit viisi, kuidas see ese eksisteerib." Püsiv on "aja enda empiirilise ettekujutuse substraat." "Tegelikult on lause, et substants on püsiv, tautoloogiline. Sest pelgalt see püsivus on alus, miks me rakendame nähtumusele substantsi kategooriat." "Sellepärast me saame mingile nähtumusele anda substantsi nime ainult sellepärast, et me eeldame tema olemasolu igal ajal." Aga see püsivus ei ole "midagi enamat kui viis kujutada endale ette asjade olemasolu (nähtumuses)." See on "tarvilik tingimus, ainult millel on nähtumused kui asjad ehk esemed mingis võimalikus kogemuses määratletavad."

Tegevus tõestab põhjuslikkuse printsiibi järelmina substantsiaalsust. "Et nüüd igasugune tagajärg seisneb selles, mis toimub, nimelt muutlikus, mida aeg suktsessiooni poolest tähistab, siis on selle viimne substraat püsiv kui kõige vahetuva substraat, s.o substants. Sest põhjuslikkuse aluslause järgi on toimingud alati igasuguse nähtumuste vaheldumise esmaalus ning nad ei saa seega olla subjektis, mis ise vahetub, sest muidu oleksid vajalikud teised toimingud ja teine subjekt, mis seda vahetumist määraks. Selle tõttu tõestab nüüd toiming kui piisav empiiriline kriteerium substantsiaalsuse, ilma et mul oleks tarvis kõigepealt otsida tema püsivust võrreldud tajumuste läbi."

Substants ei ole asi iseeneses, vaid meie mõtlemisviis objektide suhtes, mõtlemisviisi saadus. "Substants nähtumuses" ei ole "absoluutne subjekt, vaid meelelisuse püsiv pilt ja mitte midagi muud kui kaemus, milles ei leidu üldse mitte midagi tungimatut. (vaata ka Prolegomenid § 47, 48).

Salomon Maimon defineerib: "Subjekti ja predikaadi mõiste kogemuse esemetele rakendatuna annavad meile substantsi ja aktsidentsi mõiste." (Versuch über die Transcendentalphilosophie)

Johann Gottlieb Fichte järgi on asjade substants pelk omaduste kompleks. Tõeline substants on mina. Substantsi ei tule defineerida mitte kestvana, vaid "kõikehõlmavana". "Kestvuse tunnus kuulub substantsile ainult väga tuletatud tähenduses." "Kestvale substraadile, mis võiks olla aktsidentside kandja, ei tule mõelda. Üks aktsidents on iga kord iseenda ja endale vastandliku aktsidentsi kandja, ilma ei ta vajaks selleks erilist kandjat." "Algupäraselt on ainult üks substants, mina." "Kuivõrd mina vaadeldakse kõigi reaalsuste kogu absoluutselt määratletud ümberringjoonena, on ta substants."

Varajane Friedrich Wilhelm Joseph Schelling peab absoluutset mina substantsiks (Vom Ich als Princip der Philosophie). Vahetumises püsiv mina on substantsimõiste allikas. Substants on suhtekategooria (Transtsendentaalse idealismi süsteem). Hiljem nimetab ta substantsiks absoluuti.

Schellingi järgija Carl August von Eschenmayeri järgi on mina kui "tunnetamise substraat kõigi nähtumuste vahetumise ajal" substants. "Loogilisse arusse ülekantuna" annab see substantsi ""otsustusvormi"". (Psychologie)

Georg Wilhelm Friedrich Hegeli järgi on Jumal "absoluutne substants", "ainsana tõeliselt tegev tegelikkus". Substants on "absoluut, iseeneses ja iseenese jaoks olev tegelik". (Loogikateadus) Substants on olemise absoluutne subjekt, idee, mõistus. Substants on "olemine, mis on tões subjekt ehk, mis tähendab sedasama, mis on tões tegelik". "Puhas lihtne negatiivsus" (Vaimu fenomenoloogia). Substants kui objektiivne kategooria on "aktsidentside totaalsus, milles ta ilmutab end nende absoluutse negatiivsusena, s.o absoluutse võimuga ja ühtlasi kogu sisu rikkusena. See sisu ei ole aga midagi muud kui see ilming ise, kusjuures iseendas sisuks reflekteeritud määratletus on ise ainult vormi moment, mis läheb üle substantsi vormiks. Substantsiaalsus on paratamatuse absoluutne vormitegevus ja võim, ja igasugune sisu ainult moment, mis kuulub ainult sellesse protsessi, vormi ja sisu absoluutne teineteiseks ümberlöömine." (Filosoofiliste teaduste entsüklopeedia, § 150, 151.).

Hegeli järgija Karl Ludwig Michelet' järgi on mina substants, milles kõik predikaadid inhereerivad. (Anthropologie und Psychologie) Ka objektid tuleb taandada substantsiaalsussuhtele.

Hegeli järgija Karl Rosenkranzi järgi on "olev, mis on iseendale oma eksistentsi iseeneses põhjatu põhi", substantsiaalsus. (System der Wissenschaft)

Christian Hermann Weisse järgi kuulub substantsiaalsus "refleksioonikategooriate" hulka. Substants on jõud. "Mitte keha kui niisugune, see nii või teisiti määratletud keha, ei ole olev, substantsiaalne, vaid kehas ükskord ja alatiseks iseendaga samane (...) võime moodustada eri tingimustel nii selle kui ka teise, ette spetsiifiliselt määratletud keha või ka niiviisi määratletud kehade paljuse." Substantsiaalsus on jõu suhe jõuga, jõudude totaalsus iseendaks. "Substants on ainult seal, kus on keha." Substants on "keha koos oma jõududega. Keha on substants kui iseenda akt ja teiste kehade potents." See substantsimõiste vastab Aristotelese entelehhia mõistele.

Ka Johann Christian August Heinroth taandab substantsi jõule. (Die Psychologie als Selbsterkenntnißlehre)

Joseph Hillebrandi järgi seisneb substants "lihtsas, iseeneses konkreetselt määratletud (hüpostaseeritud) isejõus." (Philosophie des Geistes) Substantsid on võimuerinevustega lihtsad olevad. Tõeline substants on igavene, muutumatu. Substantside süsteem subsisteerib algusest peale, kõiki valitseb kõrgeim substants.

Johann Ullrich Wirthi järgi on substants jõuolev, ta ei ole midagi lihtsat. (Zeitschrift für Philosophie und philosophische Kritik, kd 44, lk 278).

Hermann Ulrici järgi substants on jõud. (Glauben und Wissen) Ta on jõud, "mille läbi asi tekib ja subsisteerib, oma mitmekesiseid momente mitte ainult ühtsuseks ühendades, vaid ka ühtsuses koos hoides."

Moriz Carrière'i järgi on substants "algupärane tegevus, mille läbi miski on tervik, väljendab oma tegevust, säilitab iseennast oma vahekordade mitmekesisuses, milles niisiis subsisteerib tema olemus ja mille läbisubsisteerib kõik tema juures nähtuv," "olemuslik alusjõud, mille läbi miski tema omapäras määratletakse." (Über die sittliche Weltordnung).

Franz Erhardti järgi on jõud ise substantsiaalne. (Metaphysik. I.)

Arthur Schopenhauer samastab substantsi ja mateeriat (Maailm kui tahe ja ettekujutus I, § 4). Substants on vaid abstraktsioon mateeria mõistest, kõrgem sugu, püsivuse predikaadi fikseerimine. "Nii moodustati mateeria mõiste vaid selleks, et ta oleks vahend mittemateriaalse substantsi vargsi kättesaamiseks. Ta on järelikult väga kaugel sellest, et seda saaks pidada aru mõisteks või paratamatuks kategooriaks." Substantsi püsivuse seadus on järeldus põhjuslikkuse seadusest. Sellest järeldub, et põhjuslikkuse seadus käib ainult kehade seisundite, sugugi mitte aga nende seisundite kandja kohta. "Substants püsib: st ta ei saa tekkida ega hävida, seega ei saa tema hulka, mis maailmas leidub, suurendada ega vähendada." Selles me oleme aprioorselt veendunud. (Ueber die vierfache Wurzel des Satzes vom zureichenden Grunde, § 20).

Friedrich Nietzsche järgi on usk substantsidesse kujutlusvõime saadus. Meie elundid ei ole küllalt peened, et tajuda kõikjal liikumist, põhjas ei ole aga midagi püsivat, ainult saamine.

Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud.

• Howard Robinson. Substance, Stanfordi filosoofiaentsüklopeedia
• Substanz, Eisleri filosoofialeksikon