Abruka

Abruka on pindalalt kolmas saar Liivi lahes Kihnu ja Ruhnu järel ning suuruselt 11. saar Eestis.

Abruka on põhja-lõunasuunalise kujuga. Saart ümbritseb 16 väikesaart, millest suurimad on läänest Vahase, idast Kasselaid ja lõunast Linnusitamaa.^[3]

Abruka pindala on 9,28 km², aga koos Vahase, Kasselaiu ja Linnusitamaa väikesaartega 10,1 km². Maa-ameti 2015 täpsustatud andmetel oli Abrukaga liitunud ka üks 27 m² suurune väikesaar. Abruka rannajoon on 30,3 km pikk.

Abrukal on Elmereika, Kadaka nina, Koplina säär, Limbi nina, Männareika, Pitkanina, Pootsareika, Põlde lõugas, Pöörna säär, Riste nina ja Vaherahu nukk.

2011. aasta seisuga elas saarel 16 inimest.

Abrukat esmamainiti 1552. aastal kujul Abrow^[4]. 1798. aastast pärineb nimekuju Abro^[5]

Abruka nimi võib tuleneda isikunimest Apro, Aproi, Aapro < Aabram või oletatavast kujust Haproi, Haprukka või abr-algulisest madalat maad tähistavast sõnast, näiteks abrikas tähendab madalat vesist kohta heinamaal või soos.^[5]

On olemas huvitavamaidki selgitusi. Abruka nimi arvatakse olevat kujunenud Roomassaare nimest. Tänaseks Saaremaaga kokku kasvanud Roomassaare oli kunagi saar, mis oli kaetud pillirooga, seega 'roo maa saar'. Rohr, ka roh tähendab alamsaksa keeles 'roogu', eesliide ab aga 'ära, eemale'. Abroh (ka Abrohr) on seega 'roost eemal', 'roo maa saarest kaugemal'.^[6]

 

Saare mullastikus on valdavad gleistunud mullad. Enim levinud on gleistunud rähkmullad ja leostunud gleimullad.^[6]

 

Abrukal kasvab liigirikas Eestis haruldane kesk-euroopa tüüpi lehtmets. Salumetsa peamised puuliigid on harilik tamm, harilik pärn, harilik saar ja harilik vaher.

Abrukalt on leitud 13 kaitstavat taimeliiki.^[6] Abrukal asuvad uimastava varesputke ainsad kasvukohad Eestis.

Haruldastest lindudest pesitsevad saarel merikotkas ja niidurüdi.

1878 rajati Abrukale hirveaed ja Kuramaalt viidi saarele 13 punahirve. 1927 viidi Saksamaalt saarele uued punahirved.

 

Saart hõlmab 412,2 hektarilise pindalaga Abruka looduskaitseala, mis kasvas välja 3. detsembril 1937 asutatud Abruka salumetsa kaitsealast. Saare rannaalad kuuluvad Abruka hoiualasse. Abrukal asuvad kaks looduskaitsealust rändrahnu.

Esimesed teated Abruka kohta pärinevad keskajast, mil toona Saare-Lääne piiskopkonda kuulunud saarel hakati suviti kasvatama hobuseid. Hiljem rajati sinna ka väike karjamõis, mida majandati Sõrves elavate talupoegade abil, kes viidi kevadel saarele ja sügisel koos hobustega saarelt ära. Loomade ja inimeste transpordiks kasutati suuri paate. Talurahva asustuse levimist saarele ei peetud soovitavaks, sest selle läbi oleks kannatanud siinse hobusekasvatusega tegeleva karjamõisa heina- ja marjamaa. Saarel oli karjastele elamiseks paar onni.^[6]

 

Abrukale tekkis alaline asustus 18. sajandil. 1738 on saarel märgitud Abråko Pawli Henric.^[7] 18. sajandi viimasel veerandil rajati Abrukale piirivalvekordon. Esimene teadaolev Abruka püsielanik oli piirivalvur (tonger) Carl Friedrich Krause, kes 1802 abiellus Kuressaares. 1811 sai Abruka metsavahiks Priidu Kristjansen.

1858 jagati Abruka kroonumõisast 20 mõisatöölise perele maad.

19. sajandi lõpus elas saarel 150 elanikku, mis on oluliselt vähem kui teistel Liivi lahe saartel. Abruka kuulus Sõrve poolsaarel olevasse Anseküla kihelkonda Saaremaal Liivimaa kubermangus. 1816. aastal, kui Liivimaa talurahvaseaduste alusel moodustati Abruka mõisavald, keskusega Salmel Sõrves, mitte Abrukal. Abruka küla kuulus 1919. aastast Kaarma-Suure valda. Samal ajal Sõrve poolsaarel olev vald nimetati 1936. aastal Salme vallaks. 1939. aastal sai Kaarma-Suure vallast Kuressaare vald.

Teise maailmasõja ajal ehitas Nõukogude merevägi Abrukale III (hiljem I)-100 mm Abruka rannapatarei^[8] nr 3^[küsitav] ja hiljem Saarte Merekaitsepiirkonna kaitsesüsteemi kuulunud 130 mm rannakaitsepatarei nr 3 Pootsareika piirkonda (58° 7′ 56″ N, 22° 30′ 26″ E^[9]). Patarei relvastus oli kolm (hiljem üks) 130 mm suurtükki B-13, mille laskekaugus oli 130 kaabeltaud. Patarei koosseisus oli 125 meest, sealhulgas viis ohvitseri.

1949–1962 tegutses Abrukal kalurikolhoos Murdlaine.

1950. aastast kuulus Abruka Kuressaare külanõukogusse, mis 1952. aastal nimetati Kingissepa külanõukoguks. Pärast külanõukogude kaotamist 1990. aastate alguses sai Abruka Kuressaare valla osaks. 1999. aastal Kuressaare ja Kaarma vald ühendati. Uue omavalitsusüksuse nimi oli samuti Kaarma vald. 2014 moodustati Kaarma ja selle naabervaldade ühinemisel Lääne-Saare vald, kuhu Abruka kuulus kuni 2017. aasta Eesti omavalitsusreformini.

 

 

Abruka saart ja ümbritsevaid asustamata laide hõlmab Abruka küla. Kui 1922 elas Abrukal 150 inimest, siis 1989. aastal oli külas elanikke 33 ja 2004. aastal 30. Seisuga 13. jaanuar 2009 oli saarel 16 püsielanikku ja sama tulemus saadi 2011. aasta rahvaloendusel. Kõige rohkem ongi saarel elanud korraga umbes 150 inimest.

Abruka raamatukogu asutati 1928 ja asub sadamahoones.

Abruka muuseum asub endise mõisapargi servas, saare vanimas hoones.

Abrukal tegutses 1881–1972, 1980–1986 ja 1990–1997 algkool.

Pärast Esimest maailmasõda tegutses Abrukal meierei ja juustuvabrik.

Abrukalt on pärit kirjanikud Jüri ja Ülo Tuulik. Abruka olustikku on oma romaanides kujutanud Albert Uustulnd. Salme Tuulik on loonud "Abruka valsi".

Abrukal asub parvlaeval Estonia hukkunute mälestusmärk.

Abrukal asub Abruka kalmistu.

  Pikemalt artiklis Abruka sadam

Abrukal asub Roomassaare sadama lähedal navigeerimiseks vajalik siht, mille moodustavad Abruka tuletorn ja Abruka alumine tulepaak.

Saare põhjatipus asub Abruka sadam, mis on ka saare ja Roomassaare sadama vahel püsisõitva reisiparvlaeva Abro kodusadam. 2010. aastal valmisid uus sadamahoone ja kaks uut kaid.^[10]

• Kalle Kesküla. "Abruka esimene elanik oli tonger". Oma Saar nr 44, 6. märts 2010. Lk 10
• Marje Mari Tuulik, Tiiu Viirand. "Abruka ajast aega." Abruka Muuseumi Selts. 2011

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Abruka

• Abruka 360° aeropanoraam / aerofoto
• Abruka Muuseumi Selts
• Abruka küla veebiportaalis eestigiid.ee
• Abruka Eesti looduse infosüsteemis