Merehaigus
Proosa
muuda- ... lapsed ei oska graatsiliselt merehaiged olla ning selles olukorras ei paku nad kuigi meeldivat pilti. Merehaigusest põhjustatud viletsuse juurde oleks veel siginenud üksindusest tulenev viletsus, kui poleks olnud suurt inglise madrust punakate juuste ja paljude tedretähtedega. Võib-olla olid tal kodus lapsed, võib-olla oli ta lihtsalt hea inimene, igatahes minu eest hoolitses ta täpselt väljenduse järgi: nagu isa oma lapse eest. Hommikul tuli ta kajutisse, pani mind riidesse — ma mäletan veel praegu, kui õrnad ja ettevaatlikud olid tema suured käed. Siis kandis ta mind tekile ja alustas võitlust merehaigusega. Ta proovis kõige kummalisemaid vahendeid, pidin sööma hapusid asju, jooma merevett ning kui miski ei aidanud, proovis ta rohtu, mida pidas küllap universaalseks vahendiks: ta sundis mind ära jooma suure klaasitäie puhast viskit. Ta oli rängalt pettunud, kui ka see ei aidanud. Terve päeva jooksul leidis ta ikka jälle aega minu juurde tulla, et mind paremini teki sisse mähkida, mind lohutada, järgmiseks päevaks head ilma ja siledat merd ennustada. Õhtul kandis ta mind kajutisse ja võttis riidest lahti. Tema nime olen unustanud, kuid mitte teda ennast, tema suuri tugevaid, ent õrnu käsi ja head naeratust tedretähnilisel näol. (lk 27)
- Hermynia Zur Mühlen, "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, 1981
- "Jube, mis torm ükskord mässas," võis Pipi öelda. "Isegi kalad olid merehaiged ja tahtsid kuivale maale. Ma ise nägin üht haid, kes oli näost täitsa roheline, ja üht tindikala, kes istus ja hoidis oma paljude kätega peast kinni. Oi-oi, missugune torm see oli!" (lk 157)
- Astrid Lindgren, "Pipi Pikksukk", rmt: "Pipi Pikksuka lood". Tõlkinud Vladimir Beekman. Tallinn: Eesti Raamat, 1999, 4. trükk
- Päevade möödudes muutus õhkkond üha kummalisemaks. Tundus, nagu oleks New Yorgist miski haihtunud — tõelisus või tähtsus, ja linn teeskleb tema ees, etendab kolossaalset näitemängu, milles osalevad bussid, taksod, ruttavad jalakäijad, kõigis Kolmanda avenüü baarides mängivad telerid, isegi päise päeva ajal valgustatud filmireklaamid, mille taustaks on tuhandete autopasunate prääksatused ja tühja lobisevate inimeste hääled. Justkui oleks kogu New York papist lavadekoratsioon, mis kukub kõminal ümber niipea, kui Tomi laev laupäeval sadamast välja sõidab.
- Aga võib-olla ta kartis. Ta ei sallinud merd. Ta polnud kunagi varem laevaga sõitnud, kui välja arvata reis New Yorgist New Orleansi ja sealt tagasi New Yorki, aga tollal oli ta suurema osa ajast töötanud alltekil ega olnud õieti tähelegi pannud, et on laeval. Need mõned korrad, kui ta oli tekil käinud, oli ta veevälja silmates kohkunud, siis oli tal süda pahaks läinud ja ta oli jooksnud ummisjalu tagasi alla, kus tal hakkas parem. Tomi vanemad olid Bostoni sadamas uppunud ning ta oli ikka arvanud, et just seepärast ta oligi alati, nii kaua kui mäletas, vett kartnud, ega olnud isegi ujuma õppinud. Kõhusopis tekkis õõnes tunne, hakkas keerama mõttest, et juba vähem kui nädala pärast laiub tema all ilmatu sügav meri, mida ta peab vahetpidamata vaatama, sest ookeanilaevade reisijad veedavad ju suurema osa ajast tekil. Ja merehaigus pole põrmugi peen, tundis ta. Seni polnud Tom veel kordagi merehaiguse all kannatanud, kuid viimastel päevadel oli see talle Cherbourgi-reisist mõeldes õige mitu korda kallale kippunud. (lk 19)
- Patricia Highsmith, "Andekas mr Ripley", tlk Karin Suursalu, 2007
- Kuid merehaige kirjanik — missugune suurepärane estraadinumber! Ma kujutan seda ette - tool asendab reelingut. Selle ääres seisab kirjanik ja loeb luuletust. Peas on tal südvester, jalas pressitud püksid, ees kirju lips, käes sulepea, kaenlas portfell, kaelas binokkel. Ja siis...
- Küll on hea, et naturalism on likvideeritud!
- Juhan Smuul, "Muhulaste imelikud juhtumised Tallinna juubelilaulupeol". Eesti Riiklik Kirjastus 1963, lk 8