Nothing Special   »   [go: up one dir, main page]

Pieter Lastman, "Hea samaarlane" (u 1612-1615)

Proosa

muuda
  • Kui inimesele saab osaks teatav hulk heategusid, lakkab ta neid loendamast.
    • Jean Paul, "Tähelepanekuid meie, narride inimeste kohta. Valik aforisme", tlk Krista Räni, 2004, lk 21


  • Pealegi suudab õrnahingeline inimene vaevalt hoiduda kellelegi head tegemast, aga kõigile heategusid teha pole ometi võimalik. Ka loodus ise poetab vahel tülika söödiku looma selga, kellele ta muidu üldse halba ei soovi. Mis sellest järeldub? Me imetleme loodust, et ta ka söödiku eest hoolt kannab.


  • Ka Germain püüdis unustada, sukeldudes töösse; aga ta muutus nii nukraks ja hajameelseks, et kõik panid seda tähele. Ta ei rääkinud Väike-Marie'ga, isegi ei vaadanud tema poole; ja ometi, kui oleks küsitud, missugusel niidul Marie oli või mis teed mööda läinud, siis ei olnud ühtegi päevahetke, mil ta poleks võinud seda öelda, kui oleks tahtnud vastata. Ta polnud söandanud paluda sugulastelt, et nad võtaksid Marie tallu talvel, ja ometi ta teadis, et Marie'l tuli kannatada viletsust. Aga tal ei tulnud seda teha, ja ema Guillette ei saanud eales aru, kuidas tema väike puudevaru sugugi ei vähenenud ja kuidas tema väike kuur oli hommikul täis, kui see oli õhtul peaaegu tühi olnud. Sama lugu oli vilja ja kartulitega. Keegi oli käinud pööninguluugist sees ja tühjendanud oma koti sinna kedagi äratamata ja jälgi jätmata. Vanainimese tegi see ühteaegu murelikuks ja rõõmsaks. Ta palus, et tütar sellest kellelegi ei räägiks, öeldes, et kui inimesed saavad kuulda nende juures toimuvast imest, siis peab rahvas teda nõiaks. Vanainimene arvas küll, et kuradi käsi on mängus, aga tal polnud kiiret kuradiga tülli minna, kutsudes preestri paha vaimu majast välja ajama. Ta ütles, et siis on aeg käes, kui saatan tuleb tema hinge nõudma vastutasuks heategude eest. (lk 80-81)



  • Meie vahid-uksehoidjad olid vaheldamisi sõduritest vangiküüturid ja jalaväelased. Esimesed vahtisid viis päeva, teised kaks päeva. Vangide küüturid olid pärit üle Venemaa, lahked ja head vangide vastu, mõned üksikud toored korrad välja arvatud. Nende vahekord vangidega oli inimlik, koguni sõbralik. Nad olid rohkem arenenud sõdurid - pidid olema kirjaoskajad, ja nende distsipliin oli ka mõistlikum kui sõdivate sõdurite oma.
Nad küütisid peaasjalikult vange ja olid harjunud nendega, võtsid neid inimlikult. Poliitiliste vangide vastu oli neil suur lugupidamine.
Tallinna vangikoja ja trellidetaguse vabaduse ajal olid nad eriti sõbralikud. Olime nende head tuttavad, kelle vahiks nad meeleldi kippusid, koguni võidu. Nende seas oli ka palju eestlasi
Mul oli neile tagavaraks kirjandust - väike raamatukogu. Sellest teadsid ka jalaväesõdurid. Oma vahipäevil läkitati mõni valitud sõdur minu kogust kirjandust paluma. Ja siis sobisime ka nendega. Õpetasin neile ülemuse petmise kunste - kinnitõmmatud lahtisi uksi ülemuse juuresolekul kavalasti valla keerama. Kavalust tarvitati heade tagajärgedega.
Meil polnud millegi muuga nende heategusid tasuda kui ainult hea sõnaga. Nad olid tänulikud ka selle üle. Tol ajal veel oli meil häid sõnu nende jaoks.
Liigutav oli ühe vahisõduri kiri mulle. Ta tegi mulle kaitsmise-ettepaneku. Tal olevat neli tessatini maad Venemaal, lehm ja hobune. Ma võivat seal muretult ja vabalt elada. Ta uskus kindlalt, et tema kosimine vabastaks mu vanglast. Ta soovis ainult head.
  • Marta Lepp, "1905. aasta romantika, järellained, lõppvaatus", 2010, lk 74-75


  • Ma needsin ära kõik religioonid, kõik jumalad, nii palju kui mul neid meelde tuli. Mulle tundusid nad korraga nii naeruväärsed oma väljamõelduses, need tühjad papikujud, need sõnamonstrumid, inimliku idiotismi ülim saavutus! Olgu nad neetud! Ja kui neil tõesti peaks kogu oma gängi peale kokku olema mingitki võimu (kuigi monoteistlikus maailmapildis kujutatakse neid maffiabosse rohkem üksiküritajatena, peaaegu romantiliste don Quijote'idena), siis võiksid nad olla nii kenad ja teha nõmedale inimkonnale, kes muidugi ei vääri mingit heategu, selle ainsa heateo, mida nad talle, olgu eraldi võttes või grupiviisiliselt, siiski võlgnevad, arvestades seda sajanditepikkust koogutamist ja vastastikust vihkamist, mida see ahvikari, kes nad välja on mõelnud, nende altaritele on kallanud - jah, siis ometi võiksid nad teha inimkonnale selle viimse (ultime) heateo: vabastada meid kõigist religioonidest. Palun! Et sellega oleks lõpp, nüüd ja igaveseks. Ja vabasta (või vabastage, juhul kui te tõesti maailma omavahel mõjupiirkondadeks olete jaganud, nagu hiina maffia), palun, meid ka kõigist tulevastest ja olevatest pahupidireligioonidest, antireligioonidest, mis ei julge öelda oma nime. Ja siis, minge sinna, kust te olete tulnud. Olge omaette.

Vanasõnad

muuda
  • Heategu leiab harvasti tänu.
  • Heategu leitakse eest.
  • Heateo palk - kuri malk.
  • Kuriteo hääl käib maad ja mered läbi, heategu jääb vaese sauna.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929