Elias Canetti

Elias Canetti (25. juuli 1905, Ruse, Bulgaaria – 14. august 1994, Zürich, Šveits) oli Bulgaaria juudi päritolu saksakeelne kirjanik, kes elas lapsepõlves Inglismaal, seejärel Saksamaal, Šveitsis ja Viinis, kus ta õppis keemiat, ning 1938. aastast taas Suurbritannias, kus omandas 1952. aastal ka kodakondsuse. Viimased 20 eluaastat veetis ta peamiselt Šveitsis. Canetti emakeel oli ladiino. 1981. aastal sai ta Nobeli kirjanduspreemia.

Eesti keeles on ilmunud:

"Maailm peas" (romaani "Pimestus" kolmas osa); tõlkinud Toivo Tasa. Tallinn: Perioodika, 1983.
"Marrakeši hääled" (reisiraamat); tõlkinud Toivo Tasa. Tallinn: Perioodika, 1973.
"Massid ja võim"; tõlkinud Mati Sirkel. Tallinn: Vagabund, 2000.
"Pimestus" (täisversioon); tõlkinud Mati Sirkel ja Toivo Tasa. Tallinn: Eesti Päevaleht, 2009.

"Massid ja võim"

Inimene ei karda midagi rohkem kui tundmatu puudutust. (lk 13)
Ainult mass võib lunastada inimese sellest puudutusehirmust. (lk 14)
Massi esimene ja ülim omadus on tung kasvada. Ta tahab endasse haarata igaühe, kes talle kättesaadav. Temaga võib liituda igaüks, kel iganes inimese kuju. Loomulik mass on avatud mass: tema kasvul pole üldse mingeid piire. (lk 15)
Tähtsaim massi sees toimuv protsess on vabanemine pingest. Enne seda massi tegelikult ei ole, alles pingest vabanemine loob massi. Ta on see silmapilk, mil kõik temasse kuuluvad vabanevad oma erinevustest ja tunnevad end võrdsena.
Kõige meelsamini hävitab mass maju ja esemeid. Kuna sageli on tegu haprate asjadega nagu aknaklaasid, peeglid, vaasid, pildid, lauanõud, siis kaldutakse arvama, et just esemete haprus on see, mis ahvatleb massi hävitustööle. On küll kindlasti õige, et hävitamise lärm, lauanõude purunemine, aknaklaaside klirin lisab olulisel määral sellest tuntavat rõõmu: need on uue olevuse jõulised eluavaldused, vastsündinu kisa. Lärmi armastatakse ka seetõttu, et seda on nii kerge esile kutsuda, kõik karjub üheskoos kaasa ja klirin on asjade aplaus. (lk 19)
Jutluse kuulaja uskus kindlasti, et talle on tähtis jutlus, ning olnuks üllatunud ja vahest nördinudki, kui keegi oleks teinud talle selgeks, et jutlusest suuremat rahuldust pakub talle kohalolevate kuulajate suur arv. (lk 22)
Massi elu silmatorkavate joonte hulka kuulub miski, mida võiks nimetada jälitamistundeks - eriline äge tundlikkus ja ärrituvus kord ja lõplikult määratletud vaenlaste suhtes. (lk 24)
Mass on alati nagu kindlus piiramisrõngas, kuid teda piiratakse kahelt poolt: tal on vaenlane müüride taga ja tal on vaenlane keldris. (lk 25)
Masside umbusaldamine on ajaloolistel maailmareligioonidel niiöelda veres. /---/ Mida nad endale soovivad, pole mitte mass, vaid kuulekas kari. On tavaks vaadelda usklikke lambukestena ja kiita neid nende kuulekuse eest. (lk 27)
Kõik avaliku hukkamise vormid tulenevad vanast ühishukkamise tavast. Tõeline timukas on tapalava ümber kogunenud mass. Ta kiidab vaatemängu heaks; äreva tulvana voolab ta kaugelt kokku, et seda algusest lõpuni pealt näha. (lk 62)
"Lööge ta risti!" lähtub massist. Mass on tegelik aktiiv, teistel aegadel oleks ta kogu selle asjaga ise toime tulnud ja Kristuse kividega surnuks pildunud. /---/ Surmaotsus, mis õiguse nimel langetatuna kõlab abstraktselt ja ebatõeliselt, saab tõeks massi ees täide viiduna. Sest tegelikult tehakse õigust massi jaoks ja õiguse avalikkusega peetakse silmas massi. (lk 63)
Vastikus ühishukkamise vastu on suhteliselt hiline ilming. Talle ei maksa omistada erilist tähtsust. Ka täna võtab igaüks osa avalikest hukkamistest - ajalehe kaudu. /---/ Lehelugejatest publiku näol on tegemist hajutatud, kuid füüsilise distantseerituse tõttu seda vähem vastutava jälitusmassiga, on kiusatus öelda: tema põlastusväärseima ja ühtlasi stabiilseima vormiga. (lk 65)
Kollektiivseid ühtsusi, mis ei koosne inimestest ja mida ometi tajutakse massidena, nimetan ma massisümboleiks. Säärased ühtsused on vili, mets, vihm, tuul, liiv, meri ja tuli. Neil kõigil on olulised massi omadused. Ehkki nad ei koosne inimestest, meenutavad nad massi ja etendavad sümboolselt massi osa müüdis ja unenäos, kõnes ja laulus. (lk 96)
Põrgutulesse uskuv keskaeg piirdub üksikute ketseritega, kes põlevad kogu kokkutulnud publiku asemel. Too saadab nii-öelda oma esindajad põrgusse ja kannab hoolt, et nad ka tõesti põleksid. (lk 102)
- Tsitaadid väljaandest "Massid ja võim". Tõlkinud Mati Sirkel. Vagabund 2000

"Maailm peas"

Söögilauas nimetas Pfaff ennast perekonnaelu pooldajaks, öösiti mõnitas elatanud naist. Kariõigust kasutas ta, niipea kui töölt koju sai. Tütre kallal sügas ta oma punakarvaseid rusikaid tõelise armastusega, naist lihvis vähem. Kogu teenitud raha tõi Pfaff koju; see klappis alati karvapealt, ilma üle lugematagi, sest ükskord, kui rahad ei klappinud, tuli naisel ja tütrel öö tänaval mööda saata. Kokkuvõttes oli Pfaff õnnelik. (lk 5)

Päev pärast matuseid algas Pfaffi õnneaeg. Senisest vabana talitas ta tütrega. Tööle minnes pani ta tüdruku luku taha, et too üksnes söögitegemisele pühenduks. Nii rõõmustas tütar ka isa kojutuleku üle. "Kuidas vahialune elab?" müristas isa ja keeras võtit lukuaugus. Tütre kahvatu nägu naeris, sest nüüd võis ta minna homseks sisseoste tegema. See Pfaffile meeldis. Naergu pealegi enne ostmist, siis satub talle parem lihatükk. Kehv liha võrdub kuritööga. (lk 6)

Mälumise ajal ta mälus. Tema pilk püsis taldrikul, ainiti ja joobunult. Toidumäe kahanedes kustus silmade sära. Mehe mälumislihased panid pahaks, et neile anti liiga vähe tööd; nad ähvardasid peagi röökima pista. Häda taldrikule, kui see tühjaks sai! Nuga lõikunuks ta puruks, kahvel puurinuks läbi, lusikas löönuks katki ja röögatus paisanuks kildudeks. (lk 7)

Tütar nihkus edasi. Isa suur saabas kerkis talle vastu. "Isal on õigus nõuda..." — "lapselt armastust." Valjusti ja soravalt nagu koolis vuristas tütar isa lause lõpuni, aga süda oli tal õige murelik.

"Abiellumiseks tütrel..." — isa ajas käed õieli — "aega ei ole."

"Teda söödab ..." — "hea isa."

"Mehed teda ..." — "ei tahagi."

"Mida teeks mees..." — "rumala lapsega."

"Nüüd võtab isa ta kohe..." — "vangi."

"Tubli tütar ..." — "istub isa sülle."

"Ma olen väsinud ..." — "olemast politseinik."

"Kui tütar pole pai, saab ta..." — "peksa."

"Isa teab, miks ta tütart..." — "lööb."

"Ta ei tee tütrele põrmugi..." — "haiget."

"Selle eest õpib tütar, kuidas..." — "isaga olla."

Isa kahmas tütre kinni ja tõmbas endale sülle, parema käega pigistas ta teda kaelast, oli ju tütar vangis, vasakuga kopsas endal röhatuse rinnust. Mõlemad tegemised olid isale meeltmööda. Tütar võttis kogu oma kasina mõistuse kokku, et isa lauseid õigesti lõpetada, ning hoidus nutmast. Isa kallistas tütart tundide kaupa. Näitas omaleiutatud võtteid, väänas siia ja sinna ja tõestas, kuidas ta paraja hoobiga kõhtu igast kurjategijast jagu saab, sest kellel ei oleks valus? (lk 7-8)

"Pööbel taotakse pehmeks! Õigem oleks neil pea maha võtta. On muidu koormaks. Õgivad end vanglates täis. Riik maksku ja kannatagu! Mina need söödikud hävitan! Nüüd on kass kodus. Hiired kasigu auku! Olen Punane Kõuts. Mina murran nad maha! Igasugune element tundku, et ta litsutakse lömaks!" (lk 8)

Teiseks maksab riik talle pensioni. Riik peab maksma, siin ei ole kaksipidi mõtlemist, ja kui ka kõik maailm otsa saab, pensionid makstakse kõigepealt. (lk 10)

Üks arutab endamisi: mina olen küllalt rüganud. Teine on tänulik pensioni eest ja teeb tööd vabatahtlikult edasi. Need on kõige paremad inimesed. Nemad püüavad rahvast kinni kus saavad, teevad asja pooleldi klaariks, sest päris klaariks teha on keelatud, ja riigil on muret vähem. Seda nimetatakse kergenduseks, sest koorem riigi õlult kaob. Politsei peab kokku hoidma, pensionil olijad ka, sääraseid kindlaid mehi ei tohiks üldse pensionile saatagi. Nad on asendamatud, ja niipea kui mõni sureb, jääb järele tühi koht. (lk 10)

Ilma vitsahirmuta ei saavutaks inimsugu midagi. Inglased on oivaline rahvas. (lk 10)

Välislingid