Silp

Proosa

Veel: poeedi proosa on võrratu, aga prosaisti luule on armetu, sest kui ta suudaks luuletada, kirjutakski ta ainult luuletusi. (Erand: seesama Goethe, kes on aga kõiges erand.) Puškini proosa on poeedi proosa. Gogoli luuletused - prosaisti luuletused. Poeet, kes võtab käsile proosa, on juba läbinud luule absoluudi-kooli, kuid prosaist, kes hakkab kirjutama värsse, ei ole. "Sellesse ritta pean ma panema kõik." Prosaist ei arvesta rida - või vähemalt silpi.
Marina Tsvetajeva, "Elu tules. Pihtimused". Koostanud Tzvetan Todorov. Tõlkinud Mirjam Lepikult. Tallinn: Sinisukk, 2007, lk 325

Tema pronkskuju asub Toomel ja selle jalamile on pronkstähtedega kirjutatud üks tema tuntumaid värsse, mis küsib, "kas siis selle maa keel laulo tules ei voi taevani tõustes ülles iggavust ommale otsida".

Sealjuures on selle Eesti ainsa klassitsistliku poeedi värsse tsiteeritud ebakorrektselt, neile on lisatud üks silp, mis värsi lonkama paneb. Klassitsisti puhul on see minu meelest ränk solvang.

Emil Tode, "Raadio", 2002, lk 137

Luule

Ma otsustasin alguses,
et vaikin: mitte iganes
te poleks aimanud mu häbi,
kui kuuleksin ja näeksin taas
teid kas või kordki nädalas,
et hiljem ööd ja päevad läbi
siis mõtelda ja mõtelda
ühtainust alalõpmata
ja meenutada hiljukesi
ühtsoodu, kuni kohtan teid,
silp-silbilt kõiki sõnakesi
ja teie häälevarjundeid...

Aleksandr Puškin, "Jevgeni Onegin", Tatjana kiri Oneginile, tlk Betti Alver, 1964, lk 95

Kui ma lausun sõna Tulevik,
siis esimene silp jääb juba minevikku.

Wisława Szymborska, "Kolm kõige kummalisemat sõna", rmt: "Oma aja lapsed" (2008), tlk Hendrik Lindepuu, lk 5

Miks meile on antud siis sõna või silp mis
mõtestab südamevalu ja hoole kordab
end kümneid tuhandeid aastaid kui ma olen
vaid tikk mis on süüdatud põlema ja kustun
enne kui avaneb tähendus

Ene Mihkelson, "Lühis" 2 kogus "Torn" (2010, 2. trükk), lk 102

Ürgema loeb silbid kokku.
Nüüd hakkavad need ta kõrvus helisema.
Ürgema keerutab käega noodivõtme
ja riputab tähed viiele joonele turnima.
Nii sünnib lugulaul.

Lea Mändmets, "*Ürgema võõraid sõnu loeb ja õlgu kehitab...", rmt: "Mullumuiste", 2017, lk 15