Katalaunia lahing

Vägede suurust on Jordanes ilmselgelt liialdanud ja pakkunud selleks 500 000 meest mõlemal poolel. Võttes aga arvesse selle ajastu logistilisi võimalusi, võis see olla pigem 50 000 ringis mõlemal poolel, kuid ilmselt oli see arv veelgi väiksem. Roomlaste vägede puhul on see võimalik välja arvutada, kuna pool vägedest koosnes läänegootidest. Läänegoodid aga suutsid oma parimatel aegadel välja panna mitte rohkem kui 20 000 võitlejat, seega võis Rooma väe suurus olla (kaasa arvatud alaanid) mitte rohkem kui 45 000 meest. Hunnide vägi olevat olnud roomlaste omast natuke suurem, aga arvatavasti mitte üle 50 000 mehe. Teiste oletuste järgi on pakutud mõlema väe suuruseks umbes 30 000 meest.

Vaid poole Attila väest moodustasid hunnid, teise poole nende liitlased, kellest suurim osa olid idagoodid Valamiri juhtimisel. Neid täiendasid gepiidid Ardarichi juhtimisel, Reini jõe paremal kaldal elanud frangid ja mingi osa burgundidest. Vähemal määral võis olla kaasatud ka teisi hõime, nagu skiire, langobarde je teisi. Hunnide ratsavägi olid relvastatud odade ja nuiadega ning nende tähtsaimate relvade – vibudega, millest hunnid ka sadulas täpselt lasid. Mingit kaitserüüd reeglina ei kantud, kaitseks oli vaid ümar nahaga polsterdatud kilp. Erinevalt hunnide väest koosnes nende germaanlastest liitlasvägi enamuses jalaväest, vaid idagootidel liikus kolmandik väest ratsa. Jalavägi oli enamasti ilma igasuguse turviseta ja relvastatud odade, mõõkade ja kilbiga. Germaanlased laskerelvi peaaegu ei kasutanud, vaid idagootide ridades olid ka vibulaskjad.

Aetiuse vägi koosnes ühelt poolt roomlastest, frankidest ja burgundidest ning teise poole moodustasid läänegoodid. Lisaks neile olid veel mõned tuhanded alaanid. Roomlased, frangid ja burgundid moodustasid jalaväe. Ratsaväe moodustasid läänegoodid, kes olid 378. aasta lahingust alates järk-järgult jalaväelt ratsaväe peale üle läinud.

 

Hilishommikul viis Aetius oma väe kahe laagri vahel olevale lagendikule, paigutades põhja pool vasakule tiivale kõigepealt roomlased, kelle järel tulid frangid ja burgundid, kes moodustasid vasaku tiiva ning vasakpoolse keskkoha. Kaheldava lojaalsusega alaanid paigutati keskele roomlaste ja läänegootide vahel. Läänegoodid kuningas Theoderich I juhtimisel moodustasid lõuna pool väe parema tiiva. Lisaks oli Aetius jätnud põhja poole künka taha väiksema läänegootide üksuse Thorismundi (Theoderichi poeg) juhtimisel, et sealt hunnide paremat tiiba rünnata.

Attila viis oma väed lahinguväljale alles pealelõunal (üheksandal tunnil), paigutades põhja poole gepiidid, burgundid ja frangid. Hunnid moodustasid keskosa, asudes vastamisi osaliselt paremal pool asetsevate roomlastega, keskel asuvate alaanidega ja osaliselt vasakul pool olevate läänegootidega. Lõunas paiknesid hunnide vasakul tiival idagoodid, kes olid vastamisi läänegootidega.

Pärastlõunal algas lahing hunnide rünnakuga keskelt ja idagootide rünnakuga vasakult tiivalt. Alaanid ei suutnud või ei tahtnud esimesi rünnakuid vastu võtta ning taganesid esimesel kokkupõrkel, vasakul ja paremal pidasid roomlased ja läänegoodid rünnakule võrdselt hästi vastu. Siis ründaski Thorismund oma kaugemal asunud üksusega põhja poolt, neile saatis gepiidide kuningas Ardarich vastu osa oma üksusest. Thorismundi gootide külglöök oli alguses edukas, kuid varsti ei suutnud nad enam edasi tungida. Alaanide taganemisel ja põgenemisel keskelt muutus läänegootide olukord kriitiliseks. Neid ründasid keskelt nii hunnid kui ka idagootid, aga ka vasakult keskelt läbi tunginud hunnid. Tekkis segadus ja hetkeks tundus, et läänegootide väge haarab paanika.

Theoderich üritas oma väge uueks vasturünnakuks kokku koguda. Siis lasi Attila roomlasi rünnata ilmselt selleks, et need ei saaks läänegootidele appi minna. Sealjuures olevat Attila teinud taktikalise vea, et ta roomlasi vaid otse ründas, kuigi selles olukorras oleks saanud ka lõunapoolsest küljest roomlasteni läbi tungida.

Lahingu käigus sai läänegootide kuningas Theoderich hoobi (väidetavalt idagoodi sõdalase Andagese poolt, Amaleri suguvõsast) ning ta kukkus hobuselt ja trambiti surnuks. Selle sündmuse tulemusena ägenes aga läänegootide vastupanu, sest taheti langenud kuninga eest kättemaksta. Idagootide rünnakud hakkasid raugema ja teiselt (paremalt) poolt ründas Thorismund isa surmast teada saades gepiide, tekitades neile suuri kaotusi. Lõpuks suruti terve parem tiib kokku ja sunniti taganema ning põgenema. Siis aga tegi Attila teise vea. Selle asemel, et paremale tiivale Thorismundi vastu appi minna, ründas ta roomlasi edasi, arvatavasti lootuses, et neil õnnestub Aetius tappa. Hunnide rünnak olid aga edutu ja kaotusterohke, teisalt sattusid idagoodid vaenlase surve alla ning sunniti põgenema. Lahingu seis muutus hunnide jaoks ebasoodsaks. Päikseloojangu ajal lasi Aetius oma sõjaväel vasturünnakule minna ning väsinud hunnid, ohustatult mõlemalt küljelt, ei suutnud end enam tõhusalt kaitsta.

Aetius tõmbas ettenägelikult oma armee tagasi ja juba samal ööl piirasid nad koos Thorismundiga Attila laagri ümber.

Järgmisel hommikul avastas Attila, et on oma laagris ümber piiratud, ning arvas ilmselt, et kõik on läbi. Ta olevat lasknud hobuste sadulatest püramiidi ehitada, millel ennast roomlaste rünnaku ajal ära põletada.

Aetius kartis aga läänegootide võimsuse tõusu uue kuninga Thorismundi all ning veenis teda tagasi Toulouse'i pöörduma ettekäändega, et seal vendade ees omale läänegootide kuninga krooni nõuda. Aetius oma vägedega lahkus piirkonnast teisel päeval pärast lahingut. Ta pidas hunnide kaotust piisavaks ja soovis jõudude tasakaalustamiseks neid mitte hävitada.

Attila ootas mitu päeva, kartes võimalikku lõksu. Saades siis luurajatelt teateid, et ümbruskonnas pole ühtegi vaenulikku armeed, taganes ta oma väeriismetega üle Reini jõe.