Park

See artikkel räägib üldmõistest; teiste tähenduste kohta vaata lehelt Park (täpsustus).

Park on mitmekesise taimestikuga, sealhulgas puude või põõsastega haljasala.

Park võib olla täies ulatuses tehiskooslus (mõned linnapargid) või natuke kohendatud looduslik kooslus (pärandkooslus): parkmets.

Park võib olla puhkekoht või asula kujunduselement. Park on ühtlasi maastikuarhitektuuriline objekt.

Tänapäeval on enamik parke riiklikus või munitsipaalomandis, mõni eraomanduses. Enamikku parkidesse on pääs kõigile avatud ja tasuta, aga nii riiklikus, munitsipaal- kui ka eraomanduses olevate parkide seas leidub erandeid.

Ajalugu

Esimesed pargid tekkisid keskajal jahiparkidest, mis olid ette nähtud jahipidamiseks kuningale ja aristokraatiale. Jahipargid olid tavaliselt ümbritsetud tihedate hekkidega, et hoida jahiloomi sees- ja lihtrahvast väljaspool.

Tööstusliku pöörde ajal jahiparkide tähtsus vähenes ja pikapeale nad kaotati. Neid asendasid teistsugused pargid, mis olid avalikud külastusobjektid. Inimesed said seal ringi jalutada, ilusat loodust nautida, piknikku pidada, vahel ka kala püüda.

Pargid Eestis

Eestis rajati esimesed pargid 17. sajandil mõisasüdamete ümber^[1]. 20. sajandi algul oli Eestis ligikaudu 1500 mõisa- ja kirikuparki, 50 linnaparki ja 200 taluparki^[1].

2007. aastal oli Eestis 548 looduskaitsealust parki ja puistut^[1].

Vaata ka

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 ^1,2 Eesti maaelu entsüklopeedia (A–K), 2008. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 180

Kirjandus

Olev Abner, Silja Konsa, Kersti Lootus, Urve Sinijärv (koost.). "Eesti pargid 1". Tallinn: Varrak, Keskkonnaministeerium 2007.
Ethel Brafmann. "Pargid Eestis". Tallinn: Eesti Raamat 1980.
Mart Külvik, Juhan Maiste (toim.). "Park on paradiis looduses ja kunstis". Tartu: Eesti Maaülikool 2009.

Välislingid

Linda Järve "Kadrioru park võimaldab avastusi". Õpetajate Leht, 2. märts 2001

[EME-1] 1,0 ^1,1 ^1,2 Eesti maaelu entsüklopeedia (A–K), 2008. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 180

[1]