Elumaja
Proosa
[muuda]- Sireli talu madal ja pikk, vastu mäekülge liibunud elumaja oli puude sisse kasvanud. Kes ei tea, ei oskaks vaadatagi. Kui uus katus panna, siis võiks siin veel paar põlvkonda elada, aga pole ju, kes tuleks, pärast teda, Lidijat, jääb maja tühjaks, võib-olla küll viimasena siin kandis — aga siiski. Mõelnud nii, ei olnud Lidijal siiski eriti kahju, ta polnud siin sündinud ega kasvanud ega kaua õnne tundnud, ta mõtles lihtsalt hoone väärtuse peale ega võinud leppida, et see enneaegu kokku kukub ja rohtub. Millal, see sõltub kõik temast endast, sest maja elu kestab seni, kuni tema seal sees elab. (lk 23)
- Māra Svīre, "Kuni mina magama ei lähe ...", rmt: "Õdus õhtu kahekesi", tlk Kalev Kalkun, 1984, lk 5-23
- Aga tühja sellest tankist, tank on läinud ja ta on täiega unustatud. Võib-olla mõnes köögis, viinaklaasi juures, reede õhtul, tuletatakse teda hea sõnaga meelde, aga põhiküsimus on tegelikult selles, kuidas me läheme edasi. Ja edasi minna saab ainult uute sümbolite ja uute traditsioonidega uuel viisil.
- Ja see tähendab, et keskkond peab minema paremaks, Narva peavad ometi kerkima uued elumajad. Uuel aastatuhandel on ehitatud tõesti üks elumaja, üks rekonstrueeritud - see on ikkagi hämmastavalt vähe.
- Katri Raik, intervjuu: Mari Peegel, "Katri Raik: Narvast ja poliitikast ei kao ma kuhugi", ERR, 15.09.2023