A. H. Tammsaare

Artikkel vajab toimetamist. Oled oodatud seda parandama.

A. H. Tammsaare (kodanikunimi Anton Hansen; 30. (vkj 18.) jaanuar 1878 – 1. märts 1940) oli eesti kirjanik: prosaist, näitekirjanik, esseist, kirjanduskriitik ja luuletaja. Tema peateoseks peetakse viieosalist romaanisarja "Tõde ja õigus". Alates 2023. aastast tähistatakse Eestis Tammsaare sünnipäeval eesti kirjanduse päeva.

• Naises avaldub mingisugune rahuldamatus ja pettumus ja nõnda on tal alati mossis nägu, hammustavad sõnad, hoolimata teod.
• Hea, noor naine on ikka enam kui see va tühi piip.

• Tehke aga tehke; noorte tarkus käib ju vanadest üle.

"Jõulurõõm" Digaris

• On kuis on, läheb kuis läheb, pisut jääb ikka üle, kui aga kokku hoiad, tööd teed ja jumalat palud.

"Sõjamõtted" Digaris

• Kultuur on ikka kurnamist tähendanud ja mida suurem kultuur, seda intensiivsem kurnamine, vaadelge seda põllupidamises või tööstuses.

Kultuur on ikka tapariistade täiendamist tähendanud ja on ikka laiemaid ringkondi tapma õpetanud, pühendades ja suursugustades tapmist usu, kõlbluse ja õigusega. (lk 8)

• Õndsad on selililamajad, sest nende silmad vaatavad taeva poole! (lk 109)

"Tõde ja õigus" vikitekstides. Esmatrükk ilmus aastail 1926–1933.

• "Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus," ütles isa.

"Sina oled seda teind ja minu ema tegi seda ka, ega ta muidu nii vara surnd; aga armastus ei tulnd, teda põle tänapäevani Vargamäel."

Need olid kurvad sõnad, nii kurvad, et vana Andres poleks kunagi võinud arvata, kuidas küll noor Andres võib nii kurbi sõnu rääkida, sõites ühes isaga Vargamäelt alla. (I osa, ptk 39; Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1964, lk 549)

• Me võime muutuda kõige halatsemis- ja naeruväärsemaiks olendeiks, kui aga seega vabastaksime oma seltsimehed kivikongidest. Ja kuna linnaisad tahtsid maksku mis maksab päästa oma valijate varandused, töölised aga oma mõttevennad, siis sobiski halenaljakas tehing, õpetuseks tulevastele põlvedele, kui vähe maksavad põhimõtted ja kui palju armastus millegi või kellegi vastu. (III osa, ptk 13, Tartu: Noor-Eesti kirjastus, 1931, lk 133)
• Inimkultuur areneb kahes suunas, ühelt poolt luuakse isik kõigi tema seaduslikkude õiguste ja kohustega, teiselt poolt muudetakse see isik avalikuks laadaloomaks, kelle kallal võib käperdada igaüks, kel aga süda kutsub. Viimase arengu eest hoolitseb ajakirjandus. (IV osa, ptk 38; Tartu: Noor-Eesti kirjastus, lk 430)
• "Isa, hingepõld on raskem harida kui Vargamäe kivirägastik ja soo," rääkis Indrek lõõtsutades. "Vargamäel suudad kümne aastaga rohkem kui hingepõllul tuhandega, see on inimsoo eluvanne. Inimene ei suuda iseendagi hingepõldu harida, veel vähem teiste oma." (V osa, ptk 30; Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1957, lk 322)

Esmatrükk 1935.

Kordustrükk: "Ma armastasin sakslast", Pegasus 2007.

Tsitaadid 1935. aasta väljaandest.

• "Iga haritud inimene võib vähemalt ühe romaani kirjutada – romaani iseenesest," need sõnad olen kusagilt lugenud, seda mäletan kindlasti, aga kust? see on ununenud.

Kõige tõenäolikum, et ma neid sõnu olen isegi mitu korda lugenud, sest ma olen tähele pannud, et sõnadega on nagu kuulutustegagi: neid peab kordama, muidu nad ei hakka silma ega jää meelde. (lk 13)

• Niipalju arvan ma küll, et kuna kinganinad oma vormi aina sagedamini hakkavad vahetama, siis pea­vad inimesed sagedamini oma põhimõtteid vahetama või nad hoopis kõrvale heitma ja ainult moe järgi elama, mis ongi kõige moodsam põhimõte ja maailmavaade. (lk 23)

• Õnnelikud, kes kunagi sulle lähedale ei pääse, sest need ei tea, mis on pettumus.

• "Pisiasjad on arutihti paljuütlevamad kui kangelasteod"

• "Gorodovoi! Gorodovoi! Gorodovoi!"

Rahva seas tõuseb kihin ja kahin; vahitakse, küsitakse, tõustakse kikivarvile.

"Gorodovoi!"

See on mehe hääl.

"Mis sa, narr, karjud," vastatakse talle; "saab naise käest peksa – ja karjub."

Aga juba ongi lõõtsutaja korrapidaja siin.

"Mis siin on?" küsib ta tähtsa hääle ja näoga. "Mis siin on? Andke ruumi!"

[---]

"Aga see häbemata nadikael tohib naise kulmud siniseks peksta ja käed veriseks kiskuda!" karjub üks teine naine. "Sellele logaskile oleks olnud tarvis paremini anda, hambad saatanal kurku lüüa … kõikidel meestel hambad kurku … Nemad on mehed … mõne mehed ka … peksta ja juua mõistate ainult. Oma lapsigi ei märka te toita, kõik viskate naiste kaela. Omal nina tatine peas, aga ikka naise karvu kinni! Kuid sina ära puutu, ära lase ennast kiskuda … Jooge rohkem, küll me teist närudest siis jagu saame! Ptüi!"

"Kes sinuga on rääkinud," ütles korrapidaja.

"Noh, kas naised enam rääkida ka ei tohi? Tohoo hull! Missuguses paragrahvis see seisab? Ega naine laps ole, et ta vanade inimeste juures peab vaikima. Aga ainult meestel on õigus kõik teha …"

Ja nüüd hakkas naine mehi sõimama. Ikka libedamad, ikka rasvasemad sõnad lendasid vulinal õhku, misjuures auravat suslat poolmustadest kruusidest rüübati, kuna korrapidaja inimesi laiali ajas ja nendega tõreles, et nad seadusevastaselt endid kokku koguvad.

"Kogutud teosed", 14, Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 212, 213

• Elu on vangipõlv ja ülekohus oleks vabadusest laulda. Elu on kättemaksmine ja kuritegu oleks armastust ülendada.

• Elu on üleüldse hädaorg, aga mis sinna parata. Ainus abinõu: kannata ja täida seadusi.
• Ära kunagi hädalda, see ei huvita kedagi, rikub ainult korralikkude elanikkude rahu ja erkusid.

Tsitaadid 1968. aasta väljaandest.

• NARR: Kuningas, milleks prohvetid ja kuulutajad: aitab sellestki, kui narr ja ülemad räägivad.
• NARR: See on meie koda, kuninga ja tema narri koda. Olla narriks, see on auamet, sellepärast saangi ma ainult vanateenri palga. Narri mängin ma tasuta, kuigi narrimäng on kuningakojas raskeim osa.
• ÜLEMPREESTER: Kui rahva usk vasikasse ei rauge, siis teeks kuningas ja valitsus õieti, kui läheksid tasapisi rahvausku: nõnda võidetakse rahva usaldus uuesti.
• KIRJAÜLEM: Kasu pärast võib haritud inimene kas või kahe peaga vasikasse uskuda, liiatigi et meil on usuvabadus.
• KARLO: Ei ole mõtet, et sigivad mu loomad, kui ma ise ei sigi.
• KUNINGAS: Inimese sõnade hulk kasvab kiiremini kui tema tarkus, sellepärast tuleb tal sagedasti arust puudu, kui vaja otsust teha.

• [---] see ["Kuningal on külm"] on pilge ja naer Euroopa "juhtide" .. üle ja teisest küljest romantiliselt unistav lootus inimsoo uuestisünniks süütu ja lihtsa naise kaudu, kes peab soendama inimest, kel kipub hakkama praeguses Euroopa kultuuri tohuvabohus õudne ja külm.
  • Kiri A. Pranspillile 14. IX 1936; cit. via: Keel ja Kirjandus 1981, nr 1, lk 41; cit. via: "Kogutud teosed", 14, Tallinn: Eesti Raamat, 1985, Heino Puhvel, "Järelsõna", lk 247

• Kes kunstiööst elu, elavat otsib, sel on raske omandada vääramata, paindumata ilumõisteid. Uus elu toob uued mõõdupuud, uued otstarbekohasused. Ilutunne on isiklik tunne, teda on raske teistele "kaela määrida". Sellepärast tahaks rõhutada vähem tõestust ja kalduda enam näitamise, tähelepanemist-juhtimise poole.
• Arvustus on abinõu kunstiöö maitsmises; massiline, hulgaline maitsmine tõstab joovastust, võib ta uimastuseni, ka orgiasmuseni viia. Sellepärast armastavad joodik, palvetaja ja lõbutseja seltsi. Üksinduse tung on nõrkuse, vaibumise märk, olgu siis, et üksik end juba massina tunneb. (lk 39)
• Raamatuid lugeda, õppida ei olegi kunst, raamatuid maitsta on suur kunst. Ma armastan maitsta. Ma armastan raamatuid kevadel, kui kõik lööb lokkama, õilmitsema ja kui mesilased sumisedes mett korjavad: mina otsin mett raamatutest. Ma armastan raamatuid lugeda oja kaldal istudes, kuulates möödavulisevaid laineid, nagu oleksid nad elutunnid: raamat päästab nii mõnegi silmapilgu kaduvusest. Ma armastan raamatuid sügisel, kui vihma pladiseb tinasist pilvist lõpmata ja tuul hulub toanurgal ning korstnasuul, nagu nutaks keegi suurel häälel kallimat: on raamatuid, mida lugedes isegi taevatähed pisaratena paistavad.

Aga vähe armastan ma Eesti raamatuid, nende maitsmiseks puudub mul sagedasti maitse. (lk 39)

• Meie kirjandusest võib ainult mõnda raamatut meele tuletada, kus ilutundlus edvistamisena, farssina ei tundu, vaid autorile omase osana. Harilikult ei tootata meil ilukirjandust ilu pärast, vaid mõnel muul otstarbel: me õpetame, mõistame kohut, tõestame. Ühesõnaga: me teeme kirjandust. Me oleksime nagu vanad tudikesed, kellele mäng, luule ja loomine igavaks, vastikuks on saanud; luuleks ja loomiseks oleksime nagu liig targad ja elutargad. Me oleme ülevoolava hinge kaotanud ja püüame pääajuga tema aset täita. Osavõtmata pilgul näime möödaläinud ja ümbritsevaid rumalusi vaatlevat ja ühes vana ning väsinud Salomoniga sõnavat: kõik on tühi, selge tühi. (lk 40)
  • A. H. Tammsaare, "Midagi ilust ja "Anna Holmist"", Vaba Sõna, 1/1914, lk 39-42

• Ta aastate arvu pannakse jälle tähele. Ta ei tee sellest väl­jagi. Nagu oleks naljaasi 60 aastat vanaks saada.
• Mitmeti mõistatusmüsteeriumiks on küll see Tammsaare praegune viimane teos. Ajamoment, tingitud ühiskondlikkude suhetega, ei laseks nagu selgemaid valguskiiri läbi, ja autor on vaidlematult tugevam olnud tõeliste elupiltide meistrina kui ses hämaras eluläheduse peitepildis. Jah, „Kuningal on külm” pole ei loetuna ega lavastatuna pääsenud täiesti tugevale tervikmõjule. Aga kahtlaste auväärsuste vastu sädelevaid sõnaleide ja traagikoomilise elutundmusega üllatavaid paradokse on Tammsaare siingi küllalt kirvendavalt pillanud oma elutee äärde.
• Loorbereid kasvab vähe meie kallil kodumaal, heade juubelikommetega kirjanikke juba enam. Mis puutub Α. H. Tammsaa­resse, siis tõrgub temas kõik juubilari nimetuse vastu. Avalik­kude auavaldustega liginemiseks pole ta kunagi olnud saadaval.

Ons ta tulnud oma ausammastamise aktusele? Ons ta oma 50 aasta tähtpäeval ilmunud paraadi ja pidusööki vastu võtma? Kõiges selles oleks talle nagu midagi segavat, häirivat. Ei tea, kas Anton Hansenil liiga külm või soe hakkaks suures peosaalis, paljude pilkude all, suure ja armastatud kirjaniku epiteete kuu­lates Α. H. Tammsaarest. Aga teame midagi ta umbusaldusest ovatsioonide vastu.

• Pole ülearune meelde tu­letada ta „Tõest ja õigusestki” tuttavat ligimesetundmist: sü­damlikkude suhete vilksatusi süvendab „suur rõõm, et võib tei­sele väänata”. Pole seda ülearune meelde tuletada ka üleva üks­meelse meeleolu propageerimise päevil, et Tammsaare maailma­pilt on täis vastuoluliste huvide, isekate taotluste, vaenulikkude võimutahete võitlust. Sügaval inimloomus pesitseva õeluse ku­jutamisele langeb mitmes ta teoses pearõhk. Eksib, kes arvab, et see maailmapilt piirdus ainult Vargamäega, Pearu ja Andrese vänge vägikaika vedamisega harimatus talupoegses olustikus. Ühiskondliku elu arengukäik kisub inimesi välja talupoegsest ja maaproletaarsest tagalast, vabamad olud edendavad linnako­danikuks ja linnaharitlaseks püüdlust. Aga kas inimloomus, mo­raalsed põhimõtted ja südamlikud suhted sellepärast on muutu­nud paremaks?
• Nn. peenem seltskond on ta silmis hullem kui Oru Pearu, Eedi või Juuli. Töökus ja voorus ei maksa ju ses prassivas, liiderlikus, võidukihutavas, raha ja võimu ahnitsevas linnaseltskonnas midagi. Ometi ei hel­lita Tammsaare oma tõe ja õiguse nimel suuri illusioone ka ker­geuskliku ja vägivaldse massiliikumise kohta, kus võimukirgede kurjus vallandab metsikuid tapmisekirgi, kus pole aru ega õig­lust. See ei tähenda muidugi, et meie autor ei pooldaks vaba­dust rõhuvate võimusuhete ja vanade harjumuste muutmist. Kuid usk pikaldasse kultuursesse edusse murdub Tammsaare maailmavaates läbi raskete takistuste ja kõiges kahtlemise.
• Α. H. Tammsaare ei puhu üles suuri eluillusioone. Kuid vähemalt meie kirjanduse mõõtkavas võttes on tal olnud võr­ratu huvi eri eluasendite vaatlemiseks ja psühholoogiliseks erit­lemiseks. [---] Eriti ta suurteose väärtuseks on märgitud, et ta on õpeta­nud nägema vastandlikkude karakterite ja nende tõekspidamiste õigustust. Võiks lisandada, et ta mitte vähem kirjanduslikke naudinguväärtusi on osanud luua oma kangelaste arusaamatus­test ja väärkujutlustest.
• Võiks ka ütelda, et Tammsaare on radikaalsete vaadetega vabameelsuse omapärasemaks ja vaimukamaks esindajaks meie kirjanduses. Kuid see ei tähenda, et tal mitte poleks karmis elukoolis omandatud ja kriitilises teadvuses läbi valgustunud veendumusi.
• Tammsaare teoste tegelased armastavad palju resoneerida, pakuvad üks­teist üle sõnasattuvuse ja kõneluste rohkusega, ja autor ise ei tõsta ühelgi kõnekoosolekul häält. See on kirjanik, kes ei hooli ühestki kirjanduslikust organisatsioonist, ei võta aktiivselt osa ühestki liidust või koondisest. Ühegi parteiplatvormiga, min­gite propagandatõdedega pole ta piiranud oma vaadete vabadust.
• Pole nii lihtsat tähelepanekut, tundmust, unistust, mis mitte ei komplitseeruks ta mõtteliikumises. Aga ta on oma loomingust välja ajanud kõik loomulikku mõtlemist ja ütlemist kahjustava emfaasi.
  • Gustav Suits, "A. H. Tammsaare palgepooli", Eesti Kirjandus, nr 1, 1938

• Juhan Viiding, "Tallinna-mehe rock-mõtisklus", rmt: Jüri Üdi ja Juhan Viiding, "Kogutud luuletused". Koostanud Hasso Krull. [Tallinn]: Tuum, 1998, lk 534

• Võib vist küll öelda, et ilma Hamsunita poleks Tammsaaret, nagu ta on. Hamsun oli sel hetkel kõige moodsam, erutavam, uuem kirjandus kogu põhjapoolses Euroopas. Suvel Inglismaal "Maa õnnistust" lugedes leidsin ühe koha, ühe seiga, mille, ma arvan, Tammsaare sealt otse napsanud on. Miks mitte. Selles pole midagi halba. Kõik napsavad kuskilt midagi, see ongi kultuur ja inimeste elu. Kunst on napsata õigeid asju õigetest kohtadest ja panna nad kokku nii, et see saaks tõene, saaks uus. Tõene on alati kuidagi uus. Ainult tõde suudab meid üllatada. (lk 274)
  • Tõnu Õnnepalu, "Aaker (Muskoka, Ontario, CA)". Tallinn: EKSA, 2019

• [Näidendist "Kuningal on külm":] Vasika kahes peas on nähtud isegi vapside liikumise kahe juhi – A. Larka ja A. Sirgu allegooriat (H. Siimisker). (lk 253)
  • Heino Puhvel, "Järelsõna", rmt: A. H. Tammsaare, "Kogutud teosed", 14. kd, Tallinn: Eesti Raamat, 1985

• Iiri psühhiaater Michael Fitzgerald nimetab müüdiks seda, et autistlikud isikud ei suuda lugeda ega kirjutada ilukirjandust — õige oleks öelda, et neil on sellega mõningaid raskusi (Fitzgerald 2021: 11). Neid raskusi on hästi sõnastanud Tuglas oma hinnangutes varase A. H. Tammsaare jutuloomingule: abstraktne ja skemaatiline esitusviis, värvipuudus ja plastikavaesus, haruldaselt algeline inimesekirjeldus, puuduvad stilistilised eristused kõrge ja madala vahel jms (1918). Johannes Aavik arvas 1908. aastal, et A. H. Tammsaare stiil

oma lühikeste, osalt nagu katkenud lausetega on labaseks minev, lihtne, liig kuiv, ilma iluta ja luuleta, üleüldse ilma algupäralise ja isikliku värskuseta, ehk küll mõned üksikud algupäralised ja trehvavad võrdlused leiduvad (tsit. Linde 2007: 29).

Ka kirjaniku sõber Arnold Susi on märkinud: "Kui katkendlik ja kui konarlik paistab vahel olevat ta keel!" (1978: 226).

Küpses eas sai Anton Hansenist siiski edukas proosakirjanik, kelle isikupärase stiili kohta tõsiseid etteheiteid enam ei tehtud. Selle stiili iseloomulikuks võtteks oli rohkete korduste kasutamine: sõna või lauseosa teisendades või samana hoides korratakse seda eri lõikudes, peatükkides või ka raamatu eri osades, luues "lüürilise meeleolu ja heliseva rütmi" (Mihkla 1938: 94–95). (lk 880–881)

• 1919. aasta kevadkuudel hakkas Anton Käthe juures korrapäraselt külas käima. Ta saabus iga päev samal ajal, kell 17, ja koputas uksele kolm korda. (lk 911)
• Kirjanik A. H. Tammsaare oli üks teine osa Hanseni isikust, keda ta suutis enesest lahutada kui väljamõeldist. Sellest annab tunnistust "Avalik kiri kirjanik A. H. Tammsaarele", mille eraisik Anton Hansen 1927. aastal pärast Tõe ja õiguse esimese osa ilmumist kirjutas (Tammsaare 1990: 273–284). Kirjanik A. H. Tammsaare oli Hanseni fantaasia vili, mis andis talle pärast monumendi püstitamist Järva-Madisel 1936. aastal mõtteainet juurde. (lk 917)

• Amar Annus, ""Inimene ei saa teisiti olla, kui ta on loodud". Kirjanik Anton Hanseni sisemisest elust", Akadeemia, nr 5, 2023, lk 875–930

Tsitaate tema loomingust:

• "Elu ja armastus"
• "Kilgivere Kustas"
• "Kumb oli koolmeister?"
• "Kõrboja peremees"
• "Ma armastasin sakslast"
• "Mäetaguse vanad"
• "Noored hinged"
• "Pikad sammud"
• "Põrgupõhja uus Vanapagan"
• "Tõde ja õigus"
• "Uurimisel"
• "Ärakadunud poeg"
• "Üle piiri"