Kõnnak

Proosa

[Eestlastest:] Kehaline jõud on üsna keskpärane, temperament üldiselt flegmaatiline väikese kallakuga melanhoolsesse. Sellest olenebki, et nende keha pole haiguste suhtes eriti vastuvõtlik ja et nende vaim üksnes harva minetab oma tavalise laadi. Kõnnak on vankuv ja kõik liigutused aeglased.
- Karl Ernst von Baer, "Eestlaste endeemilistest haigustest", tõlkinud Ülo Torpats, 1976

[Jack Caithleenile:] "Kas sa tead, et paljud iirlased on kuninglikku päritolu, aga ise ei tea seda. Kuningad ja kuningannad kõnnivad Iirimaa teedel, sõidavad jalgrattaga, rüüpavad teed, künnavad musta mulda ja ei tea oma kõrgest päritolust midagi. Näiteks sinu emal on kuninganna käitumine ja kõnnak."
- Edna O'Brien, "Maatüdrukud", tlk Sirje Leol, Tallinn: Eesti Raamat, 2002, lk 15-16

Haprusetaju oli sedavõrd tugev, et ta võpatas, märgates endast vasakul naist, kes temaga ühes taktis sammub. Sabina heitis pilgu naise profiilile ning teise kõrge kasv ja enesekindel kõnnak rahustasid teda. Ka see naine oli riietatud musta, aga kõnnakus puudus tal hirm.

Ja siis ta kadus. Peegel oli ära lõppenud. Sabina oli seisnud silmitsi iseendaga, oma elusuuruse kujutisega, mis kõndis kössitõmbunud sisemise mina kõrval, tõestades veel kord tunnete ja välise tõe tasakaalustamatust.

Anaïs Nin, "Spioon armastuse majas", tlk Anne Allpere, Loomingu Raamatukogu 46/47, 1993, lk 9

Kõigele lisaks oli Jocelynil graatsiline kõnnak, mis sundis inimesi tema möödudes pead pöörama. Clary seevastu koperdas alati omaenda jalgade otsa. Inimesed pöördusid teda vaatama ehk üksnes siis, kui ta trepist alla kukkudes neist mööda tuhises.
- Cassandra Clare, "Luude linn", tlk Krista Suits, 2013, lk 28

Vahel tundub mulle, et Marion on Jimi moodi, neil on sarnane kõnnak. Lohakad, välkkiired ja veidi kramplikud sammud, äkiline rõõm, mis läbib keha nagu tuul. See tuul sunnib Marioni maailmast läbi jooksma ja Jimi alati edasi minema, mitte kuhugi pidama jääma, mitte kunagi end mugavalt sisse seadma.
- Sara Stridsberg, "Armastuse gravitatsioon", tlk Maarja Aaloe, 2017, lk 20-21