Enamik vesikirbuliike elab magevees, näiteks tiikides, jõgedes, järvedes, kuid ka happelistel sooaladel. Nende suurus on 0,2–5 mm. Vesikirpudele on omane hüplev liikumine, mille tagavad suhteliselt pikad kaheharulised tagatundlad.
Nende kehal on eristatav pea, rindmik ja tagakeha. Rindmik asub kahepoolmelises kojas. Paljudel liikidel on koda läbipaistev. Vesikirpude iseloomulikeks elunditeks on liitsilmad, pikad kaheharulised harjastega tagatundlad ja paar tagakeha harjaseid.
Vesikirbud on tähtsad toiduobjektid paljudele suurematele veeorganismidele, näiteks kaladele. Samuti on nad asendamatuks toiduks arvukatele putukavastsetele (näiteks kiilivastsetele) ja ainuõõssete hõimkonda kuuluvatele hüdradele. Seega moodustavad nad veekogus tähtsa toiduahela lüli.
Vesikirpe on kasutatud ka veeseisundi indikaatoritena [viide?].
Fotol olev vesikirp kuulub perekonda kiivrik. Lisaks on fotol näha tema haudetaskus olev embrüo
Fotol on näha kiivriku perekonda kuuluva vesikirbu püsimuna. Püsimunad on munad, mis tekkivad kui veekogus elutingimused halvenevad, nt tuleb talv. Kirbud moodustavad püsimunad ja need lastakse veekogu põhja, need võivad seal olla aastakümneid või isegi aastasadu, kui elutingimused paranevad, tõusevad munad pinnale ja nendest kooruvad uued kirbud.
