Tõde ja õigus IV/XXXVIII

Inimkultuur areneb kahes suunas, ühelt poolt luuakse isik kõigi tema seaduslikkude õiguste ja kohustega, teiselt poolt muudetakse see isik avalikuks laadaloomaks, kelle kallal võib käperdada igaüks, kel aga süda kutsub. Viimase arengu eest hoolitseb ajakirjandus. Paasid said nüüd omal nahal tunda, mis tähendab see kultuuriline saavutis, mis tähendab nimelt reporter, ladumismasin ja rotatsioon. Nende elu kogu tema minevikus ja olevikus näpiti ja jahvatati peeneks, nagu mõeldaks temast valmistada paberit, põllurammu või jõutoitu. Ja et saadud tolm paneks inimesi paremini aevastama, siis segati teda asjaomaste esivanemate, sugulaste ja tuttavate hunditatud eluga.

Indreku kohta kaevati varsti kuskilt välja, et tema olevat õppinud revolvrit tarvitama juba punaseil aastail. Sellest räägiti niisuguseis varjundeis, et igaüks pidi kerge vaevaga taipama — tema hingel ei lasu mitte ainult ühe inimese elu. Üles soojendati uuesti ka Meleski asi ja siin lasti läbi lille mõista, et kes võib pea pantida, kuidas seegi kõik sündis.

Muu seas oli keegi reporter kojarahvaga rääkinud ja neilt valge paki ja prügikasti loo kuni viimse peensuseni välja kaevanud. Kojamadam ei pidanud sedagi endale, kuidas tema viinud leivakannika prügikasti singi ja saia asemele. „Nii et meil oli juba ammugi teada, et midagi on tulemas,“ kinnitas kojamadam lõpuks ja et oma teadmist tõestada, jutustas lisaks reporterile oma kolm unenägu: üks rottidest, teine kaalikatest ja kolmas kirikust, kus tema seisnud altari ees, valge pakk käes.

Nõnda sai prügivedajagi lehest teada, kust tuli prügikasti leivakannikas, mille tema söötis palmipuudepüha laupäeval oma ruunale, ja ta imestas väga inimeste kavalust ning salalikkust. Samuti oleks võinud imestuda ka Indrek, kui ta oleks lugenud lehte, sest ta oleks siis kuulnud, kuidas tema sink ja sai muutusid prügikastis leivakannikaks. Ta oleks imestunud ja vististi lausunud: „Seal ta nüüd see inimese elu siinilmas on, kõige lihtsamatki asja ei taipa muidu, kui pead enne saama mõrtsukaks.“ Aga Indrek ei lugenud praegu lehti ja sellepärast polnud tal vaja imestuda ega ka midagi öelda.

Karini saatuse puhul julgeti puudutada kahte, kolme seltskonnas hästi tuntud isikut — nimesid nimetada olevat esiotsa varajane, et mitte takistada kohtulikku juurdlust, — kellega elurõõmsal proual olnud niiöelda „mainitud suhted“. Nii et lõppude lõpuks see pidi olema pankrottmeistrite ja põrandaaluste vesivõsude eluseiklus, nende saatuse loomulik, peaaegu paratamatu lõppvaatus.

Paaside eludraama jahvatamine ajakirjanduse veskil pakkus erilist huvi sellepärast, et nemad kuulusid nii või teisiti pisut nagu seltskonda, mitte küll üsna, siiski ometi. Kuna ajalehed seisid niiöelda seltskonnatugede käsutada ja teenistuses, siis pidi nende tõelikuks ülesandeks olema — Paaside abielu kõigekülgse valgustamise kaudu näidata, et nemad ometi mitte ei kuulunud või vähemalt enam ei kuulu seltskonda.

Eelkõige — neil puudub abielust õige arusaamine, kui mõelda seltskondlikult ja kristlikult. Abielus ja abielu tõttu seltskonnainimesel ei või üldse tekkida kriminaalseid vahekordi, vaid kõik laheneb tsiviilselt, see peaks igale olema selge ilma seletamata. Abielu on ainukene moodne seadeldis, kus kaks üheõiguslikku ja iseseisvat isikut elavad külg külje ääres, ilma et tekkiks mingi maailmasõda või mõni väiksemgi kuulipildujate ragin. See sõltub asjaolust, et kristlikus abielus ei ole paika kirel, sest kõige tervemad ja sõnakuulelikumad lapsed sigitatakse ja sünnitatakse rahulikus meeles. Seltskonnainimese kirg kuulub hipodroomile, staadionile, mustbörsile või armukesele, aga mitte oma naisele, kellega ta seisnud altari ees loorberipuude vahel, mille topsakad, ümmarikud ja rohelised kroonidki manitsevad rahule ja tasakaalule. Staadionil kellelgi küljekont sisse või jalaluu puruks lüüa, armukese pärast kedagi tappa või tappa lasta, sellest saab aru. Armukest ei ole ilma armastuseta, nagu selgub juba paljast nimest, aga armastus teeb inimese rahutuks, ärevaks ja kurjaks, sellepärast hoidkem abielu puhas armastusest.

Paasid ei olnud seda mõistnud või kui mõistsid, siis polnud seda arvestanud. Nõnda tegid nad endid seltskonna silmis naeruväärseks: veel peaaegu kümneaastase abielu järele toimisid nad pööraselt, nagu armastaksid nad teineteist. Seda võiks nimetada peaaegu abieluliseks rõvetsemiseks ja sellepärast muiatigi seltskonnas suud matsutades. Aga ometi olid ka nemad seisnud kord altari ees loorberite vahel. Lihtsalt arusaamatu! Pealegi ühesugused jaburad mõlemad: üks võtab tõsiselt, kui teine lööb üle aisa või aisa alt läbi, ja teine läheb seda toimetama oma koju. Aga Issand jumal, kust on need inimesed tulnud või kus nad on elanud, et nad ei tea, et meil on viisakaid lokaale ja igasuguseid urkaid küll, milleks siis rüvetada kodukollet, niiöelda abieluvoodit?

Ainuke, kes Paaside looga võrratult võitis, üle-öö kuulsuseks ja kangelaseks muutus, oli Rönee, see proua Köögertali soosik ja lemmik. Nüüd uskusid äkki kõik naised, olgu noored või vanad, et teda ootab suur tulevik, ja nad leidsid ta olevat väga kena, huvitava ja energilise, nimelt just energilise, mispärast nad üksteise võidu pingutasid oma energiat, et saavutada tema tähelepanu. Keegi ei küsinud õieti, millist osa noormees Paaside abieludraamas etendanud, kõigile aitas sellest, et ta etendanud. Seisukord muutus lõpuks sedavõrt kriitiliseks, et proua Köögertal leidis, tema lemmikul on viimane aeg kodumaa tolm jalult maha raputada ja Itaaliasse sõita ennast täiendama. Pealegi, et viimased sündmused nii või teisiti noormehe meeleolu ja kehajõudu mõjustanud, siis pidi proua Köögertal ise ilmtingimata kaasa sõitma, et olla oma armualusele uutes oludes toeks ja nõuandjaks.

„Sulle on praegu ainult emalikku õrnust ja hoolt vaja,“ kinnitas proua Köögertal noormehele. „Sul on inimest vaja, kes sind noorte naiste eest kaitseks, sest need on kui hagijad sul kallal. Nemad ei kannata, nagu mina, nemad jooksevad ummisjalu otsa või kui mitte ise, siis jooksevad nende mehed või armukesed. Kes siis sellele kauemat aega vastu peab. Noortel ei ole nooruse vastu lugupidamist, õiget pieteeti. Just — pieteeti! Noortel ei ole õiget armastustki, armastuse asemel on viha ja kadedus. Nüüd sa nägid seda oma silmaga. Armastus on pika meelega, seda pead sa teadma. Armastus on pikk, pikk, nagu sinu kunst, mida ei tohi unustada.“

Nõnda proua Köögertal andis oma lemmikule õpetust armastuses ja kunstis, et see oskaks neist õieti aru saada ja neid õieti hinnata. Aga noormees ei olnud tema õpetusega üsna rahul ja vastas:

„Laulja kunst pole kuigi pikk.“

„Kuis nii?!“ hüüdis proua vastu. „Aga kui pääsed grammofoni, siis oled ju surematu.“

„Siis muidugi,“ nõustus noormees.

„No näed!“ hüüdis proua võidurõõmsalt. „Surematuse pärast maksab ometi Itaaliasse sõita.“

„Ah, mammi,“ ütles noormees nüüd, „sinna maksab muidugi sõita. Grammofon on juba nii palju inimesi surematuks teinud, et ennem tahaks surra kui olla ka surematu.“

„Ometi viimaks üks mõistlik sõna,“ ohkas proua Köögertal südamepõhjast. „Elu on tõepoolest rohkem väärt kui kogu surematus. Sa mõtle ometi: gondlid, paleed, tuid, musttuhat tuid!“

„Kas nad meid täis ei tee, kui neid nii palju on?“ küsis noormees.

„Issand, kui proosalised on mehed juba noorest peast!“ hüüdis proua silmi taeva poole tõstes.

Ja nõnda lahkus noormees kodulinnast, ilma et oleks katsetki teinud Karinit kordki veel näha. Ka teised tuttavad olid ta nagu unustanud. Ainukene inimene, kes teda meeles pidas, oli Paralepp. See käis igapäev teda vaatamas ka siis, kui ta lamas alles meelemärkuseta. Pärast kordas ta igal parajal juhul:

„Mina olen kõiges süüdi, armuline proua, sest kui mitte teie oma mees, siis oleksin vähemalt mina pidanud teid kaitsma vastutustundeta inimeste eest.“

„Teie eksite, härra Paralepp,“ vastas Karin. „Mitte mina ei vajanud kaitset, vaid see noormees. Mina mängisin temaga, sest ta oli nii hirmus rumal. Ta oli nagu suur kutsikas, kes jookseb linta-lonta, linta-lonta, omal saba viltu. Minu mees ütles ikka, et ainult anderikkad on nii rumalad.“

„Et te selle inimese nime veel oma suhu võtate!“ lausus Paralepp nagu imestunult või hukkamõistvalt.

„Miks siis mitte,“ vastas Karin. „Nüüd ma tean, et ta mind armastab.“

„Ja teie?“ küsis Paralepp, nagu ootaks ta oma saatuselööki.

„Mina olen teda ikka armastanud,“ ütles Karin üsna lihtsalt, nagu oleks jutt kõigile usutavast ja mõistetavast asjast.

„Ma ei saa teist aru, tõepoolest ei saa,“ ohkas Paralepp.

„Mina ise ka mitte,“ kinnitas Karin. „Minu õnnetus oligi see, et ma katsusin iseendast aru saada, nüüd te näete, mis sellest tuli: minu mees istub vanglas ja mina laman siin ning lapsi hoiab võhivõõras inimene.“

Sellistest kõnelustest hoolimata Paralepp külastas Karinit endiselt iga päev ja kandis talle lilli, nagu oleks see tal muutunud eluliseks tarviduseks, ja Karinil oli temast alati hea meel, sest nõnda tundis ta, et kogu maailm pole teda veel maha jätnud. Muidugi, peale Paralepa käis ka Tiina ühes lastega, aga neil polnud nagu maailmaga mingit ühist, vaid nemad kuulusid Karini enda külge, olid osa temast. Tiinagi oli neil päevil muutunud peaaegu omaseks, milleks tunduvalt aitasid kaasa laste alati rõõmsad näod, nagu poleks neil millestki kurta. Seda pani Karin Tiina hoole ja armastuse arvele.

Veel oli keegi, kes polnud Karinit unustanud — Kitty nimelt, kes asus praegu Berliinis. Ta oli tahtnud enne ärasõitu oma sõbrannat külastada, temaga jumalaga jätta, kuid kõigist palveist hoolimata ei lastud teda tol korral ometi mitte Karini juurde. Lõpuks Kitty oli leppinud sellega, et kirjutas siinsamas mõned read ja palus need esimesel võimalusel haigele edasi anda. Aga haiglas kas unustati või arvati, et selleks toiminguks pole aeg kunagi hiline, ja nõnda luges Karin sõbranna kirja alles siis, kui ta oli juba kuulnud tema eluviperusest. Mees nimelt laskis ta küll Berliini sõita, käis isegi teda vaksalis lilledega saatmas, aga raha ta temale enam järele ei läkitanud, selle asemel müüs ja likvideeris ta kõik, mis võimalik, ilma et ükski oleks õieti teadnud, milleks või mispärast. Kuna aga Kittyl oli jalgade iluravi juba alanud, siis ei jäänud tal muud üle, kui laskis kiires korras müüa oma lumipalee ühes aia ja kõige muuga, mis seal sees. Ta laskis müüa oma poja pildigi ja selle ostis muuseum, et oleks jäädav mälestis tulevastele põlvedele, kui väga emad kord oma lapsi armastanud. Nõnda oli täide läinud tema kunagine saatuslik sõna: ta annaks lumipalee peente jalgade eest.

Sellest kõigest kuuldes Karin võpatas kogu kehast: tähendab, mitte ainult temal, vaid ka teistel naistel sünnib nende sõnu mööda, nii et naistel peab olema kuri keel. Sest kui nõnda sünnib juba nende enestega, mis on siis veel teistega, kui nad puutuvad neid oma kurja keelega. Tõepoolest, Kittyl olid tema pöörased sõnad saatuslikumalt täide läinud, kui ta kunagi osanud aimata: lumipalee oli läinud, aga mis saab tema jalgadest, sellest polnud tal veel vähematki aimu. Oma hingehädas ta kirjutas Karinile: „Usu, kallis, ma olen hirmus õnnetu, et mul pole usku. Mõtle ometi, kui mul oleks praegu niisuke usk, mis tõstab mäed paigast, siis oleksid need õnnetumad jalad mänguasi. Võib-olla et aitaks väiksemgi usk, kuid mul pole sedagi. Aga ühte ütlen ma: kui mul tõesti kõik õnnestub, siis saab minust usklik inimene ja ma hakkan jälle laual käima, seda olen jumalale tõotanud silmaveega. Sest kirikus õnnistegija eeski on peente jalgadega viisakam seista kui jämedatega.“

Sellest leidis Karin, et Kitty on Berliinis õppinud elu peale palju tõsisemalt vaatama ja et kui inimesel on nii tõsised vaated, nagu Kittyl, küllap ta juba siis kuidagi siinilmas läbi lööb. Tema isegi hakkas asju aina tõsisemalt võtma ja sellepärast ta kirjutas lõpuks Indrekulegi vanglasse, et ka see teaks, kuidas ta on viimasel ajal tõsisemaks muutunud. Oma kirjades ta ei kurtnud millegi üle, nagu oleks ta maitsnud haiglas puhast õnne. Endast ta üldse katsus vaikida, nagu poleks teda ilmas olemaski. Ta rääkis kas Tiinast, kui hea ja tubli tüdruk see on, või lastest, kes olevat nii rõõmsad ja terved. Mis aga puutub Indrekusse, siis ärgu ta tühja muretsegu ega oma südant valutagu, sest kõiges olevat ju süüdi tema, Karin. Jah, Indrek on pidanud tema pärast hirmsaid päevi üle elama, sest temal polnud ju nii kõrget palavikku, mis oleks võtnud aru peast ja ühes sellega ka valu. „Kui sa kunagi lubad,“ kirjutas Karin, „siis ma palun sinult selle valu andeks, mis ma sulle teinud, aga kui sa ei luba, siis las olla pealegi — ma palun niisama omaette, et sa mulle ükskord andestaks. Ühte palun sinult ometi juba nüüd: ära ole minu peale kuri, nagu siis, sest siis olid sa hirmus kuri. Kui sa ise teaks, kuidas sa siis vaatasid! Sa vaatasid ja ometi ei näinud, ma nägin selgesti, et sa mind ei näinud. Sellepärast ma tahtsingi sulle lähemale roomata, et sa mind õieti näeksid, aga ma ei saanud, sest enne sündis see, mille pärast nad su sinna viisid. Neil võib-olla oli õigus seda teha, aga sinul oli ka õigus, kui sa seda tegid, mis sa tegid, sest mis siis mees ikkagi peab tegema, kui ta näeb oma naist võõra mehe kõrval istumas ja tema riided on nõnda, nagu olid minul. On see viisakas? On see abielunaise kohta väga viisakas? Või on see mehe kohta väga viisakas ja peen, kui ta talitab nõnda, nagu see võõras mees talitas? Ma usun üsna kindlasti, et oleks tema ometi midagi teinud, siis oleks võinud kõik teisiti minna. Aga tema ei teinud. On väga kerge öelda, et ma olen noor, aga ka noor mees on ikkagi mees. Üldse mees jääb meheks, olgu ta vana või noor, aga vana naine pole minu meelest mitte enam naine. Sellepärast arvan, et kui sa nüüd mul ei luba endalt andeks paluda, siis sa ei luba kunagi, sest varsti ma enam ei olegi naine. Pealegi on mu keha nüüd kolmest kohast rikutud ja see tähendab ometi meestele ka midagi. Siiski, see on kõik tühine, peaasi on, mis sina arvad ja tahad ning mis sina minust usud. Enne ma mõtlesin, et mind võib väga uskuda, aga nüüd arvan, ei mind ega ka ühtegi teist naist ei maksa sul nii väga südamesse võtta, sest meie isegi ei võta endid kuigi tõsiselt südamesse. Me teeme seda ainult siis, kui meil on sellekohane ümbrus — maja, korter, mööbel, riided, ehted ja muud niisugused asjad. See oleme meie. Sellest saan alles nüüd õieti aru siin haiglas kogu tema ümbrusega. Siin, tead, ma pole enese meelest midagi ja sellepärast on otse uskumatu, et ma võisin ennast kord pidada nii suureks asjameheks, ja kui ma siit välja saan, hakkan ehk jällegi pidama. Meie mõõdame oma väärtust sellega, mis me endale külge riputame, ja teie mehed teete seda samuti, vähemalt meie suhtes. See on kogu meie kultuur, nagu sina ikka ütlesid, pilkavalt muidugi. Aga paljud mõtlesid seda tõsiselt, mina ka, mõtlen ehk praegugi. Sest on ju ükskõik, mis inimene tõsiselt mõtleb, peaasi et mõtleb. Sina mõtled pead, Kitty jalgu, aga tema võib oma jalgadega ennem usklikuks saada kui sina oma peaajuga ja usk on ometi väga tõsine asi, sest tema pärast on kirikutel nii pikad tornid ja tornidel piksevardad. Aga ära ometi arva, et mina arvaks, et piksevardad on usust, ei, piksevardad on ainult usklikkude kaitseks, sest see on jumala armuand, et pikne armastab vardaid, nagu ka see, et mees armastab naist, sest naine on mehe piksevarras. Seda kirjutan ma ainult selleks, et sa näeksid, kui tõsiselt mina olen hakanud ilmaasjade ja inimeste üle järele mõtlema, nii et ma olen haiglas peaaegu uuesti sündinud. Sina seda muidugi ei usu, aga sest pole midagi, sest sul võib õigus olla, nagu sagedasti.“

Niisuguseid ja muid selletaolisi tarku asju Karin kirjutas haiglast vanglasse, aga ainustki sõna ei tulnud sealt vastuseks, nagu oleksid tema kirjad olnud läkitatud surnule. Ka isiklikult ei pääsenud ta kunagi Indreku jutule, kuigi ta tegi selleks korduvalt katset: Indrek ei tahtnud teda näha. Lõpuks Karin saatis Tiina. Sellega Indrek tahtis rääkida, aga ta ei tuletanud kordagi oma naist meelde, nagu poleks teda üldse olemas, vaid oli huvitatud lastest ja muist asjust. Nõnda lähenes kohtupäev.

Paaside abieludraama ei pakkunud kohtuvõimudele kuigi palju huvi ega andnud neile kuigi palju tööd või peamurdmist. Ja mis võiski ühe mehe revolvri plõksutamine tähendada meestele, kes olid maailmasõjas ragistanud kuulipildujatega ja müristanud kahuritega! Mis võiski tähendada paljas katse tappa naist, kui kohtunikud olid oma silmaga näinud, kuis hukkuvad mehed ja naised, raugad ja imikud ning pühitakse maapinnalt külad, alevid ja linnad. Oli peaaegu naeruväärt seda tapmiskatset uuridagi ja uurimise põhjal kohut mõista, teades, et miljonid samasugused või palju hullemad katsed on katsetajaile toonud ainult kiitust, vaimustust, autasu ja aumärke.

Vähegi kogenum ametnik pidi ilma suurema vaevata taipama, et siin on tegemist peaaegu algeliste inimestega, vähemalt mis puutub armuasjusse. Õieti ei mingit kavalust, ei mingit pettust, ei mingit keerulist sündmustikku, ennem nagu mõni rumal lapsemäng, mis lõpeb kõigile ootamata kurvalt. Ja kui üldse midagi oli, mis ajas natukenegi mõtlema, siis just kogu asja uskumatu lihtsus, mis tekitas oletuse, et kuriteo tõsine põhjus alles ehk avastamata. Sest laskeriista tarvitamise põhjuseks sel kujul, nagu see siin sündinud, ei või ometi olla see, et naine ei istu võõra mehe kõrval küllalt viisakalt, nagu Karin kinnitas. Laskja pole ometi täna või eile maalt tulnud metsanurga talupoeg, vaid niiöelda haritud või vähemalt intelligentne inimene, kes liikunud seltskonnas ja sellepärast teab, et meie aja naine pole üldse viisakas ning et meestele on ikka meeldinud ebaviisakad naised. Kui iga mees, kel ebaviisakas naine, tahaks teda hakata tulistama, siis puhkeks uuesti maailmasõda. Aga seda ei või ometi lubada, sest kuhu jääks siis rahvasteliit, päästearmee ja kogu kultuurilise inimkonna rahuarmastus.

Seega siis pidi süüdistaja arvates laskjat karistama kõige seaduses ette nähtud valjusega, sest laskmine oli sündinud ilma tungiva tarviduseta ja ilma küllaldase põhjuseta. Aga lõpuks pidi ometi arvestama ka süüdi pehmendavaid olusid, sest rünnatav või kannataja võtab ise õigeks, et ta istunud võõra mehe kõrval ebaviisakalt. Ning liiatigi, et see ebaviisakus sündis abielupoolte kodus, s. t. niiöelda abielukoldel, mitte aga avalikus kohas, kus ebaviisakus võib tähendada head kommet, siis omandab see ebaviisakus sellega erilise tähenduse. Siiski, süüdi on laskja laskmises igatahes, selles polnud kahtlust, sest ta isegi tunnustas seda.

Kaitsja oli otse vastupidisel arvamisel. Et laskja oli lasknud, selles polnud tema arvates kahtlust, aga et ta oleks süüdi, see pidi olema hoopis teine küsimus. Ja seda küsimust ei saa sellega lahendada, et päritakse laskja enda arvamist ning võetakse see tõe mõõdupuuks. Laskja kui inimene — sest ka laskja on ikkagi inimene — võib inimlikult eksida, nagu ütlesid juba vanad roomlased. Kui laskja on laskmises süüdi, s. t. kui ta on eksinud, pealegi veel raskesti, seadusliku korra vastu, mis tähendab sama palju, kui et ta on eksinud oma naise süü küsimuses, oma naise süü hindamises, sest kui ta siin poleks eksinud, siis ta poleks lasknud, või kui ta oleks lasknud, siis poleks ta olnud süüdi, näeb ju seadus teatud korral vägivallas mitte kuritegu, vaid oma koja au loomulikku kaitset, nii siis — kui laskja ei osanud õieti hinnata oma naise süüdi, kuidas peaks ta siis õieti oskama hinnata iseoma süüdi, milline toiming on võrratult raskem kui esimene. Kaitsja arvates kaebealune on eksinud ühel kui teisel korral: eksis siis, kui pidas oma naise süüdi nii suureks, et hakkas teda tulistama, ja eksib ka nüüd, kui peab end süüdi selles õnnetus või õigem — õnnelikus tulistamises. Just nii — õnnelikus tulistamises, pidi kaitsja kordama. Sest kui mõelda, et laskmine sündis paari, kolme sammu pealt ja et see, keda lasti, seisis paigal, siis peab kogu sündmust nimetama erakordselt õnnelikuks, et keegi ei saanud surma. Ei pea ometi unustama, et asjaosaliseks oli veel kolmas inimene, kes jäi täiesti terveks, kuigi lasti välja viis kuuli, mis juurdlusel kindlaks tehtud. On see õnnelik juhus või mitte? Muidugi oleks see haruldaselt õnnelik juhus, kui poleks mängus midagi muud. See midagi muud on laskja isik laskmise silmapilgul. Tema kohta on meil kaks usaldusväärset tunnistust, sest tunnistajad on niiöelda kaaskannatajad ja neil pole vähematki põhjust asja ilustada või kenastada. Nemad mõlemad kinnitavad, et nemad on laskja silmist, tema pilgust näinud, kuidas ta mitte midagi pole näinud. Laskja silmad olnud mõttetud ja tardunud. Või nagu teine tunnistaja, kes anderikas kunstnik, ütles: laskja silmad olnud nagu surnud Caruso silmad, kui ta laulab grammofonis. Tunnistaja nimelt näeb Carusot grammofonis kuulates surnud lamba silmadega, nagu ta täienduseks seletas. Need tunnistajate avaldised ütlevad ainult ühte: meil pole siin tegemist ei kuriteo ega süüdlasega, vaid meie ees seisab inimene, kes osalt arusaadavail, osalt seletamatuil põhjusil on sattunud affekti, on langenud tundmuste paroksismi, mis röövib teatud ajaks aru. Seda pidid kaitsja arvates tõendama ka tulistamisele järgnevad sündmused ning tulistamisest kannatanud tunnistaja kinnitused, et laskja pole süüdi, vaid süüdi olevat tema, keda lasti. Muidugi, siin tunnistaja eksib, nagu eksib kaebealunegi, pidades end süüdlaseks. Tunnistaja arvab, et kui on kuritegu sündinud, siis peab tingimata keegi süüdi olema. Aga meie, õigusekaitsjad, vaatame asjale teisiti. Millalgi arvati, et inimesed on jumala ees süüdi ja sellepärast tulevad maavärinad, veeuputused, näljad, katkud, laastavad tormid, ja et süüst lahti saada, ohverdati jumalale inimesi. Paljud arvavad veel tänapäevani, et teatud teos on keegi tingimata süüdi. Aga ehk pole enam kaugel aeg, kus hakatakse kaebealuses otsima mitte süüdi, vaid mõnda viga, defekti, mille ta saanud kas sünnil või ümbruselt. Siis ei süüdistata ega karistata enam, vaid parandatakse, kui võimalik, ja parandamisega tehakse algust mitte isikult, vaid ümbruselt ning sünnilt. Algust selle uue ajaga peaksime tegema juba täna ja peaksime lastele tagasi andma nende isa, perekonnale pea ja riigile kodaniku. See olevat seda kergem ja loomulikum, et kaebealuse ümbrus on vaheajal paranenud: naine põleb uues armastuses oma mehe vastu ja selle armastuse hoolde tulebki kõik usaldada.