Mari Järvelaid

Mari Järvelaid (aastani 1980 Mari Palm; sündinud 25. septembril 1956 Tartus) on eesti arstiteadlane ja sõudja.

Artiklid

Vihkamine on mõistuse tuumarelv.
Koht, mille nõrkust ära saab kasutada, on aju kõige ürgsemas osas paiknev ellujäämisinstinkt, millel on vaid kolm kiiret reaktsiooni – vihka ja võitle, tunne hirmu ja põgene või püüa jääda märkamatuks teeseldes surnut kui puudub võimalus rünnata või põgeneda. Seega on vihkamine loodud mobiliseerimaks meid võitluseks ähvardava ohuga.
Inimesel on instinktidele ülemuslik mõtlemine, kuid instinktide kõrval on mõtlemine aeglane ja ebatäiuslik. Nii on meie nõrkus uskuda pimesi kõike, mis lubab meile elu ja viljakuse parandamist. Täielikult religioonile või ideoloogiale andunud inimene kogeb sellest kõikehõlmavat rõõmu ja heaolutunnet isegi siis, kui see usk või ideoloogia on teda hävitav.
Kui ideoloogia on inimese jaoks ülima tähtsusega, siis meie aju nõrk koht annab võimaluse fanatismiks ja fanaatiliseks vihkamiseks. Ideoloogia aitab inimesel sellisel juhul leida elu mõtet ja eesmärki. Uskudes midagi, kipume tõlgendama meist erinevat ähvardusena meie elule ja viljakusele. Julmimad teod inimkonna ajaloos on enamasti tekkinud tülist religiooni, poliitika ja kultuuri pärast.
Kui mõtlemine küllastub vihkamisest, ei ole enam mingeid piiranguid vihatu hävitamiseks. Siinkohal pole abi inimmõistusest – see ei taga ratsionaalset käitumist. Kui vihkamist ja märterlust ülistav rühmitus või rahvas saab enda kätte mõjusad relvad, siis on kerge tulema soov neid käiku lasta.
Rabav on see, kuidas inimesed kaotavad vihates võime vihatavale kaasa tunda. Vihkamine on vihatava kannatuste suhtes pime. See teeb võimalikuks ilma igasuguse halastuseta piinamise ja piirideta julmuse.
Vihkamine on ürgse vaenulikkuse kõige intensiivsem ja kauakestvam vorm. Vihkamine võib positiivse emotsiooni negatiivseks muuta – ka naer võib olla kuri ja julm. Vihkamine võib normaalse empaatia pahupidi pöörata, võimaldades teiste inimeste kannatustest tunda suurt rõõmu.
Kättemaksuhimuline vihkamine hoiab meid mineviku vangis. Kõik maailma konfliktid on laetud inimrühmade omavahelisest vihkamisest. Vihkamise ajel tegutsevad inimesed usuvad ikka, et nad ajavad õiget asja. Kui vihatakse, siis ratsionaalsed arutelud on sama viljatud kui foobiate puhul – sarnaselt ämblikukartuse või kõrgusehirmuga – loogilised arutelud inimest sellest ei vabasta. Vihkamisest lähtunud ülekohut ei unustata paraku kunagi.
- Mari Järvelaid, "Vihkamise anatoomia", ERR, 18.03.2019

Sõltumata sellest, kas etanool on sisse joodud õlle, viina, viski, veini, siidri või muu joogi sees, toimib ta põhimõtteliselt ikka samamoodi. Toime sõltub ikka etanooli molekulide kontsentratsioonist.
Tänapäeval on prantslastel kombeks restoranis lõunasöögi juurde juua pigem karahvinitäis vett ja väike sõõm veini, teisisõnu mitte vein pooleks veega, vaid vett veidikese veiniga. Prantsusmaal on korda läinud vähendada alkoholi tarvitamist ühe protsendi võrra aastas, paralleelselt on vähenenud suremus alkoholitekkelistesse haigustesse, mida on 60 ringis, ja pikenenud on prantslaste keskmine eluiga, mis on nüüdseks üks pikimaid Euroopas, ulatudes üle 81 eluaasta. Prantslased ei ole veinile selga keeranud, joovad seda aga pigem koos veega, mitte metslase kombel paljalt.
Selleks et vereringesse ja sealt ajju pääseda, on etanoolil vaja läbida mitu barjääri. Nii sõltubki joobe raskus esiteks sellest, kas maos on toitu või on magu tühi. Toit pidurdab vere alkoholisisalduse tõusu kiirust. Tulemus on vaid neljandik sellest, mis saadakse tühja kõhuga juues. Toidust tühjas maos hakkavad tulemust määrama geenid ja treenitus – kui tõhus on ensüümsüsteem etanooli molekulide lõhustamiseks. See võib inimeseti olla väga erinev. Ja varasem alkoholi tarbimise kogemus – regulaarne tarvitamine tekitab sõltuvuse kõrval päris korraliku tolerantsi ning samade mürgistusnähtude tekkeks tuleb ära juua palju suurem kogus.
Elu on näidanud, et sage ühepromilline joove võib alkoholisõltlaseks teha ka need, kel puudub selleks pärilik eelsoodumus. Seltskondlikel koosviibimisel on tavaline poole- kuni kahepromilline joove, nii ongi kõige kõrgem risk saada etanoolist kahjustatud seltskondlikel joojatel.
Võib tunduda paradoksaalne, et eiratakse joomise sotsiaalse kasu teemat. Joobes inimene tunneb – eriti siis, kui veres alkoholi kontsentratsioon tõuseb – end õnnelikuna. Paraku ei lase etanool inimest aga pikalt õnnelik olla.
Arvesse tuleks võtta seda, et ei ole teada ühtki alkoholi positiivset toimet alla 35-aastaste inimeste organismile.
Kui heita pilk alkoholi tarbimisele riigiti, siis on just kommunistlikud riigid hiilanud selles, kui palju alkoholi on mehed ära joonud ja kui varakult on nende elu lõppenud. Seda sõltumata mandrist.
Müües alkoholi oma kodanikele, täidetakse riigikassat. Et jätkuks raha uurida purjuspäi tehtud kuritegusid, pidada üleval vanglaid, ravida purjuspäi saadud vigastusi ja alkoholist tekitatud haigusi, aidata alkohooliku hooldamisest kurnatud pereliikmeid…
- Mari Järvelaid, "Etanoolil pole emotsioone", Postimees, 28.09.2017

Mõtiskledes inimsaatuste ja elukäikude üle, meenus Karl Ristikivi ütlus, et kõik teed viivad Rooma, aga kõik teed ei ole võrdsed. Ühel hetkel jõuavad kõik inimesed teispoolsuse radadele, seni pole mitte üht inimest jäetud igaveseks elama kui mastipuud sajanditeks pajatama teistele lugusid möödunud aegadest. Igavene elu on osa meie unistustemaailmast.
Kes kõnnib läbi elu kui mägede vahel, kord üles ronides ja siis jälle alla libisedes. Kes jalutab lauldes mööda haljendavaid tasandikke. Kes kõrbes vett otsides. Igal neist teedest on oma võlu ja valu, seda juhul, kui tee on piisavalt pikk. Hinge jäävad kriipima need teed, mis on liiga lühikesed ja saavad kõndija vabal tahtel liiga vara otsa.
Elutüdimus ja surmamõtted on hämmastavalt sageli leidnud endale koha meie laste peas.
Vaimne tervis määrab elu elamise väärtuse palju suuremas osas, kui teeb kehaline tervis. Ometi kõlab loosung "terves kehas terve vaim" endiselt uhkelt, elades meie peas oma elu. Kas see ikka on niipidi, ehk on hoopis vastupidi ja vaimne tervis määrab keha võimet terve olla.
Paraku ei ole võimalik, et kõik on parimad. Eesti meistriks saab üks, kooli parim on üks, klassi parim on üks. Nii võibki juhtuda, et vanemate ootus lapsele ja lapse võimekus ei pruugi kattuda.
Lapse eluterve minapildi ehk "minu-ise" kujunemiseks on hädavajalik turvaline emotsionaalne lähedus vähemalt ühe täiskasvanuga.
Meie oskus vaimsete probleemidega toime tulla sõltub meie teadmistest, suhtumisest-stigmadest ja abi otsimise oskusest-võimalusest. Inimene on olemuselt karjaloom, ta on programmeeritud tegutsema ootuses, et teised kiidavad tema tegusid, või kartuses, et teda laidetakse.
Üldjuhul võimendavad uimastid veelgi enesetapule mõtleja ja üritaja tunnet, et "olen siin maailmas üksik ja mittevajalik". Üksik, abitu, hüljatu – seda ka siis, kui ümber on teised eakaaslased, pereliikmed või terve rahvahulk.
- Mari Järvelaid, ""Ma olen laisk"", Postimees, 22. november 2017

Tõdemuse, et harjumuse ahel on liiga nõrk, et seda tunda enne, kui ta on liiga tugev selleks, et teda purustada, on kirja pannud inglise kirjanik Samuel Johnson juba 18. sajandil. See ahela tugevuse tekkimise reegel meenus, kui kuulsin uudist haigekassa 33 miljoni euro suurusest ülekulust, milles nagu oleks süüdi üks mees.

Jäi mulje, et asutuse juhi väljavahetamisega saab küsimuse päevakorrast maha. Nii on tavaks. Tõhus viis probleemide lahendamiseks on teha keegi ainuisikuliselt süüdlaseks. Stalinlik põhimõte "pole inimest, pole probleemi".

[---] haigekassa rahastada on valdavalt tagajärgede likvideerimine, mille tekkes haigekassal endal on olematu roll. Raha, mis on kulunud tervisekahjude likvideerimisele ja leevendamisele, peegeldab tegelikku elu. Ja sellesse kulude arvesse pole läinud need juhud, kus inimene arsti juurde ei jõudnudki, enne sai eluvaim otsa.
Meenub Portos konverentsil olles kogetud vaade hotelliaknast jalgpalliväljakule, mis oli varavalgest pimedani kogu aeg mängijatega kaetud, ka siis, kui vihma sadas. Või hiljuti läbi Austraalia sõites – iga kooli juures staadion, mis oli samuti lapsi täis. Lisaks staadionid-ujulad-mänguväljakud täiskasvanutele. Sõudeklubide rivi Melbourne'i südalinnas ja jõgi täis paate, kus sõudmist harjutasid koolilapsed. Nimelt on sõudmine seal õppekava osa.

Eestist meenuvad kehalise kasvatuse tundide vähendamine ja lisamaks tööandjale töötaja sportimise eest tasumisel.

On ju kõige kulutõhusam, et inimene läheb enne pensionile, kui ta tervis üles ütleb. Meie tervisestatistika näitab, et kui lähtuda sellest teadmisest, tuleks inimesed pensionile lubada juba varastes 50ndates aastates. Mehed seejuures varem kui naised.
Eesti inimeste tervisenäitajate oluliseks paranemiseks on vaja sisulisi, tervisehäirete põhjusi mõjutavaid muutusi. Paraku on selle põhjuslikkuse, mis toimumata jääb (ehk mittehaigestumise) nägemine suurem intellektuaalne pingutus. Võiks öelda, et vajalik on terve talupojamõistus, mis oskab vaadata põlvkondi ette, ega lähtu hetkeemotsioonist.
Siiski on meie inimeste kõige enam tervist rikkuv tegur aga vaesus. Koonerdamisega vaesusest ei pääse. Pidev püksirihma pingutamine tekitab kindlalt tervishäire, olgu siis kehalise või vaimse või mõlemad korraga. Kokkuvõttes suurendab riiklik koonerdamine vaesust veelgi ning annab lisaks alaväärsustunde, mis omakorda suurendab vaid tervishädade tekke riski ning kulusid süsteemile.
- Mari Järvelaid, "Raha ja tervis", ERR, 01.09.2016

Välislingid