Läänemeresoome keeled

Riigikeele staatusega kirjakeel on eesti ja soome keelel. Teistest läänemeresoome keeltest on oma kirjakeel olemas liivi, vepsa, karjala, livviko, võru ja meä keelel.

Trükiseid ilmub ka kveeni, setu ja vadja keeles, kuid toimivaid kirjakeele standardeid pole nende keelte jaoks loodud.^[viide?]

 

 

Läänemeresoome keeleala on pikka aega olnud põhiosas katkematu murdekontiinum. Keeleala siseseid murde- ja keelepiire on tekitanud kunagised hõimupiirid ning ümber kujundanud või kustutanud eri aegade riigipiirid või muud halduspiirid. Samuti on keeleala siseseid murde- ja keelepiire mõjutanud sõdade ja epideemiate (näiteks katkuepideemiate) järel tühjenenud alade uusasustamine teistelt murde- või keelealadelt ning ilmselt ka pagemine sõja ja vallutajate eest seni asustamata aladele.^[1]

Eri läänemeresoome murdealad on integreerunud standardiseeritud kirjakeele ümber ainult Eestis ja Soomes, kus seda on toetanud lisaks halduspiiridele ka kirjakeelne kirik ja kooliharidus. "Sellest kõigest tingituna on läänemeresoome keeleala jaotamine keelteks küllaltki suvaline," kirjutab Tiit-Rein Viitso.^[1]

Läänemeresoome keelte lõunarühma on loetud liivi, eesti ja vadja keel. Uuemate seisukohtade järgi on eraldi läänemeresoome keel ka lõunaeesti keel (sh võru ja setu), mida traditsiooniliselt peetakse eesti keele murderühmaks.

Liivi keele all mõeldakse tavaliselt Kuramaa liivlaste (ka kuralaste või kurelaste) keelt (līvõ kēļ, rāndakēļ). Alati ei täpsustata, mis määral käsitleb see Vidumō (Salatsi) liivlaste (ehk vidumōnikate) keelt (libi kēļ) ning võimalikke erisusi.

Läänemeresoome keelte põhjarühma on loetud soome, isuri, karjala ja vepsa keel. Sageli peetakse eraldi läänemeresoome keelteks ka livviko ehk Aunuse karjala ja lüüdi keelt, kuid mõnikord ka Rootsis ametliku vähemuskeelena tunnustatud meä keelt (meänkieli) ja Norras samuti ametliku vähemuskeelena tunnustatud kveeni keelt (kainun kieli).

Tiit-Rein Viitso murdeliigenduse järgi liigenduvad läänemeresoome murded keeleajaloolises vaates kõige üldisemalt kolmeks rühmaks: liivi murded, lõunaeesti murded ja kõik ülejäänud.^[2] Samasugust häälikuloolist liigendust toetab Petri Kallio.^[3]

Täpsemalt eristab Viitso 18 läänemeresoome murrete põhilist rühma:^[2]

1. liivi
2. lõunaeesti
3. põhjaeesti
4. kirde-eesti (kirdemurre)
5. idaeesti (idamurre)
6. ranniku-eesti (rannikumurre)
7. pärisvadja
8. Kukkuzi vadja
9. läänesoome
10. idasoome
11. isuri
12. põhjakarjala
13. lõunakarjala
14. aunuse
15. pärislüüdi
16. Kuud´är´ve
17. põhjavepsa
18. pärisvepsa

Need liigenduvad tänapäeval viide suuremasse murderühma:^[2]

1. liivi
2. lõunaeesti
3. põhjaeesti, idaeesti, kirde-eesti, pärisvadja
4. ranniku-eesti, idasoome, läänesoome, Kukkuzi vadja, isuri, põhjakarjala
5. lõunakarjala, aunuse, pärislüüdi, Kuud´är´ve, põhjavepsa, pärisvepsa

Samuti on Tiit-Rein Viitso eristanud 59 isoglossi, mille järgi jagunevad läänemeresoome murded 58 murdealaks (on võimalik ka täpsem liigitus.) Üheselt on võimalik piiritleda isoglossidega lõunaeesti, vadja ja liivi keel. Ükski isogloss ei lange üheselt kokku Soome lahega, mis jagab traditsioonilise jaotuse järgi läänemeresoome murded põhja- ja lõunarühmaks. Õ-foneemi olemasolu ühendab lõunarühma murdeid. Kuid õ puudub ranniku-eesti murdes ja tugeva isuri mõjuga Kukkuzi vadja murdes, mis Viitso liigituse järgi jäävad põhjarühma koos traditsiooniliselt põhjarühma arvatud murretega.^[4]

 

Läänemeresoome algkeele täpne dateerimine on raske, kuna selle algus ehk lapi algkeele ja läänemeresoome algkeele eristumine teineteisest ja läänemeresoome algkeele eristumine tütarkeelteks on olnud aeglased ja vähehaaval kulgenud protsessid, mille uurimise muudab keeruliseks läänemeresoome ja saami sugulaskeelte omavahelised kogu aeg jätkunud tihedad kontaktid.

Läänemeresoome keelerühma lähtekeele lahknemise dateeringud eri keeleteadlastelt erinevad tuhandete aastate võrra. Sergei Jahhontovi hinnangul võis lahknemine alata kas 500–1000 aastat tagasi, Petri Kallio ja teiste soomlastest keeleteadlaste hinnangul 1000–2000 aastat tagasi. Morris Swadeshi nimekirja aluseks võttes võis ühiskeel 2500 aastat tagasi veel koos püsida.

Vanim läänemeresoome keelemälestis pärineb 13. sajandist. See on Novgorodist väljakaevamistel leitud kasetohule kirjutatud nr. 292 karjalakeelne tekst, mida on peetud pikseloitsuks.

Algupäraselt: юмолануолиїнимижи ноулисѣханолиомобоу юмоласоудьнииохови.

Juri Jelsissejevi järgi: jumolanuoli ï nimiži nouli se han oli omo bou jumola soud'ni iohovi.

Martti Haavio järgi: jumolan nuoli inimiži nouli sekä n[u]oli omo bou jumola soud'nii okovy.

Eugene Helimski järgi: Jumalan nuoli 10 nimeži Nuoli säihä nuoli ambu Jumala suduni ohjavi (johavi?).

Üksikuid eesti-liivi keelenäiteid leidub 13. sajandi Henriku Liivimaa kroonikas: malewa (sõjavägi), maja (kogunemiskoht), laula, pappi (laula, preester), maga magamas jt, lisaks mitmed isiku-, rahva- ja kohanimed.

Läänemeresoome keeltesse laenatud vanimad laensõnad on pärit balti keeltest (balti laenud), germaani keeltest ja slaavi keeltest.

Läänemeresoome keeltes leidub ka uuemaid saksa ja vene laensõnu, laene on ka teistest germaani keeltest. Liivi keeles palju läti laensõnu, vähem on neid eesti keeles.

Vene keel on mõjutanud kõiki läänemeresoome keeli, eriti vadja keelt, isuri keelt, karjala keeli ja vepsa keelt. Venestamine on mõjutanud läänemeresoome keelte kasutamisvaldkonda.

Kuni 1950. aastateni domineeris seisukoht, et pärast soomeugrilaste rännet Läänemere äärde 3000 aastat eKr sulandus seal varem elanud Kunda kultuuri rahvastik soomeugrilaste hulka, kuid nende tundmatust keelest mingeid märke praegustes läänemeresoome keeltes säilinud pole. Siis aga käis Paul Ariste välja idee, et osa läänemeresoome keelte ühissõnavarast, millele pole leitud vasteid kaugematest sugulaskeeltest ega veenvat laenuetümoloogiat, ongi substraat sellest Euroopa algasukate hääbunud keelest (nn protoeuroopa keelest). Ariste meelest oli substraadi esinemine tõenäoline ennekõike põlistes kohanimedes ning maastikualases ja somaatilises sõnavaras. Näiteks kuna soomeugrilased jõudsid Läänemere äärde sisemaalt, siis eeldas Ariste, et nad polnud varem suurte veekogudega kokku puutunud ja pidid sellised sõnad (nt meri) laenama piirkonna algasukatelt. Sama loogika järgi pidi üle võetama hulk loodusega seotud sõnavara. Mõned teisedki keeleteadlased on Ariste ideed protoeuroopa substraadist tõsiselt võtnud ja omalt poolt selliseid kandidaatsõnu juurde pakkunud. Esile on toodud teatud sõnade tunnuseid, mis pole iseloomulikud Uurali keelte fonotaksile, nt geminaatnasaalid sõnades konn ja nõmm, samuti teatud s­-lõpulisi sõnu nagu ilves, -e (soome keeles ilves : ilveksen), jänes, -e (jänis : jäniksen), sest nende käänamine on erinev võrreldes astme­vahelduslike indoeuroopa laenudega (nt kirves : kirve, soome kirves : kirveen).^[5]

Keeleteadlaste valdav seisukoht on siiski, et sellise tundmatu keele substraati on väga raske või lausa võimatu tuvastada. Küsitav on, kuidas hääbunud keelest tulnud substraatsõnu eristada soome-ugri oma sõnadest, mille vasted teistes sugulaskeeltes on lihtsalt kaduma läinud, ja vanadest indoeuroopa laenudest, mille allikaks olnud sõna indoeuroopa keeltes hiljem kadus. Osadele oletatavatele protoeuroopa päritolu sõnadele on aja jooksul ka muud (peamiselt balti või (eel)germaani) etümoloogiad esitatud. Janne Saarikivi meelest on siiski vähemalt kaks viisi, kuidas oleks võimalik demonstreerida, et Ariste idee on palju tõenäolisem, kui seni arvatud: 1) osutades, et teatud etümoloogiliselt ebaselgetel sõnarühma­del on eriomased fonotaktilised või tähenduslikud jooned, või 2) osutades, et samasugune laenamine substraatkeelest on toimunud teistelgi juhtudel ja see on mõjutanud samu sõnarühmi, mis kuulusid Ariste arvates subst­raatkeelte mõjusfääri läänemeresoome keeltes.^[5]

Mari Kendla ja Jüri Viikbergi andmetel on vahemikus 1956–1981 välja pakutud kokku 62 substraatsõna, millest osa on hiljem juba saanud aktsepteeritud või veel küsimärgilise etümoloogia. Neist on:^[5]

• 4 kohanimed: Peipsi, Pärnu (jõgi), Ruhnu (< läti ronis 'hüljes', Roņu sala ’hülgesaar’), Võrtsjärv;
• 12 kalanimetused: ahven, haug (< algslaavi šč(j)aukā), koger, koha (< alggermaani *gusa-z), lahn, rääbis, salakas, siig (< skandinaavia), taim(en), teib (< balti), tint (< alamsaksa), vimb (< rootsi);
• 8 loomanimetused: ilves, jänes, konn, kärp, mäger (? < alggermaani *marϸra-z ’nugis’), põder (? < balti), saarmas, susi (< indoeuroopa);
• 11 maastikusõnad: allikas (? < balti), meri (? < balti), mets (< balti), mägi (? < soome-­ugri), neem, nõmm (? < uurali), oja, org, saar, sammal (? < balti), soo (? < uurali);
• 15 somaatilised sõnad: habe (? < balti), higi, huul (? < soome-ugri), koib, kube(med) (< germaani), kõrv (? < uurali), külg, liha, lõug (< eelleedu), nahk (< germaani), nina (deskriptiivne), nisk ’turi’, rind (? < varaslaavi, ? < skandinaavia), rusikas, selg (< soome-ugri);
• 12 muud sõnad: aed ’tara’ (? < germaani), eile, haige, helm ’merevaik’, hull, hõlm (? < germaani, ? < balti), häbi (< germaani), kallis (? < eelgermaani), kiitma (? < balti), must (? < balti, ? < alggermaani), nüri, sugu (? < indoeuroopa).

Tallinna keel

Meie Isa, kes sa oled taevas,
pühitsetud saagu sinu nimi,
sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu,
kui taevas nõnda ka maa peal.
Meie igapäevane leib anna meile tänapäev,
ja anna andeks meile meie võlad,
kui ka meie andeks anname oma võlglastele.
Ja ära saada meid mitte kiusatuse sisse,
vaid päästa meid ära kurjast.
Sest Sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti.
Aamen.

Tarto kiil

Meie Esä taiwan:
pühendetüs saagu sino nimi.
Sino riik tulgu. Sino tahtmine sündigu,
kui taiwan, niida ka maa pääl.
Meie päiwälikku leibä anna meile täämbä.
Nink anna meile andis meie süü,
niida kui ka meie andis anname omile süidläisile.
Nink ärä saada meid mitte kiusatuse sisse;
enge pästä meid ärä kurjast:
Sest sino perält om riik, nink wägi,
nink awwustus igäwätses ajas.
Amen.

Võro kiil

Mi Esä taivan, pühendedüs saaguq sino nimi.
Sino riik tulguq, sino tahtminõ sündüguq
kui taivan, nii ka maa pääl.
Mi egäpääväst leibä annaq meile täämbä.
Nink annaq meile andis mi süüq,
nigu ka mi andis anna umilõ süüdläisile.
Ni saatku-i meid joht kiusatusõ sisse,
a pästäq meid ärq kur’ast,
selle et sino perält om riik
ja vägi ni avvustus igävedses aos.
Aamõn.

Seto kiil

Miiq Esä, kiä sa olõt taivah,
pühendedüs saaguq suq nimi.
Suq riik tulguq, suq tahtminõ sündüguq
kui taivah nii kah maa pääl.
Miiq egapääväst leibä annaq meile täämbätsel pääväl.
Ja annaq andis meile miiq võlaq,
niguq miikiq andis annamiq umilõ võlglaisilõ.
Ja ärq saatkuq meid kiusatustõ,
aq pästäq meid ärq kur'ast!
Sest suq perält om riik ja vägi ja au igäveste.
Aamen.

Vidumaa liivi ehk Liib kiel (eesti tähtedega)

Mäd iza touvis,
püädeds las saag sin süna,
Las tulg sin valiksumi, las saag sin taami (sin miel pärast),
Ku touvis nei ka maa pääl.
Mäd pääva leib ana maade tempi,
un jära eta mädl mäd vüülged,
nei ku mee jära etami mäd om vüülganikad.
Ala ievada meedi kaardintum, bet atpäästa meedi üülest.
Siis sinnel pietulab valiksumi, joud un guod igast igaks.

Kuramaa liivi ehk Raandakeel (eesti tähtedega)

Mäd iza, kis sa vuod touvõs, püvaaks las saag sin nim,
sin vaalikšimi las tulg meilõ (ül maad),
sin meel (miel perr) las saaguug kui touvõs nei iš ka maa pääl.
Mäd jega pävvist leibõ anda madõn ka tamp,
ja (un) jeta jetüksõks mäd vüülgad,
ku ka meig jetaam jetuuksõks ummõ vüülgalistõn.
Ja äla vii meidi kertaamiz sizõl,
aga (bet) pästa meidi amaast kureest.
Siest sin peraald um vaalikšimi, joud ja ouv igaast igaaks.

Kreevini keel

Meģģi ise taiwâs!
jadku elka śiwu śenna
tulap meģģi tiwi śivu riikki!
Śiwu meelle se iggau ka kui taiwâs ni kans ma bēli!
Meģģi arma leipe anna meli tennawa.
Ġedde meggi padudd, kui me jattim umili nisi meli jad!
Elas meite kurja sad.
Śewon wodse kurģe miusse erre
Jo siula kalpap śiwu kikki śiwu appi un śiwu üwiwi śewonśe śewonśe.
Amen!

Maaceeli e. Vađđaa tšeeli

Izä med'ē, kumpa ōlet taivaiza,
pühättü ōlkō nimes.
Sinū liţi-tulkō sinū valtas,
ōlkō sinū tahtos nī māza kui taivaiza.
Anna meile tänänne med'ē ōka-päivädnē leipäni.
Ja anna meile med'ē vēlkani antēhsi
Kui i mȫ antēhsi annamma med'ē vëlgalīsile;
Ja älä sāta meitä manituhsēse,
a pǟssä meitä pahassa.
Kui sinū on valta ja vōima ja slava, igǟ kōikē.

Karjalan kieli

Meijän taivahalline Tuatto,
olgah pühännü sinun nimi.
Tulgah sinun valdu, tulgah tovekse sinun tahto
Kui taivahas, mugai muan piäl.
Anna meile tänäpäigi meijän jogapäiväine leibü.
Prosti meile meijän vellat
kui müö prostimmo niile,
Ket ollah meile vellas.
Älä anna meile puuttuo muaniteltavakse,
a piästä meidü pahas.
Sinunhäi on valdu, vägi
da kunnivo ilmazen ijän.
Amin.

Tverinkarjalan kieli

Tuato miiän, kumbane olet taivahaša,
hüvitiätsekan siun nimi;
Tulgah siun kuningahuš, olgah siun vällä
kuin taivahaša niin i muala;
Hengen pideiksi leibiä anna meilä aino;
I jätä meilä miiän velat,
kuin i müö jätälemä miiän velganiekoila;
I älä šuata meidä vaivah,
a piässä meidä pahasta;
Šiun on kuningahuš i vägi i kaunehuš ijin igäh.
Amin.

Vepsän keli

Meiden taivhaline Tatoi,
olgha pühä sinun nimi.
Tulgha sinun valdkund,
tehkaha kaik sinun tahton mödhe,
täl mal kut i taivhas.
Anda meile tämbei jogapäiväine leib.
I pästa meiden velgad,
kut möki pästam meiden velgnikoiden velgad.
Ala ve meid kodvusehe, no päzuta meid pahaspäi.
Sinun om vald i vägi i hüvüz’ kaikeks igaks.
Amin'!

Suomen kieli

Isä meidän, joka olet taivaissa,
pyhitetty olkoon sinun nimesi.
Tulkoon sinun valtakuntasi,
tapahtukoon sinun tahtosi,
myös maan päällä niin kuin taivaassa.
Anna meille tänä päivänä meidän jokapäiväinen leipämme.
Ja anna meille meidän syntimme anteeksi,
niin kuin mekin anteeksi annamme niille,
jotka ovat meitä vastaan rikkoneet.
Äläkä saata meitä kiusaukseen,
vaan päästä meidät pahasta.
Sillä sinun on valtakunta ja voima ja
kunnia iankaikkisesti.
Amen.

Meänkieli

'Meän Isä, joka olet taihvaissa!
Pyhitetty olkhoon sinun nimesti.
Tulkhoon sinun valtakuntasti.
Tapahtukhoon sinun tahtosti,
niin taihvaassa ko maan päälä.
Anna meile tänäpänä jokapäivänen leipä,
ja anna meile antheeksi meän velat,
niinko mekki annama antheeksi niile,
joilta met olema saamassa.
Äläkä vie meitä frästaukshiin,
mutta pelasta meän pahasta.
Ko sinun oon valtakunta ja mahti
ja herraus iänkaikkisesti.
Ammen.

• Läänemeresoomlased

• Laanest, Arvo: Sissejuhatus läänemeresoome keeltesse. Tallinn: Eesti NSV teaduste akadeemia, Keele ja kirjanduse instituut, 1975.
• Viitso, Tiit-Rein: Finnic Affinity. Congressus Nonus Internationalis Fenno-Ugristarum I: Orationes plenariae & Orationes publicae. (Tartu 2000)
• Henriku Liivimaa Kroonika, Eesti Raamat, Tallinn, 1982.
• Yakhontov, Sergei, Оценка степени близости родственных языков, Moskva, 1980.
• Kallio, Petri 2006, Uralilaisen kantakielen absoluuttista kronologiaa, Virittäjä 1/2006.
• Joh. A. Sjögren, Livische Grammatik nebst Sprachproben, St.Petersburg, 1861.

Vikisõnastiku kategooria: Läänemeresoome keeled

• Artur Vassar, Soomlaste Soome siirdumise lähteruumist. – Ajalooline Ajakiri nr.2/1938
• Uralic languages (Salminen 2003)
• Läänemeresoome keelte sõnavaraerinevusi näitav Swadeshi loend
• [1], Our Father, All languages
• http://starling.rinet.ru/