Abakala

Abakala suu on madal ja kitsas, terminaalne ja otsast kitsenev, otsseisune, kergelt ülespoole viltu^[4] (teistel andmetel ülaseisune^[6]).

Kala selg on metall-läikega hallikasroheline kuni tumesinine.^[7] Küljed ja kõht on hõbevalged, kergelt kollaka või punaka varjundiga.^[5]

Paarilised rinna- ja kõhuuimed on kollakad tumedate nurkadega, paaritud uimed on määrdunudvalged. Pärakuuim on väga pikk, sellel on 34–44 hargnevat kiirt.^[6] Kõigil uimedel on hall äär.

Abakalad kasvavad üsna aeglaselt. Kolme- kuni nelja-aastaselt on nad alles 16 cm pikkused. Täiskasvanuna, 8–11 aasta vanuselt on nad 25–35 cm pikkused. Keskmine pikkus on 25 cm (tavaliselt kuni 30^[6]), üle 35 cm pikkused abakalad on haruldased. Maksimaalne pikkus on 35^[2][8] kuni 49 cm^[9].

Keha kõrgus on keskmine, külgedelt on ta väga lame. Keha on piklik ning latika perekonna liikide seas kõige lamedam.^[10]

Abakalade mass on tavaliselt kuni 400, harva kuni 800 grammi. Volga ja Uurali jões ka kuni 1,0–1,2 kg.^[5] Soomes püütud rekordkala mass oli 940 g^[11], Poolas aga 1,46 kg^[9].

Abakala sarnaneb latikaga. Latikast on abakala eristatav väga pika, rohkem kui 30 kiirega pärakuuime järgi. Abakalad on ka latikatest saledamad ja peenemate soomustega, nende suu on otsseisune, suuava poolviltu üles suunatud. Küljejoonel on 65–76 soomust,^[4] latikal 49–58 soomust^[12].

Abakala maksimaalne eluiga küündib kuni 18 aastani.^[7] Venemaa veehoidlates elavad abakalad kuni 17-aastaseks.^[13]

Abakala leidub Põhjamere, Läänemere^[14], Musta mere, Aasovi mere ja Kaspia mere vesikonnas.^[2] Tema areaali piirid on 63–43 °N, 4–56 °E. Sobiv veetemperatuur on 5...25 °C.^[2]

Kesk-Euroopas leidub neid peamiselt Odra, Weseri ja Elbe alamjooksul, Doonaus ning Põhja- ja Läänemerre suubuvate jõgede suudmealadel. Neid on ka tiikides ja järvedes.^[7]

Austrias on abakala Doonau Alam-Austria osas haruldane, Doonau Ülem-Austria osas ning Neusiedlersees on teda rohkem.^[15]

Tšehhis on abakala haruldane. Teda esineb ainult Morava ja Dyje alamjooksul. 2003. aastal püüti üks isend ka Elbest, Střekovi küla lähedal. Abakala on Elbes tavaline alamjooksust kuni Dresdeni linnani.^[16] Slovakkias leidub abakala Bodrogi jões.^[17]

Venemaal on abakala levinud üsna suurel territooriumil, mis ulatub lõunas Aasovi merest Kaspia mere põhjaosani (jõed Don, Volga, Uural), põhjas kuni Neeva, Laadoga lõunaosa ja Lõuna-Karjalani.^[18]

Leedus elutseb ta Kura lahes.^[19]

Rootsis on abakala elujõuline, kuid haruldane ja piiratud levikuga: teda leidub Vänernis, Hjälmarenis ja Mälarenis, samuti mõnes Skåne ja Kronobergi veekogus.^[20] Kindel koht, kus teda püüda saab, on Enköpingi ja Västeråsi vahel asuv Sagå, kuhu ta aprillis kudema tuleb.^[21]

Soomes leidub abakala hajusalt maa lõunaosa järvedes (Kyrösjärvi, Karstula, Iisalmi ja Kiuruvesi lõunaosa).^[22]

Latikaga võrreldes on tema areaal hoopis väiksem.^[6]

Eestis on abakala tõenäoliselt välja surnud^[3], viimased leiud pärinevad 19. sajandist^[4]. Hiljuti esines teda merelahtedes, varem ka näiteks Pihkva järves^[23], Emajões ja Narva jões^[24]. 19. sajandi alguses veel arvukalt Peipsi järves esinenud abakala kadus sealt 1850. aastatel^[5].

Abakala on põhiliselt magevee-, kohati ka riimveekala. Elupaikadeks on mageveelised veehoidlad, läbivooluga järved ja riimveega merealad. Jõgedes ja järvedes elab ta põhiliselt avavees. Jõgedes eelistab ta aeglase vooluga lõike ning teda ei esine väikestes jõgedes ega jõgede ülemjooksudel, sest nendes paikades leidub vähe tema peamist toitu – zooplanktonit. Sageli on abakalad kogunenud parvedesse.^[18]

Abakalad toituvad peamiselt planktonist (eriti zooplanktilistest pisivähikestest^[5]). Lisaks söövad ka putukavastseid, usse ja limuseid. Planktilistest loomarühmadest söövad nad meeleldi sõudikuid ja vesikirpe ning selle poolest erinevad nad teistest latika perekonna liikidest, kes eelistavad zoobentost. Abakala toitub zoobentosest peamiselt jõgedes, kus erinevalt järvedest ja veehoidlatest puuduvad zooplanktoni arenguks sobivad tingimused. Täiskasvanud isendid toituvad aasta läbi peamiselt vähilaadsetest.^[5]

Isased abakalad saavad suguküpseks 2–4 aastaga, emased 3–5 aastaga.^[10]

Kudemine toimub kevadel, kui veetemperatuur tõuseb kuni 8...12 °C (Doonau alamjooksul märtsis-aprillis, Läänemere piirkonnas aprillis-mais, Volga deltas mais-juunis) ja kestab üks kuni kaks nädalat.^[25] Kudemise ajaks kattuvad isakalad mustade köbrukestega^[5]. Sageli kaitsevad isased oma kudemispaikasid^[25].

Kiievi veehoidla nelja-aastaste emaste kalade kudus on loendatud 24 tuhat, 8-aastastel kuni 94 tuhat muna.^[10] Kudemiskohtades on vee vool väga aeglane ja sügavus on seal kuni pool meetrit. 0,9–1,5 mm^[10] läbimõõduga marjaterad kinnitatakse üleujutatud lammide, järvede või soode kaldapiirkonnas voolus seisvate taimeosade (enamasti rohttaimede^[10], uppunud puutüvede ja -okste) külge, harvemini veetaimede ja kivide külge. Seejärel lahkuvad abakalad jälle kaldapiirkonnast.

Kudemispaik on elupaigast ülesvoolu.

Vastsed kooruvad sõltuvalt veetemperatuurist 8–15 päeva pärast kudemist. Enne koorumist hukkub erinevatel põhjustel (koelmute veetaseme alanemine, mudastumine jms) üsna suur hulk viljastatud munarakkudest. Koorunud vastsed peidavad end taimede vahel.^[26]

Esimesel päeval pärast koorumist liiguvad vastsed vähe. Hiljem hakkavad nad ülespoole ujuma, aeg-ajalt taimede külge kinnitudes; nii möödub 2–3 ööpäeva. Viiendaks või kuuendaks päevaks on kollaka rebukoti varud otsa saanud ning vastsed hakkavad iseseisvalt toituma. Vastsete pikkus on maimude koorumisel 5–6 mm. Noorkalade pikkus esimese suve lõpuks on 4–7 cm.^[10]

20. sajandi alguses arvukalt väljapüütud abakala on tänapäevaks oma tööndusliku tähtsuse praktiliselt minetanud. Neid püütakse põhiliselt õngega. Mõningast töönduslikku tähtsust omab abakala veel Ilmjärves, Volgas, Kuibõševi ja Tsimljanski veehoidlas jm. 2007. aastal püüti abakalu Ilmjärvest 624 tonni ja Kuiboševi veehoidlast 49 tonni.^[27] Samara oblastis (Volga jõgikonna lõunaosas) püütakse igal aastal 80–140 tonni abakala.^[18]

Abakala on rohkete luude tõttu mõnevõrra piiratud kasutamisvõimalustega. Peamiselt süüakse abakala praetult või marineeritult, sellest valmistatakse kalafrikadelle ja seda keedetakse kalasupi põhjaks. Ida-Euroopas tarbitakse põhiliselt soolatult ja kuivatatult.^[7]

Austrias on abakala kantud ohustatud kalaliikide nimekirja.^[28] Leedus on ta kantud punasesse raamatusse^[19] ning 1995. aastast ka Venemaal Karjala punasesse raamatusse^[18]. Poolas on abakala püük keelatud 15. märtsist 31. maini, alla 25 cm pikkused kalad loetakse alamõõdulisteks.^[9]

• Loomade elu : 4. kd. Kalad. (1979)./ Abakumov, V. A., Andrijašev, A. P. et. al [eestikeelse väljaande toim. Pihu, E.]. Tallinn : Valgus, lk 227.

Vikisõnastiku artikkel: abakala

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Abramis ballerus

• Pilt
• Liigikirjeldus ja pilt (inglise keeles)