Smolino lahing

1501. aasta juunis sõlmisid liivimaalased liidu Leeduga Moskva suurvürstiriigi vastu. Et aga Leedu suurvürst Aleksander oli samal aastal asunud taotlema Poola krooni, siis lasus sõja põhiraskus liivimaalaste õlul. Sama aasta augustis oli Wolter von Plettenberg tunginud tugeva orduväega Pihkvamaale, kuid polnud suutnud suurt midagi korda saata. 1501. aasta lõpul ning järgmise algul tungisid Moskva väed korduvalt Liivimaa pinnale ning rüüstasid Tartu piiskopkonda ning teisi alasid kuni Viljandi ja Võnnuni. Pärast seda soovisid Tartu piiskop ja Harju-Viru vasalkond Moskvaga rahu sõlmida, ent see oleks toonud kaasa väga ebasoodsa rahu. Seetõttu otsustas Plettenberg kõigest hoolimata sõda jätkata ning surus 1502. aasta alguse maapäeval oma tahtmise ka läbi.

Sama aasta septembri alguses liikus Plettenberg arvatavasti veidi üle 5000-mehelise sõjaväega, kus 2500 ratsanikku (Christian Bomhoweri "Eynne schonne hysthorie" järgi 2000 ratsanikku) ja umbes sama palju jalaväelasi, lisaks veel ka teadmata arv talupoegadest abivägesid, taas Pihkva territooriumile. Ka sedakorda ei saanud ta loota Leedu toetusele ning püüdis seetõttu Pihkvat kiirelt vallutada, enne kui Moskva abiväed Novgorodist kohale jõuavad. Liivimaalased suutsidki kolm eeslinna vallutada, kuid pihkvalased alustasid seejärel läbirääkimisi, lootes nõnda aega abivägede saabumiseni venitada. Plettenbergi kiire vallutuse plaan kukkuski läbi ning ta otsustas oma vägedega Pihkva alt taanduda. Sellest umbes 40 kilomeetrit edelas asuva Smolino järve ääres seadis ta oma väed aga lahingukorda ning jäi venelaste rünnakut ootama.

Venelaste tõenäoliselt kuni 18 000-meheline abivägi Novgorodist (Bomhoweri 72 000 ja Balthasar Russowi kuni 90 000 meest on ilmselged liialdused) ründas liivimaalasi 13. septembril. Arvatavasti ei oodanud nad Plettenbergi poolt erilist vastupanu ning arvasid sakslasi põgenemas olevat, mistõttu ei astunud nad liivimaalaste vastu korralikus lahingurivis. Siiski oli nende päralt arvuline ülekaal ning nad suutsid tõenäoliselt hävitada peamiselt eestlastest või lätlastest koosnenud moonavoori. Liivimaalaste peavägi seisis sellest ilmselt eraldi ning venelased püüdsid seda seejärel arvatavasti sisse piirata. Liivimaalaste vägi oli jagatud kolme gruppi: vasakut tiiba juhtis Riia peapiiskop Michael Hildebrand, peaväge Plettenberg ning paremat tiiba ordu maamarssal Johann von dem Broele. Venelaste väe kõige võitlusvõimelisemad osad moodustasid aga tatarlased ja saksa palgasõdurid. Algul suutsid venelased peapiiskopi vägedest läbi murda, jõudes Liivimaa vägede lahingulipuni, kuid maamarssal tuli talle õigel ajal appi ning kolmekordse raskeratsaväe rünnaku ja väidetavalt ka Plettenbergi välikahurite tulega aeti venelased põgenema. Neid jälitama siiski ei asutud, sest väed olid lahingust kurnatud. Liivimaalased nägid selles otsustavat võitu ning Smolino lahingule järgnenud päev, ristiülendamispüha 14. septembril, nimetati peapiiskop Hildebrandi korraldusel võidupühaks, mida tähistati kuni Vana-Liivimaa eksistentsi lõpuni.

Smolino lahing jäi Liivimaa-Moskva sõja viimaseks kokkupõrkeks, ehkki rahu sõlmiti alles järgmisel aastal. Pole selge, kas lahingu või juba rahu poole tüürimise tõttu, ei tunginud Vene väed enam ka Liivimaa territooriumile, pärast venelaste lüüasaamist Smolino lahingus olevat Liivimaa piirilt Narva juures tagasi pöördunud 12 000-meheline vägi, kuid see teade pole päris tõekindel. Plettenberg ei saanud igal juhul sõda jätkata, ehkki ta seda taotles, sest Leedu otsustas samuti, ilmselt juba enne Smolino lahingut, rahu sõlmimise kasuks. Nii ei saanud Plettenberg Smolino lahingu võitu ära kasutada ning pidi sõlmima rahu, mis sisuliselt kinnitas sõjaeelse olukorra. Rahu pikendati enam-vähem samadel tingimustel veel 1509., 1521., 1531. ja 1551. aastal. Ka siin pole selge, kuivõrd suurt rolli lahingu võitmine rahulepingu osas mängis, tihti on seda peetud põhjuseks, miks venelased järgneva poole sajandi jooksul Liivimaad enam ei rünnanud, kuid professionaalne ajalookirjutus on eriti viimasel ajal selles üldiselt kahelnud. Smolino lahingu selgeimaks tagajärjeks oli aga Christian Bomhoweri teose "Eynne schonne hysthorie" ('üks ilus lugu') avaldamine, mis propagandistlikus võtmes rõhutas Vene ohu suurust Liivimaale ning tõstis väga rõhutatult esile Plettenbergi imetabast võitu Smolino lahingus. Kahtlemata tugevdas lahingu võitmine ka Plettenbergi autoriteeti nii Liivimaa-siseselt kui ka välispoliitiliselt, mistõttu ta jäi kuni oma surmani Liivimaa vaieldamatult mõjukaimaks poliitikuks.

 

Smolino lahingut on aja jooksul hinnatud erinevalt. Bomhoweri "Eynne schonne hysthorie" meelest on tegu üliolulise sündmusega, seda näidatakse tõelise imena, Plettenbergi võrdleb ta koguni Juudas Makkabeusega, kes oma rahva hukatusest päästis. Kuid kaugemate tagajärgede osas on ta tagasihoidlikum, sest lahingu kaasaegsena teadis ta, et selle järel sõlmitud rahuleping polnud liivimaalastele kuigivõrd soodus, neid kujutati lepinguvormelis koguni rahupalujatena. Väfa ülistavalt kirjutas sellest aga Balthasar Russow, kelle jaoks oli tegu tõeliselt imetabase võiduga, mis taganud Liivimaale poole sajandi pikkuse rahuaja, mida suurvürst ise palunud. Selle rahuaja kestel sai toimuda reformatsioon ning seega päästis Plettenberg, ehkki ise katoliiklaseks jäädes, ka liivimaalaste hinged, andes võimaluse levida Russowi seisukohalt ainuõigel usul luterlusel. Ükski teine kaasaegne lahingust otseselt ei kirjuta, kuid ka Johann Renner on rõhutatult esile tõstnud Plettenbergi tegevust, paigutades kõik tema võidud küll 1501. aasta alla.

18. sajandil, professionaalse baltisaksa ajalookirjutuse tekkides lahingule eriti suurt tähelepanu ei pööratud. Wilhelm Christian Friebe andis oma ajalooteoses Plettenbergile küllaltki negatiivse hinnangu, arvates, et Smolino lahingut ei tuleks lugeda kuigivõrd oluliseks sündmuseks. Küll aga hindas Plettenbergi ja Smolinot üllataval kombel muidu orduvaenulik Garlieb Helwig Merkel, kes uskus, et ehkki lahingul Venemaa seisukohast suurt tähtsust polnud, päästis selle võitmine Liivimaa kindlast hävingust. Hoopis teistsugused seisukohad kerkisid esile 19. sajandil, kui kiiresti arenes rahvuslusideoloogia. Siis hakati Plettenbergis nägema baltisaksa rahvuskangelast ning Smolino lahingust sai lääne kultuuri eelposti päästmine idamaisest türanniast. Hiljem, natsiaegsel Saksamaal, sai Plettenbergist peaaegu et kogu Lääne tsivilisatsiooni päästja, sest Vene tsaaridel olnud toona plaanis jõuda juba Elbe kallastele, kuid ränk kaotus Smolino lahingus sundinud neid ümber orienteeruma itta. Seega oli Smolino lahingu näol tegu justkui sakslaste vastega Vene-poolsele Jäälahingu mõõdutundetule ülistamisele, ehkki niivõrd tuntuks ei saanud see kunagi. Baltisakslaste jaoks on Plettenberg ja Smolino lahing siiski jäänud olulisteks kuni 21. sajandini. Tihti korratakse Merkeli seisukohta, et lahing oli oluline just seetõttu, et seda ei kaotatud, kuid selle otseselt positiivset tähendust on tunduvalt raskem välja tuua.

Vene ajalookirjutuses pole Smolinole kuigivõrd tähelepanu pööratud. Vene allikates on lahingut hinnatud küllaltki tähtsusetu kokkupõrkena, kuid tunnistatud Vene vägede lüüasaamist. Nõukogude Liidu ajal püüti sellest üldiselt vaikides mööda minna või üritati seda koguni näidata saksa agressorite peatamisena Pihkva juures.

Eesti ajalookirjutuses on Smolino lahingusse suhtutud neutraalsemalt. 1920. aastatel võeti Vana-Liivimaa poliitilise ajaloo osas üldiselt üle baltisakslaste kontseptsioonid, kuid Plettenbergi suhtuti tunduvalt leigemalt. Smolino lahingus nähti samuti otsustavat võitu, kuid lisati juurde, et tegelikus poliitilises olukorras see suurt midagi ei muutnud. Nõukogude ajal pidid eesti ajaloolased järgima ametlikku joont ning Smolino jäi üldiselt tähelepanuta, ka 1991. aasta järel pole keegi seda teemat põhjalikumalt uurinud.

• Leonid Arbusow vanem. Grundriss der Geschichte Liv, Est- und Kurlands. Hannover-Döhren: Hirschheit, 1967. Lk-d 111–121.
• Archiv für Geschichte Liv-, Est- und Curlands. Bd. VIII. Tallinn, 1861. Lk-d 130–265 (Carl Schirreni kirjastatud Bomhoweri jutustus ning selle kommentaarid).
• Friedrich Benninghoven. Russland im Spiegel der livländischen schonnen hysthorie von 1508. In: Rossica externa: Studien zum 15.-17- Jahrhundert. Festgabe für Paul Johansen zum 60. Geburtstag. 1963. Lk-d 11–35.
• Eesti NSV ajaloo lugemik. 1. kd., Valitud dokumente ja materjale Eesti ajaloost kõige vanemast ajast kuni XIX sajandi keskpaigani. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1960. Lk-d 131–132.
• Juhan Kreem. Ernst von Minden, palgasõdur. In: Kümme keskaegset tallinlast. Tallinn: Varrak, 2006; lk-d 253–271.
• Gert von Pistohlkors (toimetaja). Baltische Länder. Berliin: Siedler, 1994. Lk-d 130–134.
• Hendrik Sepp. Vana-Liivimaa kaitseprobleeme 15. sajandi teisel poolel, 16. sajandi esimesel poolel ja keskel. In: Sõdur, nr 47/48, 1930; lk-d 1348–1360.
• Reinhard Wittram. Baltische Geschichte : die Ostseelande, Livland, Estland, Kurland 1180-1918 : Grundzüge und Durchblicke. Darmstadt, 1973. Lk-d 55–59.
• Nikolai Aleksejevitš Polevoi (1796-1846): Istorija Russkovo Naroda (5. osa) (История Русского Народа), Moskva, 1833, lk. 645,