Araabia kevad

Araabia kevad sai alguse 2011. aasta esimeses pooles, kui Põhja-Aafrikas ning Lähis-Idas toimusid sündmused, mida kutsume praegu araabia maade ülestõusuks või ka araabia kevadeks. Tegu on massilise revolutsioonilise lainega demonstratsioonidest ning protestidest üle kogu piirkonna, mis sai alguse 18. detsembril 2010. aastal. Meeleavaldused algasid Tuneesias pärast seda, kui kohalik kaupmees süütas end protesti märgiks.^[1] Tuneesiast levisid meeleavaldused aga edasi paljudesse teistesse araabia maadesse.

Tuneesia revolutsioon põhjustas ahelreaktsiooni, mille tagajärjel vahetus võim nii Tuneesias kui ka Egiptuses. Liibüas kasvas see koguni kodusõjaks. Tsiviilülestõusud leidsid aset ka Bahreinis, Süürias ja Jeemenis. Suuremaid proteste võis näha veel Alžeerias, Iraagis, Jordaanias, Marokos ja Omaanis ning väiksemaid Kuveidis, Liibanonis, Mauritaanias, Saudi Araabias, Sudaanis ning Lääne-Saharas.^[2] Ka maikuus toimunud kokkupõrked Iisraeli piiril võivad olla inspireeritud araabia kevadest. Araabia maailma mässulaine vaatlejad on võinud täheldada sündmuste sarnasust kogu piirkonnas, kuigi nende ulatus mõnevõrra erineb. Tunnusjooned on suurel määral sarnased: tegutsemise põhjused, sündmuste algus, mässajate strateegia, isegi senised režiimid. Kui veel lisaks vaadelda kohalike ja rahvusvaheliste toimijate poolt mängitud olulist osa ning revolutsioonide ees seisnud probleemide taset, võime näha, et kõik need elemendid on eri tasanditel sarnased, kuid mitte samased.^[3]

Need sündmused on eriti märkimisväärsed oma laia ning kiire leviku tõttu paljudesse riikidesse. Suure tõuke sellele andis meedia, eelkõige sotsiaalmeedia, seetõttu on seda revolutsiooni kutsutud ka Twitteri revolutsiooniks või Facebooki revolutsiooniks.^[3] Nii Twitteris kui ka Facebookis kutsuti inimesi üles minema tänavatele mässama ning olemasolevat režiimi kukutama.^[3] Mitmed väikesed liikumised said kokku avalikes kohtades, alustades üldistest lihtsatest nõudmistest ning tasapisi neid suurendades, vältides samas sektantlikke või etnilisi teemasid. Nad astusid võimude vägivallale vastu rahumeelse strateegiaga ning siinkohal tuleb eriliselt tunnustada Jeemeni revolutsionääre, sest hõimude käes olevate relvade kvantiteet ja kvaliteet oleks võinud kaasa tuua verise vastasseisu režiimiga, aga ometi on vastuhakk suudetud hoida rahumeelsena. Ka Liibüa ülestõus algas ja kestis rahumeelselt, kuni režiim muutis selle relvastatud konfliktiks.^[3]

Praegu araabia maailmas käivad revolutsioonid kujutavad endast uut ajastut, millega maailm on varem kokku puutunud mitmel pool maailmas alates Lõuna-Euroopast Ida-Euroopani ja Ladina-Ameerikast Aafrikani. Araabias on küsitud, miks ei avaldanud üleüldine demokraatialaine nende piirkonda. See sundis analüütikuid välja mõtlema mõiste "araabia erand", millega tähistati selle piirkonna suutmatust võtta ette üleminek demokraatiale. Seda väljendit kasutasid araabia poliitikud, õigustades oma repressiivset poliitikat kinnitustega, et rahvas pole demokraatiaks valmis. 2011. aasta alguse Tuneesia revolutsioon kummutas niisuguse arvamuse ja tõestas, et nagu ülejäänud maailm, tahavad ka araablased elada väärikalt ja vabalt. See revolutsioon oli rahumeelne, näidates selgelt, et araabia piirkonna inimesed on igati tsiviliseeritud.^[3]

Tõepoolest, tundub, et näeme praegu pealt, kuidas mureneb nõndanimetatud araabia erand, üleolev arusaam, mille kohaselt demokraatia ei ole araabia maades poolehoidu leidev idee ega isegi võimalik. Sellest lähtudes on lääneriigid pikka aega sõlminud kahtlasi tehinguid piirkonna diktatuuridega, tegemata välja nende hoolimatusest inimõiguste ja sõnavabaduse suhtes. Nende suhete aluseks on olnud riiklikud huvid, sealhulgas stabiilsusevajadus, energiajulgeolek ja usufundamentalismi vaoshoidmine.^[4] Tõsiasi, et praegused meeleavaldajad on valdavalt ilmalikud noored, kes ihkavad inimõigusi ja õigusriiki, ei lähe selle arusaamaga üldse kokku ning pakub tõelise võimaluse luua piirkonnas demokraatlikud režiimid, mida veel kõigest mõne kuu eest pidasid ilmvõimatuks nii piirkonna asjatundjad kui ka poliitikud.^[5] Euroopa Liidu väljakuulutatud naabruspoliitikal ja eriti Barcelona protsessi eesmärkidel – demokraatia, stabiilsuse ja õitsengu levitamine neisse riikidesse – on nähtavasti esimest korda reaalsed šansid teostuda.^[4]

Revolutsioonide kohtlemise sarnasus kinnitab, et käimasolevaid revolutsioone saadab lähitulevikus samasugune edu, nagu neid saatis Egiptuses ja Tuneesias, kuid see ei tähenda, et nende ees ei seisaks siiski mitmeid probleeme, millel on samuti omad sarnasused.

Kui jätta välja Tuneesia, on kõigi revolutsioonide puhul olnud tegemist ühiskonnaga, mis on jagunenud usulistel, nagu näiteks Egiptus, Süüria ja Bahrein, või etnilis-hõimulistel alustel (Jeemen ja Liibüa). See tundub andvat vana režiimi poolehoidjatele hea võimaluse külvata kaost. Revolutsionääride nõudmised koondasid kõik ühiskondlikud rühmad, mis muutis senised lõhed olematuks ja tekitas küsimuse nn. nähtamatust käest, mis püüab aega tagasi keerata, kasutades ära ühiskondlikus struktuuris või kultuuris esinevaid erinevusi.^[3]

Teiseks on olemas sõjaväe võimuhaaramise oht püsivate pingete ja kaose õhkkonnas nii neis riikides, kus režiim on juba langenud, kui ka neis, kus revolutsioon veel käib. Näiteks Iisrael kardab, et Egiptuse sõjaväeline režiim viib riigi demokraatiast kaugemale ning mõjutab riiki Iraani suunas.^[6]

Kolmandaks probleemiks on välismaised mõjutused araabia režiimidelt, mis pelgavad revolutsiooni jõudmist enda territooriumile. On teada, et mõned neist režiimidest on varem rahastanud piirkonna usuäärmuslasi. Seda pelgavad näiteks Maroko, Jordaania ja Pärsia lahe riigid. Mõned piirkondlikud suurriigid, nagu näiteks Iraan, kardavad kaotada oma tähtsust või tunnevad hirmu, et revolutsioonid mõjutavad neid territoriaalseltki, sundides neid täitma kohustusi, mida nad on aastaid vältinud.^[3]

Paraku lisanduvad need probleemid mitmetele teistele, mis sunnib mässulisi pidama võitlust korraga mitmel rindel ning muudab tuleviku kujundamise keeruliseks. Kuidagi ei saa reageerida katsetele levitada kaost, tulgu need siis varasemate mittelegitiimsete režiimide jäänukitelt ja nendega seotud ärimeestelt või välismaalt, teistest araabia riikidest või piirkondlikult tasandilt.

Araabia maade elanikud peaksid kindlasti ühinema demokraatia ja rahvusliku ühtsuse lipukirja alla, tõstes esile kodanikuriigi – seda küll mitte absoluutsena, sest see jääks enamikule inimestest mõistetamatuks, vaid pigem majanduslikest ja sotsiaalsetest õigustest kõneldes, et tõmmata kaasa suuri rahvahulki. Samuti peavad nad toetama kogukondlikke liikumisi, et need moodustaksid liite ja koalitsioone, ning koordineerima nende tegevust, sest just nemad tagavad kõige kindlamini revolutsioonide positiivse tulemuse.^[3]