Viktor Puskar

1907. aastal alustas Viktor Puskar teenistust Venemaa Keisririigi Vene Keiserlikus armees. 1911. aastal lõpetas ta Vilno sõjakooli 1. järgu diplomiga ning ülendati alamleitnandiks. Teenis nooremohvitserina 169. Novotroitski polgus mille koosseisus osales Esimeses maailmasõjas. 1. märtsil 1917 määrati alampolkovnik Puskar 4. Soome kütipolgu ülema abiks teenides sellel ametikohal kuni 4. detsember 1917. 4. Soome kütipolgus Galiitsias valiti Puskar 1917. aastal polgukomitee esimeheks.

Viktor Puskar viibis kogu Esimese maailmasõja kestel „võitluseliinil“, võitles kõikidel „Vene“ väerinnetel peale Kaukaasia oma ning osales 22 lahingus.

Võitluses ülesnäidatud vahvuse, tubliduse ning edukate võitluskavade väljatöötamise eest on Viktor Puskarile Esimese maailmasõja ajal antud kõik sel ajal käibel olnud vanemohvitseri aumärgid ühes mõõkadega. Sai sõja jooksul 2 korda haavata.

Detsembris 1917 liitus Puskar Eesti rahvusväeosadega, et Eesti polkude asutamisest osa võtta. Määrati 2. Eesti polgu ülema abiks Viljandis. 1918. aasta augustis, kui Saksa okupatsioonivõimud Eesti Ajutise Valitsuse ja Eesti rahvusväeosade juhte vangistama hakkasid, põgenes polkovnik Puskar Venemaale, kuhu ta jäi kuni Saksa okupatsioonivõimude lahkumiseni Eestist.

 

Vabadussõja alguses oli Puskar Järvamaa Kaitseliidu ülem. 24. detsembril Viljandis toimunud ülemjuhataja Johan Laidoneri ja Viljandi kohalike sõjaväeülemate, samuti Viljandi- ja Tartumaa omavalitsus- ja seltskonnategelaste nõupidamistel määras J. Laidoner 1. brigaadi i ülema Ernst Limbergi asemele Viktor Puskari, nimetades samas 1. brigaadi ümber 2. diviisiks. Alates detsembrist 1918 juhtis ta Lõuna rindel 2. diviisi.

Puskarit on kaasajal hinnatud osavana vastuluurekorraldajana, kes tabas mitmeid enamlaste agente.^[1]. See tema tegevus sünnitas mõnel pool palju paksu verd, sest teda peeti liialdajaks. 28. ja 31. detsembril hukati Viljandis välikohtuotsusega kokku kolm enamlaste kasuks tegutsenut, millest teavitati ka kohalikku avalikkust.

25. detsembril formeeriti Viktor Puskar initsiatiivil Viljandi vabatahtlike pataljon (hilisem Viljandi kaitsepataljon). Viljandis alustati ka Tartu kaitseliitlaste-õppurite põhjal Tartu kaitsepataljoni moodustamist 8. jaanuaril. Sõja käigus kaitses ta Kagu-Eestit, vabastas Punaarmee käest Põhja-Läti ja vallutas Pihkva.

Puskar läks 1920. aastal erru ja hakkas talunikuks. Ta oli vabadussõjalaste juhtide hulgas ja seetõttu aastail 1936–1937 vangis süüdistatuna põrandaaluses tegevuses.

Tema poliitiline karjäär saavutas haripunkti 8. detsembril 1935 Eesti Vabadussõjalaste varivalitsuse kaitseministriks saamisega. Puskar mõisteti 1936. aasta mais 15 aastaks sunnitööle seotuse tõttu vabadussõjalaste 1935. aasta 8. detsembri riigipöördekatsega, kuid karistus lahendati armuandmise korras ja ta vabastati vanglast aastal 1937.^[2] Kuna ta oli koos teiste vapsidega kogunenud salajasele nõupidamisele Eesti Vabariigis põhiseadusega maksma pandud riigikorra vägivaldselt muutmise otsuse viimistlemiseks, arvati ta välja ka Vana-Kuuste vallavolikogust.

1941. aastal põgenes Puskar Saksamaale ja naasis Eestisse pärast Suvesõda. Ta suri Tartus 1943. aastal.

• Vabadusristi I liigi 1. järk, 1920
• Kotkaristi I klassi teenetemärk mõõkadega, 1930
• Läti Karutapja orden
• Sakala partisanide ühingu auliige, 1934^[3]

• Jaak Pihlak, "Viljandi linn ja Vabaduse Risti vennad" Viljandi Muuseum, 2010, lk 133-134

• Sõdur nr 10 1920, Sõdur 10/1920