Gnostitsism
Gnostitsism om 1.-3. aastagasaal levinüq kristlusõst, Kreeka, India ja Lähkü-Hummogumaa usost ja uus-platonistlidsõ mõotusigaq sünkreetilinõ usk. Gnostitsism vai gnoosis tähendäs ristiusõ tähendüses avaldamisõ saamisõ ehk ülembät tiidmist. Usilinõ gnoos om köüdet avaldamisõ saamisõga. Gnostitsistlidse uurmisõ man om tähtsä põhiidee, et inemine peit hindän jumalikku kipõnat, miä om ka timä hing. Tuu jumalik kipõn om ummakõrda matõriaalsõ kihä sisse kinniq võet ja tä piät vällä saama. Inemine om gnostitsismi perrä kolmõst osast: vaim, heng ja kihä ehk jummal, demiurg ja mateeria.
Gnostitsism tekkü ja nakas levinemä Rooma keisririigin 1.–4. aastagasaal. Kõgõ tähtsämbäs kesküsõs saivaq Süüriä, Egüptüs ja Palõstiina. Gnostitsismin pruugitas ristiuskligu oppusõ tõlgutamisõq platonistlikku filosoofiat. Aoluu läbi om gnostitsismi peetü ütes ristiuskmisõ muudu, a kõgõ vanõmba gnostitsistligu teksti näütäse vastapiten.[1]