Nothing Special   »   [go: up one dir, main page]

Meremees

(Ümber suunatud leheküljelt Madrus)

Proosa

muuda
  • Kui ma ütlen: "Keskaegsed dokumendid tõendavad teatud imesid niisama kindlalt, nagu nad tõendavad, et on toimunud teatud lahingud," saan vastuseks: "Aga keskaegsed inimesed olid ebausklikud"; kui ma tahan teada, milles nende ebausk avaldus, vastatakse mulle: nad uskusid imesid. Kui ma ütlen: "Üks talupoeg nägi vaimu", vastatakse mulle: "Aga talupojad on nii kergeusklikud." Kui ma küsin: "Milles nende kergeusklikkus avaldub?", on ainus vastus - et nad näevad vaime. Islandit ei saavat olemas olla, sest ainult rumalad meremehed on seda näinud, ja meremehed olevat rumalad, sest ütlevad, et nad on Islandi näinud.
    • Gilbert Keith Chesterton, "Dogmade võim ja seikleja", rmt: G. K. Chesterton, "Õigest usust", tlk Tiia Rinne, 2011, lk 200


  • Madrusemütsi lindid jätavad hüvasti kõigi meredega. (lk 35)
  • Purjelaevade madrused on tuulte harfimägijad. (lk 38)
  • Hinge vaakudes palus vana meremees end viia peegli ette, et viimast korda näha merd. (lk 40)


  • Isand Kõrvits sulges silmad ja mõtles:
"Tomatit pole enam teps mitte. Mina ja mu majake oleme nagu meremees ja lootsik keset Vaikset ookeani ning merevesi on sinine ja rahulik ja õõtsutab meid pehmelt. Ah, kui mahedalt ta meid sinna-tänna... sinna-tänna õõtsutab..."
Aga kus mul nüüd Vaikne ookean või Atlandi ookean: see oli rüütel Tomat ise, kes, haaranud katuseharjast mõlema käega kinni, raputas seda kõigest väest, nii et katusekivid laiali lendasid.


  • "Tead, Aune, mis eakad inimesed räägivad: jutupuhumisel olevat oma ajalugu. Kõige vanemad luiskajad olnud jahimehed, seejärel kaupmehed ja kalurid. Siis hakanud meremehed igasugu lugusid välja mõtlema, kuni lõpuks järg kosmoselendurite kätte jõudnud. Ei, sel jutul on tõetera sees. Mul omal lellepoeg - kõigest kaks korda ongi ülal käinud ja sedagi ainult Kuu peal, aga pane rääkima, siis jääb mulje, nagu oleks tal kosmos Siiriusest saadik läbi lennatud..."

Luule

muuda

Elu enam on modern,
kui siit linna poole astu:
segib, sagib, tuleb vastu
nääpsukesi meremehi,
mütsi ees kel tähed, tärn.
Aga püksid, issand, püksid,
nood vist mahutavad üksi
pooled Peipsi järve tuuled!
Olgu mereratsaväel
tuulterikas kevadpäev!
Uulitsal all kullat kringli
madrus kohtab blondi ingli,
värvit igapidi, lokit,
nagu jaht, mis tulnud dokist,
Juttu kuuldub väga vähe:
"Ära aja kärbseid pähe!"
Nooruk mereratsaväe
uhkelt nagu kapten Sergo
haarab tõrksa plika käe.

  • August Alle, "Agul II", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", 1964, lk 68-71


Mängivad pillid, kuu on vees,
siin on sadam, meremees.

Laev on sadamas terve öö,
laud on kaetud — võta ja söö!
...
Neeme tipul on murdunud aer.
Naera, Odysseus, elu on naer!

Lõpuks, meremees, siin on maa,
siin on sadam ja Nausikaa.


Meremehe hirm:
vihm putz ja udu ja me-
remees ei karda


sadamad on ümberringi täis
ainult turiste ja ehitusmehi
mitte neid keda oodatakse
meremeeste hotellis
mis on ootamise meka

  • Andra Teede, luulekogust "Ühe jalaga põhjas" (2013), lk 32

Vanasõnad

muuda
  • Kes ei taha paluda, see saata merele.
  • Õigus maamehel, õigus meremehel, õigus igaühel.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929
 
Vikipeedias leidub artikkel