Kalju Saaber

Kalju Saaber (sündinud 11. oktoobril 1944 Kalmu talus Inju-Aruvälja külas Küti vallas Viru maakonnas) on eesti kirjanik.

Artiklid

Kui miski on maailmas valus, siis on see mõne aja pärast valus ka meil, sest niisugune on juba kord meie seos maailmaga.
Mõni valu on igavene, muutugu kas või ühiskonnakord, ja üks neist on mehe ning naise võitlus, polaarsus, mis halvemas kombinatsioonis viib hävinguni.
Strindbergi kui naistevihkaja naised pole kaugeltki mitte ainult naised, nende instinktid on ürgsemad, me peame nende jälgi otsima matriarhaadist... Strindbergi naistes on midagi E. Seton-Thompsoni emasloomadest, kes ei väldi viimast võitlust. Vastupidi, selleks valmistutakse kaua, võngutatakse saba rohus.
August Strindbergi on raske mõista, kui tema kohta pole eelnevalt midagi öeldud. Tema näidendid ja isiksus on lahutamatud, niisuguse südameverega võis kirjutada veel ainult Eugene O'Neill ("Pikk päevatee kaob öösse").
Halastamatu kriitika ja omapoolsete vastulöökide hoos lahkus ta kibestunult kodumaalt, ühelegi kirjanikule pole vist tema meelisaine nii halastamatul kujul koju kätte tulnud kui Strindbergile: sügava naistevihkamise tingis õnnetu abielu näitlejanna Siri von Esseniga. Nii et "meelisaine" pole õige sõna, vahest üksnes kriis.
Strindbergiga assotsieerub ka teine, praegusaja suur rootslane Ingmar Bergman, kes oli samuti sunnitud kodumaalt lahkuma (ainsaks toetuspunktiks Färö saar) ja kes lahkab samuti abielu ("Stseenid ühest abielust"). Abielu on juba laibakuuris, järgneb arstlik ekspertiis.
Kui lõunamaadel on abielu seksuaalerootika ning mehe vaieldamatu ülemvõim, siis põhjamaadel on ta tihti mõistuslik malemäng. Soojuse puudumisel võib see üle kasvada tavaks võidukireks.
Puhuti oli Strindberg arvamusel, et kirjandus ei ole tema tõeline kutsumus, ja siis unistas ta teadusest. Oma haigetest närvidest teadlik, hindas ta endas rohkem tuld kui teravat mõistust.
Mehe ja naise vahekorda kui vihast võitlust perekonnasisese võimu pärast, mis pole sugugi taandatud Maarjamaa kassi ja koera mänguks, vaid on asetatud nõnda nagu keisritroon Katariina II ja Peeter III vahele, käsitleb ka "Preili Julie".
Poe loob vampiire, Strindbergi vampiir asub tema (inimese) sisemuses.

Vampiir avastatakse alles siis, kui ta verd imema hakkab. Siis ei ole ka enam pääsu.

Perekond on omamoodi maailmamudel, võimu pärast tasub seal võidelda. Kas või mudelis.
Kes on teisejärgulised tegelased, need ka jäävad selleks. Dramaatilise duelli vahele tõuseb ainult amm (Eva Novek), kel on kurbmängus Brutuse osa. Tema peab hullusärgi oma suurele poisile selga sokutama. Strindberg, kes puudutab näidendis väga valusalt Penelopet ja Puškinit, kujutab vana lahkusulist amme hoopis teises valguses kui poeet oma njanjat. Siin on teenijanna heasüdamlikkusele hoopis halastamatu põhi antud ja Eva Novek tuleb sellega suurepäraselt toime.
[Strindbergi näidendist "Isa":] See ei ole буря мглою небо кроет; esietenduse kohta Kopenhaagenis kirjutas autor F. Nietzschele järgmist: "...Peale selle vajus etenduse ajal üks vanem daam surnult kokku, keegi tõi lapse ilmale ja hullusärgi stseeni ajal tõusis kolm neljandikku publikust püsti ning lahkus pöörase ulgumise saatel saalist..." Jah, hullusärgi stseeni võib maailmadramaturgias mõjukuselt võrrelda näiteks leedi Macbethi hullumeelse vere-kätelt-pesemisega...
- Kalju Saaber, "Strindberg Rakveres", Sirp ja Vasar, 21. märts 1980, lk 12

"On"

Kalju Saaber, "On", 1984.

Ema võttis märjad õueriided ära ja väikemees vajus väsinult laua taha, kus vanaema süldikraami puhastas. Pehmest süldilihast pudenes konte, mida oli suus magus lutsida.

"Vanaema," ehmus Villu äkki, "kondid liimivad mu suu ja sõrmed kokku!"

"Vanasti keedeti kontidest liimi," selgitas taat. "Ega sa vist tea, mida kontidest veel saab?"

Villu jäi taadile avali sui otsa vaatama, kartes, et kondiliim võib selle päriselt kinni liimida. (lk 3)

Kui vanaisa ja Villu vurrikondile auke puurisid, jäid Miki ja Muri nende toimetusi vesise suuga vaatama. Muri haugatas paluvalt, pea viltu, ja Miki kriipis valusalt jalasäärt.

Villu ütles: "Muri ja Miki tahavad ka vurrikonti."

"Neil teravad hambad, küll nad puurivad ise!" lausus vanaema ning viskas Murile suure ja Mikile väikese kondi. (lk 3)

Taat kinnitas vastlavurri ühte otsa pidi seina külge, teise pani pulga, et väikemees võiks kahe käe ja täie rammuga vurrile tuure anda. Kont hakkas nööride vahel nii kiiresti pöörlema, et teda polnud nähagi. Ainult valju häält tegi, justkui lennuki propeller. (lk 3)
Minu isa on puusepp. Ta ehitab maja. Maja tehakse kivist ja puust. Minu isa teeb majast selle osa, mis on puust. Kui isa juurde lähen, palun ma: "Isa, tee puuvihma!" Mina seisan all ja isa teeb üleval sarikate juures puuvihma. Isa teeb puuvihma saega. Isa saag on hästi terav ja sahiseb nagu päris vihm. Mina seisan all ja lasen puuvihma endale kaela sadada. Puuvihm on hea vihm, ei tee märjaks. Mul pole üldse vaja vihmavarju.

Isa hõikab: "Astu kõrvale, saepuru sajab juustesse!" Mina ütlen, et see ei ole saepuru, see on puuvihm, ja küll ta kammides juustest välja tuleb.

Puuvihm lõhnab nii magusasti. Tavaline vihm lõhnab ka, eriti kevadel, kui rohi hakkab haljendama, lilled ja puud õitsema. Siis lõhnab ka tavaline vihm. Aga puuvihmal on eriline lõhn. Puuvihmale oleks nagu mett hulka pandud. (lk 4)

"Issu, mis need on?" lükkab Jost sõrmekesega märjal kuuel hõbedast kalasoomust.

"Räimeraha," ütleb isa.

"Nii pisi rahad?" imestab Jost.

"Aga kallilt saadud," arvab isa ning naeratab emale.

Sest ema peab isa ootama, kui tormile kisub. Ja Jost peab ootama. Ja vanamemm peab ootama. Ja ka Reku peab ootama. Kui isa ei tule ega tule.

Ometi tahab Jost kalameheks hakata. Siis on temagi kuuel samasugused räimerahad, mis kallilt saadud. (lk 4)

"Vanaema, mida sina sõid, kui sul väiksena kõht hästi-koledasti tühjaks läks?" küsis Villu.

"Silku-leiba," meenutas vanaema. "Istusin redelipulgal ja sõin silku-leiba."

"Ja mis veel?"

"Kaerakiislit," meenus vanaemale. "Aga kui kaerakiisliga korra üle aia hüppasin, oli kõht jälle tühi. Meil oli veel laul: "Kaerakiislit keetis Kai, keedus vedelaks tal jäi..."" (lk 6)

Sel suvel kasvas imeilus tihe hein. Kõigil oli sellest väga hea meel. "Mina teen oma lambale heina," ütles Mati. "Mina teen oma jänesele heina," ütles Kati. Ning Mati võttis vikati ja Kati võttis vikati. Matil oli pika löega ja laia teraga vikat nagu kasakamõõk, Katil oli väga lühikese löega ja peenikese teraga vikat nagu sirp. Mati andis kõik oma kulunud vikatid Katile, sest need olid õhukeseks ja kergeks muutunud. Ega ta seepärast kitsi olnud. (lk 6)
Kui lapsed vanaemale külla sõitsid, oli vanaema kangakudumise lõpetanud. Suured kangaspuud seisid vaikselt toas, toetudes neljale sambale. Istepink, rindpuu ja tallalauad olid läikima hõõrutud, lõimepakk tühjaks saanud, see-eest riidepakule aga oli keritud paks vaibarull.

Isegi Tarmo jäi imestunult seisma: mitte alati ei olnud vanaemal kangaspuid üleval. Kui Tarmo õhinal autodest rääkis, kinnitades, et masinatest teavad ainult mehed, vastasid õed nipsakalt: "Aga vanaema kangaspuud?" Jaa, vanaema kangaspuud olid Tarmolegi pähkliks. Ei kuulunud nad sisepõlemismootorite ega kosmoselaevade kilda. Vanaema ise ütles küll, et ega ta kangaspuid teab mis masinavärgiks pea, see rohkem muusikariist. Et kangaspuudel oma hääl: süstikuvõrin, soasahin, liigeste naks ja tallalaudade lips-lops. Et mida usinam kuduja, seda kenam viis. Et kangrutest on isegi laule loodud. Ja kui küünega üle metallsoa tõmmata, heliseb see nagu harf. (lk 8)

"Vanaema, millest sa vaiba kudusid?" küsis Kadri.

"Oh, see on vanadest kaltsudest," ütles vanaema. "Seda kutsutakse kaltsuvaibaks."

"Kas siis vanadest kaltsudest saab nii ilusaid asju teha?" imestas Leili.

"Saab," kinnitas vanaema. "Tõelised perenaised on ajast aega kokkuhoidlikud olnud. Nad lõikasid vanad rõivad ribadeks ning kudusid neist ise põrandariided. Kooti enamasti talvel, sest siis jäi muust toimetusest rohkem aega. Kui te mu vaipa tähelepanelikult vaatate, leiate sellest nii mõnegi tuttava asja..." (lk 9)

Ei ole ühegi uue asjaga nii kena kodust tunnet kui sellega, mis kannab endas juba mälestusi. (lk 9)

Välislingid