Adolf Hitler

Sebastian Haffner osutas raamatus "Märkused Hitleri kohta" ("Anmerkungen zu Hitler") "seletamatule kuristikule" diktaatori elu esimese ja teise poole vahel: "Kolmkümmend aastat oli ta silmapaistmatu hädavares; siis peaaegu kohe kohalik poliitiline suurus ja lõpuks mees, kelle ümber keerleb kogu maailmapoliitika." Selle seletamise teeb nii keeruliseks teine tohutu kuristik – nimelt Hitleri paremal juhul ühekülgsete annete ja tema tohutu (olgugi et hävitava) mõju vahel. Filosoof Karl Jaspers on natsionaalsotsialismi ajalugu nimetanud "hoiatuseks": "Oli võimalik, et see juhtus, ja see jääb alati võimalikuks". Jaspersi hinnangul sai Hitleriga toimunu võimalikuks muuhulgas sellepärast, et banaalse iseloomuga, kuid segastest poliitilistest veendumustest fanaatiliselt haaratud inimene sai võimaluse tegelikkust oma ettekujutustele kohandada.

Oma päritolust ja oma elust enne poliitikasse tulekut pärast esimest maailmasõda tegi Hitler alati saladuse. "Nad ei tohi teada," ütles ta 1930 oma poliitiliste vastaste kohta, "kust ma tulen ja millisest perekonnast ma pärit olen". Oma vanemate ja vanavanemate kodukülad Austria Metsaveerandikus (Waldviertel) laskis ta suvel 1938, kohe pärast anšlussi evakueerida ja hävitada, et rajada sinna sõjaväepolügoon. Nähtavasti häbenes Hitler oma väikekodanlikku ja pealegi hämarat päritolu. Peale selle ei olnud Hitler enne sõtta minekut oma eluga midagi peale hakanud. See, mida ta raamatus "Mein Kampf" ise oma nooruse kohta räägib, on mõeldud eeskätt omamüüdi kujundamiseks ega ole seetõttu usaldusväärne.

 

Adolf Hitler sündis 20. aprillil 1889 kell 6.30 õhtul võõrastemajas Gasthof zum Pommern Ülem-Austria väikelinnas Braunaus Inni jõe kaldal, mis on piiriks Austria ja Baierimaa vahel. Ta sündis tolliametnik Alois Hitleri (1837–1903) ja tema abikaasa Klara (sündinud Pölzl) kuuest lapsest neljandana. Lastest jõudsid täiskasvanuikka ainult tema ja ta õde Paula.

Hitleri vanemad olid mõlemad pärit Waldviertelist Doonau põhjakaldal, umbes viiskümmend miili Viinist kirdes. Tema vanemad olid väidetavalt omavahel sugulased. Isa tõi ta ema Klara majja selleks, et too hoolitseks tema laste eest, sellal kui tema teine abikaasa, kes oli haige ja suremas, oli viidud mujale hooldusele. Kui Aloisi abikaasa suri, abiellus Alois Klaraga, olles mitu kuud katoliku kirikult eriluba oodanud. Oli ka viimane aeg, sest Klara oli juba nähtavalt rase.

Alois Hitleri töö tõttu vahetas pere sageli elukohta: nad kolisid Braunaust Passausse, Lambachi ja Leondingi Linzi lähedal. Oma leebesse emasse oli ta kiindunud, kuid oma isa kirjeldab Hitler raamatus "Mein Kampf" äkilise türannina. Tegelikult aga ei osuta miski sellele, et Alois Hitler oleks oma poega rangemalt kasvatanud kui tol ajal tavaks. Jääb mulje, et Hitler vihkas oma isa, kes armastas ranget korda. Ta kirjutab isast küll austavalt, kuid mainib lepitamatuid erimeelsusi poja elukutsevaliku asjus: isa soov oli, et Adolfist ei saaks kunstnik, vaid ametnik. Siiski ei ole tõenäoline, et tema kunstnikuambitsioonidel oli sellega palju pistmist (isa suri, kui ta ei olnud veel neljateistkümnenegi). Pigem oli asi selles, et isa ei olnud rahul tema kehvade hinnetega.

Hitler hindas isa juures seda, et taluteenija Anna Maria Schicklgruberi vallaspoeg, kes seni oli kandnud ema perekonnanime, võttis 1876. aastal võõrasisa järgi perekonnanimeks "Hitler" (võõrasisa nime kirjutati küll "Hiedler"), lastes end pärast tema surma kiriklikult tema pojaks tunnistada. Tänaseni on selgusetu, kas Aloisi ema hilisem abikaasa oli Adolf Hitleri vanaisa. Igatahes ei ole möldrisell Johann Georg Hiedler oma isadust kunagi tunnistanud. Sellel on tähtsust ainult sellepärast, et Hitler polnud elu lõpuni oma päritolus kindel ning omaenese rassikriteeriumide järgi poleks tal olnud võimalik SA ega SS-i liikmeks saada. Hitleri oponendid on väitnud, et Hitleri asemel pidanuks ta perekonnanimi olema Schicklgruber.

"Mein Kampfis" püüdis Hitler end kujutada vaesuses ja puuduses kasvanud lapsena. Tegelikult oli tema isal täiesti küllaldane pension, mis lubas anda poisile head haridust. Õppinud viis aastat algkoolis, astus Adolf üheteistkümnesena 1900. aasta septembris Linzi reaalkooli, kus ta oli kaks korda sisseastumiskatsetel läbi kukkunud. Teda köitsid ja tema vaateid mõjutasid professor Leopold Poetschi antisemiitlikud ja pangermanistlikud loengud. 1903. aasta alguses Alois Hitler suri, aga tema lesk sai pensioni edasi. Adolf lahkus Linzi reaalkoolist 1904, kuna tema koolitunnistus oli liiga keskpärane. Hitler oli varjanud ja ilustanud oma kehva edasijõudmist koolis, mille ta lõpetas ilma tavapärase küpsustunnistuseta. Tema haridus piirduski lõpuks hämaratest allikatest valimatult kokkuloetuga.

 

 

Alates 1903. aastast hakkas Hitler saama toitjakaotuspensioni. Alates 1905. aastast elas Hitler toitjakaotuspensioni ja ema toetuse varal ohjeldamatut boheemlaseelu. Emal ei olnud palju võimu oma isepäise poja üle, kes endale ise elatist teenimata elas kodus ning unistas kunstnikuks või arhitektiks saamisest. Tema ainus sõber oli polsterdaja poeg August Kubizek. Koos käidi teatris ja sealt pärineb Hitleri kirglik armastus Richard Wagneri ooperite vastu.

Mais ja juunis 1906 külastas Hitler Viini ning sattus tuliselt vaimustusse linna ehitiste toredusest, kunstigaleriidest ja ooperitest. Tema uueks ambitsiooniks sai astuda Viini Kaunite Kunstide Akadeemiasse. Septembris 1907 sõitis ta Viini ning osales koos veel 112 kandidaadiga Allgemeine Malerschule sisseastumiseksamil. Oma kaasatoodud töödemapiga kvalifitseerus ta koos veel 33 kandidaadiga teise vooru, mis kujutas endast proovijoonistamist ning leidis aset 1. ja 2. oktoobril. Selle eksami sooritas edukalt ainult 28 kandidaati; ülejäänuid, sealhulgas Hitlerit ja Robin Christian Anderseni, vastu ei võetud. See oli mõru hoop. Hitler jäi esialgu Viini. 24. oktoobril teatas perearst, et Hitleri ema on parandamatult haige ning tal pole enam kaua elada jäänud. Adolf naasis Linzi; ema suri 21. detsembril 1907 rinnavähki. Pärast ema surma kaugenes Hitler üha enam oma sugulastest.

Tal oli õigus saada orvupensioni. Erinevalt muljest, mis jääb raamatust "Mein Kampf", elas Hitler oma orvupensioniga, mida ta pärast ema surma saama hakkas, algul üsna hästi ära. Tal oli teatav kunstianne; nii teenis ta lisa illustreerijana, maalis sageli müügiks majadest pilte ja postkaarte ja 1908. aastal ka akvarelle^[8]. Nõnda oli tema sissetulek suurem kui algaja õpetaja palk. Hoolimata ühe naistuttava soovituskirjast mainekale lavakunstnikule Alfred Rollerile, kes teatas, et on valmis Hitlerit vastu võtma, ei saanud ta sügisel teisel katsel kunstiakadeemiasse astuda isegi enam proovijoonistamisele. Seejärel loobus Hitler katsetest kunstnikuks õppida.

Hitleril hakkas vähehaaval raha otsa saama. Detsembris 1909 kolis ta Meidlingisse kodutute varjupaika ning 1910. aasta alguses Männerwohnheim Meldemannstraßesse. Viini vaatamisväärsuste maalijana elas ta tagasihoidlikult ära. Et ta ise oli uje, hakkas tema pilte müüma majakaaslane Reinhold Hanisch. Et Hitler tundis end Hanischi ühe äri juures petetuna, usaldas ta piltide müügi nüüd juudist majakaaslasele Siegfried Löffnerile. Augustis 1910 esitas Löffner Hanische peale ühe Hitleri pildi väidetava omastamise pärast Viini politseisse kaebuse. Et aga seejuures selgus, et Hanisch oli end Viinis registreerinud valenime Fritz Walter all, mõisteti Hanisch 11. augustil 1910 seitsmeks päevaks vangi. Aastal 1912 kaebas anonüümne isik Hitleri peale politseisse, sest too oli õigustamatult nimetanud end akadeemiliseks maalikunstnikuks. On arvatud, et kaebaja oli Hanischi sõber maalikunstnik Karl Leidenroth, kes tahtis 1910. aasta pealekaebuse eest kätte maksta^[9]. Pärast seda tõmbas Hitler oma kunstnikutegevuse koomale. Viini perioodil on Hitler maalinud arvatavasti postkaardi järgi ka Tartu kivisilda.^[10]

Werner Maser ja Joachim Fest arvavad, et Hitler laskis Hanischi 30 aastat hiljem aastal 1938 vahistada (või leidis ta pärast Saksa vägede sissemarssi Austriasse juba vahistatuna eest), et teda siis Buchenwaldi koonduslaagris mõrvata lasta^[11]. Tõenäolisem on aga, et Hanisch suri juba 4. veebruaril 1937 Viini inkvisiitide hospidalis südamerabandusse. Brigitte Hamannil õnnestus peale kohtuarsti aruande leida ka kiri Hitleri emissarilt Viinis Franz Feilerilt, kes 11. mail 1938 teatas oma usaldusmehele NSDAP peaarhiivis Ernst Schulte-Strathausis, et Hanisch on "1,5 aasta eest surnud."^[12]

"Raske kopsuhaigus" päästis teda nii reaalkoolist kui 1908. aastal sõjaväeteenistusest, mil noormees Hitler Linzist Viini "kadus".(Neumann ja Eberle, 96:2013) 1913. aastal siirdus ta Viinist Münchenisse ja asus kodakondsuseta isikuna elama rätsepmeister Josef Poppi juurde. Jaanuaris 1914. aastal puutus kodakondsuseta Hitler kokku kriminaalpoliseinikuga, kes esitas talle tagaotsimisorderi ja järgmisel päeval (19. jaanuaril) anti Austria-Ungari sõjaväekohuslane üle Müncheni konsulaadile. Siin kirjutas Hitler palvekirja kus teatas, et põeb "rasket kroonilist kopsuhaigust". Salzburgi sõjaväekomisjoni ette sattus desertöör 5. veebruaril 1914. Komisjoni otsuseks sai: "Adolf Hitler on rivi-ja abiteenistuseks kõlbmatu, liiga nõrk relva kandma." (Neumann ja Eberle, 96:2013)

Aeg-ajalt sai Hitler rahalist abi oma Linzis elavalt tädilt Johanna Pölzilt. Tädi suri märtsis 1911, kuid tõenäoliselt jäi Hitlerile mingi pärandus. Samal ajal lõppes tal toitja kaotanud orvu pension, kuid Hitler vihkas püsivat tööd ning ta ei teinud katsetki omandada mingit elukutset. Ta oli laisk ja tujukas noormees, kel oli vähe tuttavaid ja veel vähem sõpru.

Hitler ise ütleb, et tema Viinis elatud aastad 1909–1913 olid kõige vähem õnnelikud tema elus, kuid neid võib lugeda ka tema kõige tähtsamateks iseloomu ja vaadete kujunemise aastateks.

Hitler veetis palju aega avalikus raamatukogus, kuid luges valikuta ja süsteemitult. Ta muutus enesekeskseks veidrikuks ning rääkis avalikult, kuidas ta vihkab juute, preestreid, sotsiaaldemokraate, Habsburge.

Antisemitism oli Viinis endeemiline nähtus. Linzis oli olnud vähe juute – "ma ei mäleta, et oleksin kodus kunagi oma isa eluajal seda sõna kuulnud," kirjutab Hitler "Mein Kampfis". Viinis oli suur juudi kogukond, sealhulgas paljud Ida-Euroopast pärit ortodokssed juudid. Hiljem mainis Hitler oma vastikustunnet Viini juutide vastu. Viinis oli antisemitism arenenud poliitiliseks doktriiniks, mida edendasid teiste seas publitsist Jörg Lanz von Liebenfels, kelle pamflette Hitler luges, ja poliitikud Karl Lueger (Viini linnapea) ja Georg von Schönerer, kes andis panuse antisemiitlikku rassiõpetusse (oma eeskujusid ei ole Hitler siiski kunagi maininud). Nendelt omandas Hitler usu "aarja rassi" üleolekusse, mis moodustas tema poliitiliste vaadete baasi. "Kas on kunagi olnud mingit tumedat ettevõtmist, mingit nurjatust, eriti kultuuri valdkonnas, milles vähemalt ühe juudi käsi mängus ei ole olnud?" Hitleril tekkis arusaam, et juudid on "aarjalaste" loomulikud vaenlased ning on süüdi Saksamaa majandusraskustes. Erinevalt sellest, mida Hitler väidab raamatus "Mein Kampf", ei saanud tema antisemitism sel ajal olla kuigi kaugele arenenud, sest oma piltide müümisel kasutas ta vahendajatena juudi kaupmehi. Peale Siegfried Löffleri olid nende seas Ungarist pärit majakaaslane Josef Neumann ning kaupmehed Jakob Altenberg ja Samuel Morgenstern. Hitleri tollase sõbra August Kubizeki sõnul huvitasid ooperid, eriti Richard Wagneri omad, teda rohkem kui poliitika.

Kui mais 1913 maksti Hitlerile välja isa pärandus, kolis ta Viinist Münchenisse, kus ta elas rätsep Josef Poppi allüürilisena. Seal tekkis tal huvi arhitektuuri vastu ning ta luges Houston Stewart Chamberlaini ja Dietrich Eckarti. Selle ümberasumisega tahtis ta ka sõjaväeteenistusest pääseda. Kui on tõsi, et sealjuures mängisid rolli tema saksa rahvuslik meelsus ja vastumeelsus Austria-Ungari paljurahvuselise riigi vastu, siis oli tegemist tema esimese poliitiliselt motiveeritud sammuga. "Mein Kampfis" kirjutas ta hiljem, et ta oli igatsenud "saksa linna" järele. Austria politsei otsis teda pikemat aega taga. Austria Müncheni konsulaadi esildisel toimetas Müncheni kriminaalpolitsei ta 19. jaanuaril 1914 konsulaati ning 5. veebruaril 1914 sõitis ta arstlikuks läbivaatuseks Salzburgi. Ta tunnistati sõjaväeteenistuseks kõlbmatuks ning tal lubati Münchenisse tagasi minna.

Hitler maalis ka Münchenis akvarelle ning mõnikord õlimaale, enamasti arhitektuurilisi huviväärsusi fotode järgi. Ta müüs oma töid põhiliselt Stuffle kunstikaupluses Maximiliansplatzil.

Et Hitler ei vältinud sõjaväeteenistust kui niisugust, seda näitas asjaolu, et pärast esimese maailmasõja puhkemist (augustis 1914) astus ta vabatahtlikuna Baieri sõjaväkke. 20. Baieri reservjalaväerügemendi "list" jefreitorina oli Hitler peaaegu kogu sõjaaja läänerindel. Ta oli Prantsusmaal ja Belgias sidemees. See oli ohtlik ülesanne, sest see tähendas kaeviku asemel vaenlase tule all olemist. Sõjaväes tundis ta ennast nagu kodus, täites ohtlikke ülesandeid, sai mitu korda haavata ning paistis sidemehena kaks korda silma, teenides ära II (detsember 1914) ja I klassi Raudristi (august 1918). Viimast autasu anti harva nii madala auastmega sõjaväelastele. Teda ei edutatud siiski isegi mitte allohvitseriks, nähtavasti arvati tal puuduvat juhivõimed. Sebastian Haffner nimetab seda rindekogemust ainsaks harivaks kogemuseks, sest hilisemas elus oli tal sõjandusest aimu.

Sõja ajal sai Hitler kirglikuks Saksa patrioodiks, kuigi ta ei olnud Saksamaa kodanik (kodakondsuse sai ta alles 1932).

 

Kaaslaste hulgas ei olnud Hitler küll ebapopulaarne, aga nad tundsid, et ta ei jaga nende huve ega hoiakut sõja suhtes, ta ei hoolinud ei puhkusest ega naistest. Konrad Heiden kirjutab oma raamatus "Der Führer": "Me kõik kirusime teda ja leidsime, et ta on talumatu. Ta oli valge vares meie hulgas ja ei löönud kaasa, kui me sõda needsime."

1918. aastal, veidi enne sõja lõppu, viidi Hitler pärast gaasirünnakut Vorpommerni linna Pasewalki. Ajutise nägemiskaotuse, mille tõttu teda seal raviti, omistas Hitler ise silmade vigastusele sinepigaasist. Uuemad uurimused, mis toetuvad haigusloole, peavad aga ka võimalikuks, et tegemist oli alles hiljem tekkinud hüsteerilise reaktsiooniga Saksamaa kaotusele. Igatahes ravis Hitlerit sõjaväepsühhiaater, kelle diagnoosi kohaselt oli Hitleri näol tegemist psühhopaadiga, kes on juhtivale tööle täiesti kõlbmatu.

Igatahes oli võitmatuks peetud Saksa armee kaotus Hitlerile suur löök, mis traumeeris teda hingepõhjani. Hiljem väitis ta, et sõja kaotusest tingitud nördimuse ja "novembrikurjategijate reeturlikkuse" tõttu küpses temas otsus hakata poliitikuks. Hitleri meeleheide oli kindlasti seotud sellega, et ainus etapp tema elus, kus ta koges elu mõtestatust ja tunnustust, jõudis lõpule ning peaaegu 30-aastaselt oli ta elus jälle perspektiivi kaotanud.

 

Hitleri poliitilistest ambitsioonidest esimestel kuudel pärast sõja lõppu pole midagi rääkida. Ta läks tagasi oma rügemendi kasarmusse Münchenis ning taotles esialgu ainult seda, et teda ei demobiliseeritaks. Ta laskis end mitu korda valida üheks oma rügemendi usaldusisikutest ning oli omamoodi sidemees Baieri sotsialistliku peaministri Kurt Eisneri revolutsioonilise nõukogude valitsusega. Pärast Eisneri mõrvamist tekkinud segaduse ajal ei asunud Hitler ei nõukogude vabariigi ega ka Vabakorpuse poolele.

Pärast nõukogude vabariigi kukutamist asus ta tööle Müncheni riigikaitsevalitsusse, et nuhkida parteide ja ringikeste (tol ajal tekkis neid nagu seeni pärast vihma) üritustel. Samal ajal saadeti Hitler propagandakõnelejate õppustele. 12. septembril 1919 käis ta esimest korda lukksepp Anton Drexleri asutatud Saksa Töölispartei (Deutsche Arbeiterpartei; DAP) koosolekul. See partei propageeris ksenofoobseid, antisemiitlikke ja pseudosotsialistlikke ideid. Hitler võttis kohe debattidest osa ja paistis välja oma oraatoritalendiga. Esimest korda avastasid tema ise ja tema kaaslased temas ande kuulajaid köita ja emotsioone tekitada. Tal oli ebatavaline talent, mis võimaldas väljendada kõige labasemaid eelarvamusi ja vihameelt kõige meeldivamal demagoogilisel moel. Drexler värbas ta samal päeval, ning oma ülemuste (kelle hulka kuulus hilisem SA juht Ernst Röhm) ülesandel astus Hitler 19. oktoobril 55. liikmena DAP-sse (mitte seitsmenda liikmena, nagu ta hiljem alati väitis). Tema liikmenumber 555 tuli sellest, et too väike poliitikaklubi alustas oma liikmete nummerdamist 501-st, et suuremana näida.

Et Hitler meelitas oma kõnedega ligi üha enam kuulajaid ja liikmeid, muutus ta parteile varsti asendamatuks. Algul tegutses ta parteis propagandajuhina ning osales kevadel 1920 DAP 25-punktise programmi väljatöötamisel. Tema pealekäimisel nimetati partei ümber Natsionaalsotsialistlikuks Saksa Töölisparteiks (NSDAP). Kui ta 31. märtsil 1920 lõpuks sõjaväest vabanes, suutis ta juba ära elada oma kõnemehehonoraridest. "Õllekeldriagitaatorina" oli ta parteile hädavajalik. Seda ära kasutades võttis ta juulis 1921 vanalt parteijuhtkonnalt võimu ning saavutas ultimaatumi abil enda valimise NSDAP esimeheks. Hitler oli nüüd kohaliku tähtsusega poliitik, kes aga väljaspool Baierit ajas pigem naerma kui hirmu nahka.

  Pikemalt artiklis õllekeldriputš

Pärast Baieri Nõukogude Vabariigi lüüasaamist valitses Baierit natsionalistlike ja monarhistlike vaadetega kindralriigikomissar Gustav von Kahr, kes ei varjanud oma vastumeelsust demokraatia ja Saksamaa "punase" valitsuse vastu. Hitler ja endine kõrgema väejuhatuse kindralkortermeister Erich Ludendorff, kes oli hakanud NSDAP-le kaasa tundma, nägid seetõttu Kahris liitlast oma plaanile Benito Mussolini eeskujul Berliini valitsust vägivaldselt kukutada. Prantsuse okupatsiooni tõttu Ruhri aladel (1923 võttis Prantsusmaa Ruhri tagatiseks, et kindlustada Saksamaa reparatsiooni tasumist), tohutu inflatsiooni tõttu ning ägedate rahutuste tõttu Saksamaal lootis ta leida rahvamasside toetust.

Hitleri putš (tegelikult Müncheni putš ja ka õllekeldriputš) oli riigipöördekatse 8. novembri õhtust 9. novembri ennelõunani 1923. aastal, kui Saksa Natsionaalsotsialistliku Partei juht Adolf Hitler, kindralkortermeister Erich Ludendorff ja teised Kampfbundi liikmed püüdsid haarata võimu Münchenis ja Saksamaal.

Putši eelõhtul, neljapäeval, 8. novembril 1923 kogunesid asjaosalised Müncheni Bürgerbräu õllekeldrisse. Nad murdsid keldrisse sisse. "Karja" relvastatud SA-laste etteotsa astunud pikas mustas nahkpalitus fanaatiline Hitler. Adolf Hitler karanud tooli otsa, tulistanud püstolist õhku ja hüüdnud: "Münchenis on puhkenud rahvuslik revolutsioon (Eberle ja Uhl, 36:2006.^[13]). Saali ümbritseb 600 relvakandjat." (Tegelikult polnud see muidugi tõde, Delaforce, 25:2010).

Edasi võtnud Hitler Baieri riigikomissari Gustav von Kahri, Baieri armee komandöri Otto von Lossowi ja Baieri riigipolitsei juhi oobersti Hans Ritter von Seisseri (9. detsember 1874 – 14. aprill 1973) vangi. (Delaforce, 34:2010)

Järgmisel päeval viinud Hitler, Ludendorff, Röhm ja Göring 2000 putši toetajat Müncheni Odeonsplatzile. Seal astusid neile vastu riigipolitsei ja sõdurid.

 

Tapluses sai Hermann Göring kõhupiirkonda haavata ja Hitler nihestas kukkudes õlga.^[14]

26. veebruarist 1924 toimus 24 päeva jooksul Müncheni Blutenburgstrasse jalaväekooli kohtusaalis riigireetmisprotsess riigpöördekatse "ninamehe" Hitleri ja tema "käsilaste", nende hulgas kindral Ludendorffi, Rudolf Hessi, Wilhelm Fricki, Hermann Kriebeli, Emil Maurice'i ja Ernst Röhmi üle.^[15]

Hitler vahistati Hanfstaengelite juures Uffingis Staffelsee ääres ja mõisteti viieks aastaks vangi.^[16] Landsbergi vanglast vabanes ta teadmata põhjusel ennetähtaegselt.^[17]

1932. aastal toimunud presidendivalimiste eel kavatseti Hindenburgile vastukandidaadiks esitada ka Adolf Hitler, kellel aga oli takistuseks Austria päritolu ning Saksamaa kodakondsuse puudumine. Väljapääsuks oli kiire kodakondsuse saamine Saksamaa riigiteenistusse astumise eest. Hitler astus Hermann Göringi kaasabil teenistusse Braunschweigi liidumaa majandusesinduse nõunikuna Berliinis. 24. veebruaril 1932 määrati Adolf Hitler ametisse, 26. veebruaril andis ta ametivande ja 4. märtsil läks ta juba erru: 8 päevaga saavutas ta Saksamaa kodakondsuse ning legaalse võimaluse osaleda Saksamaa poliitikas.

 

1932. aasta Saksamaa presidendivalimistel osalesid esimeses voorus senine Saksamaa president Paul von Hindenburg, NSDAP esindaja Adolf Hitler, Saksamaa Kommunistliku Partei esindajana Ernst Thälmann ning konservatiivsete monarhistlike parteide esindajana Theodor Duesterberg (Deutschnationale Volkspartei, DNVP).

Valimiste esimese vooru tulemusena sai Hindenburg 49,6%, Hitler 30,1%, Thälmann 13% ja Duesterberg 7% häältest.

Valimiste teises voorus võitis presidendivalimised Hindenburg, kes kogus 53% häältest, teda toetasid ka sotsialistid, protestivaimust Hitleri vastu.

  Pikemalt artiklis 1932. aasta Saksamaa presidendivalimised

1937. aasta 19. juulil avas Hitler Münchenis saksa kunsti maja, et luua saksa kunstis uus ajastus. Hitleri sõnul lõpetas selle avamine saksa kunsti narrimise.^[18]

 

 

Adolf Hitleri kauaaegne naistuttav, armuke või elukaaslane ja põgus seaduslik abikaasa oli Eva Braun. Hitler tutvus Evaga, kes oli tol ajal Hoffmanni assistent, Hoffmanni Müncheni fotostuudios 1929. aastal.

Hitler ei tarvitanud alkoholi ega suitsetanud.

Hitleri lemmikhelilooja oli Richard Wagner.

Hitler oli filmihuviline ja tavaliselt soovinud ta igal õhtul vaadata kaht filmi. Filmiseansid toimusid riigikantselei muusikasalongis või Berghofis. (Delaforce, 71:2010)

Adolf Hitleri lemmikfilmid olid "Mäss Bountyl" ja "Baskerville'ide koer", ka armastas ta vaadata Miki-Hiire multikaid.

Hitleri lemmikmaalikunstnikud olid Franz Stuck (1863–1928), Eduard Grützner (1846–1925), Carl Spitzweg (1808–1895) ja Adolf Ziegler (1892–1952).^[19] Hitlerile ei meeldinud modernism, kubism ja dadaism. Hitler pidas mandunud kunstnikeks Oskar Kokoschkat, Vassili Kandinskyt, Marc Chagalli, Emil Noldet, Otto Dixi, George Groszi, Paul Kleed ja Max Ernsti.^[18]

Neumanni ja Eberle uuringute kohaselt olid Hitleri esimeseks lapse- ja noorpõlvehaiguseks 1897. aasta veebruaris-märtsis põetud sarlakid.^[20][21])

1905. aasta sügisel diagnoosis doktor Karl Keiss Waldviertelist Hitleril, kes oli siin sugulaste juures kosumas, kopsutiisikuse.^[22]. Ajaks, mil Hitlerite perearstiks Linzis sai Eduard Bloch, ei olnud Adolfil kopsutuberkuloosist enam jälgegi.^[22]

14. oktoobril 1918 sai Hitler Briti ipriidirünnakus Belgias Werviki all raskekujulise silma sidekesta- ja silmalaupõletiku.^[23]

9. novembril 1923 Münchenis toimunud marsil Feldherrnhalle juures sai Hitler vigastada, kuid tõenäoliselt püsivaid tervisekahjustusi see vigastus kaasa ei toonud, kuna 8. jaanuaril 1924 kirjutas Lechi-äärse Landsbergi vangla arst, ülemmeditsiininõunik dr Joseph Brinsteiner: "Patsient on sisendava oraatoriandega, kütkestav isiksus... Nurjunud putšist tingitud ajutine depressioon ei anna alust järeldada, nagu esineks tal mingeid patoloogilisi hälbeid."^[24]

1934. aasta jõulude eel otsinud Hitler peavalu, kahelinägemise, peapöörituse ja kõrvakohina vastu abi Berliini Westendi haigla siseosakonna juhatajalt Ernst-Robert Grawitzilt. Grawitz diagnoosis Hitleril mürgistusnähud ning patsient loobunud seepeale neoballistooli tarvitamisest, et asendada need 1935. aastal Antigasi-tablettidega. Nende manustamist patsiendile jätkanud ka Morell.^[24]

1935. aastaks oli Hitleril korduvalt mure häälekähedusega. Hitleri vaatas riigikantselei hoones paiknevas ametikorteris läbi Carl Otto von Eicken, kes märkas Hitleri häälekurrul sõlmekest. Sealsamas eemaldatud sõlmekese saatis von Eicken professor Robert Rösslele uurimiseks, kes kinnitas, et "patsient Adolf Müllerilt" võetud koematerjal oli healoomuline.^[25]

Morelli kalendermärkmiku sissekannete kohaselt arenes Hitleril korduvate kurgumandlipõletike tulemusel krooniline tonsilliit.

Hitleri silmanägemine ei olnud korras. Katarakti diagnoosis Hitleril 1944. aasta märtsis Berliini Charité silmakliiniku professor Walter Löhlein. Säilinud dokumentide kohaselt oli Hitleri parem silm kaugnägev (u 4,5 dioptrit) ja selle nägemisvõime umbes 50 protsenti.^[26]

1941. aasta südasuvel juulikuu viimasest nädalast augusti keskpaigani oli Hitleri tervis halb. Tema düsenteeriahoogu saatsid soolespasmid, kõhulahtisus, iiveldus, oksendamine, liigesevalud, kõrge palavik ja vappekülm.^[25]

1941. aasta 7. augustil märkas Morell, et Hitleri vasak käsi kipub värisema.^[27] Kätevärin muutus aastatega nähtavamaks. 1944. aasta suvest alates raseeris värisevate kätega Hitlerit ihujuuksur August Wollenhaupt.^[25]

20. juuli 1944. aasta atentaadi käigus sai Hitler kuulmise ja kuulmiselundite kahjustusi – parem kõrv kurdistus mõne päevaga ja vasakus esines kuulmishäireid. Oma raadiokõnes kõneles füürer "ettemääratusest" ja olevat tänanud Loojat, kes andis talle võimaluse oma tööd jätkata".^[28]

Hitleri südame pärgarterite ateroskleroosi diagnoos pandi talle 1941. aastal. Selle aasta suvel täheldanud Morell füüreri peakorteris Hundikoopas Hitleril vahel südametalitluse mõningast puudulikkust ja jalgade tursumist. 14. augustil 1941 tehtud elektrokardiograafilise uuringu käigus saadud elektrokardiogrammi saatis Morell anonüümselt läbivaatamiseks Arthur Weberile. Weber kahtlustas südame pärgarterite ateroskleroosi.^[29]

2008. aasta veebruaris uuris Hitleri omaaegseid elektrokardiogramme kardioloog doktor Svetlana Möller. Tema hinnangul põdes Hitler südame pärgarterite ateroskleroosi asemel pigem südame isheemia- ehk koronaartõbe.^[30] Detsembris 1942 tuletas Morell Hitlerile meelde, et tema südame pärgarterite lubjastumine võib esile kutsuda rinnaangiini hoogusid ja soovitas kaasas kanda nitroglütseriini- ja Esdesan cum Nitro-tablette. Ühtlasi diagnoosis ta füüreril veresoonte spasmid peas ja Hitleril olid sagedased raevuhood.^[31]

Parkinsoni tõve diagnoos kuulub tänasesse päeva. Ajal mil Morell Hitleril vasaku käe värinaid märkas (neljapäeval 7. augustil 1941. aastal) pidas ta seda võimaliku hüsteerilise neuroosi ilminguks.^[32] Morelli poolt 7. augustil 1941. aastal märgatud värin ei takistanud tal füürerile rohkeid süste tegemast, nii sai Hitler süstla kaudu Vitamultin-Calciumi, Glyconormi ja Septojodi ning suu kaudu kolm lahtistava toimega Yatreni-pilli, 20 tilka valuvaigistit Dolantin ja soovitused öösel sisse võtta kolm uinutitabletti Phanodorm.^[33] Värin liikus peagi ka füüreri vasakusse jalga.

2. jaanuaril 1945 palunud füürer oma ihuarsti, et too midagi käevärina vastu ette võtaks.^[34] Morelli kalendermärkmikus on Hitleri käe- ja jalavärinat mainitud uuesti alles 15. aprillil viitega võimalikule Parkinsoni tõvele. Nüüd hakkas Hitler saama nahaaluseid Harmini- ja Homburg 680 süste.^[35]

Hitleri hammaste tervishoid vajas pidevat arsti järelevalvet ja tööd – tema hammastel oli kaaries ja need olid juuretipupõletiku tagajärjel logisema hakanud. Hugo Blaschke sõnul paigaldati Hitlerile mitu portselan- või sünteetilist hambakrooni ja sildproteesi. Samuti uuendati ülalõua kullast sildproteesi.^[32]

Morell ravis Hitleril põletikulist ekseemi, mida esines aeg-ajalt mõlemal jalal.^[23]

Vahetevahel pani Morell Hitlerile apteegikaane, puhastamaks tema verd ja alandamaks vererõhku. Sageli aga määras ta Hitlerile klistiiri. Hitlerile olid kompressid meeldinud.^[36]

Adolf Hitleri ihuarst Theodor Morell tegi oma patsiendi tervise kohta põhjalikke märkmeid juhuks, kui Hitleriga peaks midagi juhtuma. Uurijate arvates johtus see hirmust Riigi Julgeoleku Peaameti Julgeolekuteenistuse, luure ja vastuluurega tegeleva SD ja Gestapo ees.^[37]

1945. aastal, kui Punaarmee sõdurid olid jõudnud Berliini lähedale, kolis Hitleri Führerbunker'isse Eva Braun ning jäi sinna oma elu lõpuni. Hitler küll soovitas Braunil lahkuda, kuid ta jäi Hitlerile truuks kuni viimaste minutiteni. 29. aprillil abiellus Hitler Eva Brauniga. Järgmisel päeval mürgitas naine ennast tsüaniidampulliga, Hitler lasi endale kuuli pähe. Nende kehad põletati.

• "Mein Kampf" ("Minu võitlus")

• Olev Remsu, München. Hitler ja Dostojevski, Go Group, 2012

Monoetendus "Adolf" näitab, milline võinuks olla Hitleri viimane kõne enne enesetappu. See kuulus paar aastat Vanemuise mängukavva. Samuti etendati seda Tartu Püssirohukeldris Rein Langi 50. sünnipäeval.^[38]

• Maimu Berg. Hitler Mustjalas. Kirjastus Tuum, 2016

Natsi-Saksamaal nimetati Adolf Hitleri järgi paljud tänavad ja väljakud nii tollases Saksa riigis kui ka Teises maailmasõjas okupeeritud aladel.

1933. aasta juulist kehtis Saksa siseministeeriumi määrus "Tänavate nimetamise põhimõtete” kohta, mille kohaselt pidi iga linna tähtsaim tänav või keskväljak kandma Adolf Hitleri nime.^[39]

Saksamaal nimetati tänavad ja väljakud uuesti ümber pärast 1945. aastat denatsifitseerimise käigus.

Paljude teiste hulgas kandsid Adolf Hitleri nime Berliinis Theodor Heussi väljak (1933–1947), Viinis Raekoja plats (1938–1945) , Varssavis Piłsudski väljak (1939–1944), Tallinnas Narva maantee (1942–1944) ning Tartus Raekoja plats (1942–1944).

Ameerika Ühendriikides New Yorgi osariigis Yaphank'is oli Adolf Hitleri tänav kuni 1941. aastani.^[40]

1937. aastal nimetas Austria mardikakoguja Oskar Scheibel avastatud jooksiklase liigi Adolf Hitleri järgi Anophthalmus hitleri'ks.

• Berghof (Obersalzberg)
• Führersonderzug
• Hitler's Cross
• "Hitleri punkris"
• Linzi kollektsioon

• Hans-Joachim Neumann, Henrik Eberle, "Kas Hitler oli haige? Lõppdiagnoos", saksa keelest tõlkinud Toomas Huik, Tammerraamat, 2013, ISBN 978 9949 482 97 9
• Vanessa Thorpe, Hitler lived until 1962? That's my story, claims Argentinian writer, The Guardian, 27. oktoober 2013

Tsitaadid Vikitsitaatides: Adolf Hitler

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Adolf Hitler

• Kuidas Hitler koondas oma kätte võimu riigis ja alustas sotsiaalsete ümberkorraldustega. Leon Degrelle
• KGB käskis Hitleri jäänused ära põletada Postimees, 11. detsember 2009
• Hitleri varased šedöövrid pannakse oksjonile Elu24.ee, 26. märts 2009
• Julian Robinson. And you thought YOUR in-laws were bad! Never before seen photographs show Hitler attending wedding of 'brother-in-law' he had EXECUTED a year later, Daily Mail, 5. detsember 2016.
• The home movies showing Hitler’s private life. [Kodufilmid Hitleri eraelu kohta]. BBC Reel, 1. juuni 2023 (video, 03:34)

Tervise ja raviandmed

• David Irving, "The Secret Diaries of Hitler's Doctor" (1983) ISBN 0-02-558250-X