Klassivahe

Proosa

"Kas teil Henry Jamesi "Saadikud" on?" küsis Tom esimese klassi raamatukogu valveohvitserilt. Riiulil seda polnud.

"Kahjuks ei ole, härra," vastas ohvitser.

Tom oli pettunud. Selle raamatu kohta oligi härra Greenleaf küsinud. Tom tundis, et peaks seda lugema. Ta läks teise klassi raamatukokku. Ta leidiski otsitava, aga kui ta tahtis seda laenutada ja ütles kajutinumbri, teatas ametnik vabandavalt, et esimese klassi reisijad ei tohi teise klassi raamatukogust raamatuid võtta. Seda oligi Tom kartnud. Ta pani köite alandlikult tagasi, ehkki oleks olnud kerge, nii kerge riiulist mööda minnes raamat hõlma alla pista.

Patricia Highsmith, "Andekas mr Ripley", tlk Karin Suursalu, 2007, lk 26-27

Enne sõda, École des Beaux-Arts’i tudengina, oli tihti mu päeva ainsaks roaks taldrikutäis ube või friikartuleid. Möödudes Maximist või Fouquet'st heitsin ahne pilgu läbi akna sisemusse, mind närisid kadedus ja mäss. Aga see ei olnud alandus: see oli seedekulgla moraal, mis ei põhjustanud halvemuse tunnet. Minu vastu olid asjaolud, aga mitte inimsubstants, mitte moraalsete väärtuste keemia, mitte püüdlused määratleda kogu inimest ja tema hinda. Muuseas, eraldatuses oli pääsemine: mina ei saanud endale tollal lubada sisseastumist Claridge'isse, aga sees pasteeti ja Cantali juustu pugival prantsuse pursuil oli õigus mitte teada minu kõhukorinast tänaval akna taga. Ent Kirjanike Liidu söökla on alanduste kasvulava, kommunism oleks justkui teinud üleüldiseks ja normaliseerinud kõige jälgimad klassivahed, surunud need klassid kitsasse ruumi vastamisi. Okupeeritud Varssavis tegutsesid heategevuslikud supiköögid, kus suure südame, vaimu ja intellektiga inimesed toitusid kapsa ja kaalika lahjast lurrist, aga mitte eriti kaugel salakõrtsis kugistasid valuutahangeldajad mustalt turult hangitud vasika sisefileed. Aga need kaks sfääri ei segunenud kunagi omavahel ja supiköögis einetavad inimesed ei tajunud oma halvemust, vastupidi, nad tundsid end rahva prohvetitena, aga neid kõrtsides näris aeg-ajalt südametunnistus. Asi on selles, et Michalowskite, Gembickite ja Chylińskate kõrval tunnen ma end kehvemana, sest ma usun õiglusesse ja tõesse ja tahan anda oma usule ka väljenduse, samal ajal kui nemad kuulutavad oma pühendumust võidukale kuriteole ja valele ning teevad seda kõige tugevama teadvusele rõhumise vahendiga - kõhu privilegeeritusega. Ehk siis iga päev ja samas kohas kinnitavad, et inimese saatus peab jääma vältimatult kaotajaks alatu kavaluse, lakeilikkuse, müüdavuse, fanatismi ees, ning võitja tasuks on šampinjonid või ports lambašašlõkki 22 zloti eest.
- Leopold Tyrmand, "Päevaraamat 1954", tlk Hendrik Lindepuu, 2021, lk 185

"Ja mis väeteenistujate jutt see on? Mis nemad siia puutuvad?"

Kaplan tundis, et veri tõuseb näkku. "Vabandust, sir. Ma lihtsalt eeldasin, et te tahate ka väeteenistujad kohale kutsuda, sest ka nemad lähevad lahinglennule."

"Noh, ei taha. Neil on oma jumal ja oma kaplan, kas pole?"

"Ei, sir."

"Mis asja te räägite? Kas nemad palvetavad sama jumala poole nagu meiegi?"

"Jah, sir."

"Ja ta kuulab?"

"Ma usun küll, sir."

"Noh, olgu ma neetud," märkis kolonel ja turtsatas omaette pilkava lõbustatusega.

Joseph Heller, "Nõks-22", tlk Tiina Randus, 2020, lk 250-251

Öeldakse, et London on külade kogum; sugugi mitte - London on tohutu üksus, mille sees inimesed ringi liiguvad, igaüks nende enda eksklusiivsel tasandil, ignoreerides kõike, mis on tundmatu või ei puutu neisse. Bussis märkab Henry mõnikord, et seal ei paista leiduvat kuigi palju temasuguseid - elatanud valge mees ülikonna ja lipsuga, vihmamantel käsivarrel - ja et bussis räägitakse keeltes, millest suurem osa on talle tundmatud. Tema nooruses, viiekümne aasta taguses Britannias, tunnetas ta klassivahet ühtaegu nii sotsiaalse nähtusena kui ka olukorrana, millest sa olid teadlik kõikjal enda ümber; siis olid veel olemas konkreetsed eksistentsitasandid, taevas hoidku, jah. Kuid tänapäevane mitmevärviline ja mitmekeelne elanikkond on hoopis teine asi: sa ei suuda kedagi konteksti paigutada, tema elukutset mõistatada ega tea, kas see isik räägib inglise, vene, bulgaaria, serbohorvaadi, urdu või puštu keelt. Aeg-ajalt jõllitab Henry bussis oma kaasreisijaid ja on segaduses. Mis on küll toimunud? Tema noorusaja ühiskond oli tuttav territoorium; sa teadsid, kuhu sa selles kuulud ja mismoodi on see ajalooga seotud: ta nägi ka, millest see võrsus. Ta nägi selle algupära üheksateistkümnendas sajandis ja ka oma meelisvaldkonnas, kaheksateistkümnendas. Selle taga ja sellele lisaks oli tema riigi pikaajaline aeglane metamorfoos. Vaimusilmas laotusid lahti sajandid, suundudes tänase päeva poole, ja neid märgistavad olulised arengud: kodusõda, reformiseadus, üldine valimisõigus. Kuid ükski neist poleks pidanud selleni viima.
- Penelope Lively, "Kuidas see kõik algas", tlk Kati Karu, 2017, lk 43-44

Välislingid