Karl Jõgi

Saaremaa Sõrve säärelt pärit hilisem tuntud polaarkapten Karl Jõgi sündis Imara rannakülas kaluri pojana 30. mail 1893. Nagu rannapoistel ikka õppis ta varakult paadiga aerutama, kala püüdma ning ka karjas käima. Juba 14-aastaselt õppis ta talvel Tiirimetsa apostliku õigeusu kiriku kihelkonna koolis ja suvel sõitis merd purjelaeval Ella kokapoisina. 1907. aasta sügisel astus ta Kuressaare merekooli, mille juhataja oli liivlane Johan Prinz, kes õpetas vene, saksa ja liivi keeles. Üldaineid õpetas Ants Piip, hilisem välisminister ja Tartu Ülikooli professor.

Merekooli praktika ajal 1913. aastal sõitis Jõgi Liepaja-New Yorgii liini reisilaeval Tsar madrusena. 9. oktoobril 1913 osales Tsar Põhja-Atlandil põlema läinud Kanada auriku Volturno reisijate päästmisel. Madrus Karl Jõgi sai 1. novembril 1913 Vene-Aasia laevaseltsi tänukirja ennastsalgavuse ja mehisuse eest, mida ta ilmutas tormile ja eluohtlikule olukorrale vaatamata, osaledes 102 reisija päästmisel põlevast aurikust ja Tsarile toomisel.^[1]

1914. aastal alanud Esimese maailmasõja puhul kutsuti Karl Jõgi teenistuseks mereväkke. Ta sattus Arhangelskis sõjalaevale pootsmaniks. Peagi sai ta jätkata õppimist kohalikus, kõrgema astme merekoolis. 1918 aastal sooritas ta kaugsõidu tüürimehe eksami ja alustas Arktika alistamist jäämurdjatel (1990. aastani venepäraselt jäälõhkujatel). Need olid tugeva kere ja võimsate aurumasinatega, erikonstruktsiooniga alused iseseisvalt töötamaks rasketes Põhja-Jäämere oludes. 1922. aastal määrati Jõgi jäämurdja Lenin kapteniks.

 

Mais 1928, kui sai teatavaks Umberto Nobile juhitud dirižaabli Italia katastroof, valiti Karl Jõgi kui otsustusvõimeline ja hea analüüsivõimega laevajuht korda seadma juba ligi kaks aastat konserveerituna sadamas seisnud endist jäämurdjat Svjatogor (valmistatud Inglismaal), millele anti nimeks Krassin. Neli päeva, seitse tundi ja nelikümmend minutit kulus laeva dekonserveerimiseks, auru alla panemiseks, 136 meeskonnaliikme valimiseks ja 3000 tonni kütmiseks vajaliku söe laadimiseks. Võeti veel suured tagavarad provianti ja magedat vett ja 1. juulil 1928 murdis Krassin juba Karl Jõgi juhtimise all jääd. See keeruline ja ohtlik reis, mis edukalt lõppes, tegi Karl Jõgi laiemalt tuntuks. Päästmisoperatsiooni õnnestumine ja tagasiteel veel jääväljas ohtlikke kerevigastusi saanud Saksa luksusauriku Monte Servantese reisijate ja meeskonna päästmisel ülesnäidatud mehisus tegid Karl Jõgi kuulsaks kui väljapaistva meremehe ja otsustusvõimelise laevajuhi.^[2]

Sama aasta septembris osales jäämurdja Krassin Jõgi juhtimise all maadeuurija Roald Amundseni (1872–1928) otsingul. See oli tol ajal tugevdatud kerega aurulaeva tippsaavutus selles püsijää piirkonnas.^[2]

15. juulil 1929 õnnestus Jõgil läbisõidul Tallinnast sünnipaika põigates ka veel vanemaid tervitada. Oli möödunud 14 aastat kodust lahkumisest (1944. aasta sügisel hävis tema kodu sõjategevuse käigus).

Jõgi juhtis laevu jääväljadel kuni 1934. aastani. Siis aga hakati mittevenelastesse suhtuma kahtlustavalt ja polaarkapteni tegevust piirati. See lõppes tema saatmisega Kamtšatkale Petropavlovski merekooli õpetajaks. Alles sõja ajal, kui Leningradi blokaadi aegu ei jätkunud jäämurdmise spetsialiste, toodi Karl Jõgi tagasi laevandusse.^[2] Ta nõustas Leningradi rinde staapi talviste sõjavedude korraldamise alal.

1951. aastal oli ta pikemalt haige. Enne surma jaanuaris 1957 töötas ta Leningradi kaubasadamas ülevaatajana.^[2]

Oktoobris 2008 avati polaarkapten Karl Jõgile Saaremaa Merekultuuri Seltsi eestvõtmisel Anseküla kalmistu lähistel ilusa, laevatäävi meenutava rannamänni juures graniitkivist alusel mälestustahvel.^[2] Avamisel viibinud huvilistele rääkis Karl Jõgi teenistuskäigust polaarkapteni elu-olu uurinud mereajaloolane Bruno Pao^[3].

1969. aastal Mosfilmis valminud mängufilmis Punane telk kehastas polaarkapten Karl Jõgit Rein Aren.