Vahemälu

Vahemälu^[1][2][3][4] (inglise cache; prantsuse cacher – peita; IPA: [kæʃ]) on arvutites osa, mis hoiustab andmeid nende kiireks uuesti kasutamiseks. Andmete lugemine vahemälust on kiirem kui muutmälust (RAM) või kõvakettalt. Vahemälu kasutamise tulemusena lüheneb korduvalt kasutatavate andmete lugemiseks kulunud aeg ja suureneb arvutisüsteemi üldine arvutusjõudlus.

Esimest korda kasutati sõna cache elektroonilises kontekstis aastal 1967 artiklis, mis kirjutati avaldamiseks ajakirjas IBM Systems Journal. Artikkel puudutas mälu parandamist väljatöötataval mudelil 85-seeriast IBM System/360. Ajakirja toimetaja Lyle Johnson palus välja mõelda tabavam termin kui "ülikiire puhver”, kuid ideede puudumise tõttu soovitas ta ise sõna cache. See artikkel ilmus 1968. aasta alguses, autorid pälvisid IBM-i preemia, nende töö levis ja on hiljem parandatud, aga sõna cache hakati peagi kasutama arvutialases kirjanduses nagu üldtunnustatud terminit.^[5]

Vahemälu on suure juurdepääsukiirusega mälu, mille eesmärk on saavutada vähima juurdepääsuajaga ligipääs andmetele, mis sisalduvad püsimälus (edaspidi "põhimälus"). Vahemälu kasutatakse keskprotsessoris (CPU), kõvaketastel, brauserites, veebiserverites, DNS-is ja WINS-is.

Vahemälu koosneb kirjete kogumist. Iga kirje on seotud andmeühikuga või andmete plokiga (väikese osaga andmetest), mis on andmeühiku koopia püsimälus. Igal sissekandel on tunnus-ID, mis määratleb andmeühikute vastavuse vahemälus nende koopiatega põhimälus.

Kui vahemälu kasutaja (CPU, veebibrauser, operatsioonisüsteem) soovib andmeid, uuritakse kõigepealt vahemälu. Kui vahemälust leitakse kirje ID-ga, mis sobib otsitud andmeühiku ID-ga, siis kasutatakse andmeelementide vahemälu. Seda nimetatakse vahemälu tabamuseks (cache hit). Kui vahemälust ei leitud kirjet, mis sisaldab otsitud ID-d, siis loetakse see põhimälust vahemällu ja on sealt edaspidistel vahemälu otsingutel kättesaadav. Seda nimetatakse vahemälu möödalasuks (cache miss). Vahemälust leitud tulemuste protsenti võrreldes päringutega nimetatakse vahemälu tabamuse tasemeks või tabamuse koefitsiendiks.

Näiteks veebibrauser kontrollib URL-s küsitud veebilehe lokaalse koopia olemasolu ketta lokaalses vahemälus. Selle näite puhul on URL tunnus, aga veebilehe sisu – andmete osa.

Kui vahemälu maht on piiratud, siis möödalasu puhul võib olla vastu võetud otsus loobuda mõnest salvestisest vaba ruumi tekitamiseks. Väljajäetava salvestise valikuks kasutatakse erinevaid algoritmide väljasurumisi. Kui muudetakse vahemälu andmete osi, toimub nende ajakohastamine põhimälus. Viivitust ajas vahemälu andmete muutmise ja põhimälu uuendamise vahel kontrollib nn kirjete poliitika.

Write-through vahemälus kutsub iga muudatus esile sünkroonse andmete uuendamise põhimälus.

Write-back vahemälu uuendamine toimub andmeelementide eemaldamisel perioodiliselt või kliendi päringu järel. Et jälgida modifitseeritud andmeelemente, säilitavad vahemälu kirjed modifitseerimise tunnuse (“muudetud”). Möödalask write-back cache'st võib nõuda kahte pöördumist põhimälu juurde: esiteks vahemälust andmeelementide kirjutamiseks, teiseks vajaliku andmeelemendi lugemiseks.

Juhul, kui andmeid põhimälus saab muuta sõltumata vahemälust, võib vahemälu kirje muutuda mitteaktuaalseks. Vahemälude vahelisi koostööprotokolle, mis säilitavad andmete kooskõlastust, nimetatakse vahemälu sidususe protokollideks.

Mitmed keskprotsessori (CPU) mudelid omavad oma vahemälu selleks, et minimeerida ligipääsu põhimälule (muutmälu), mis on aeglasem kui registrid. Vahemälu võib anda olulise jõudluse kasvu, juhul kui RAM-i taktsagedus on oluliselt väiksem keskprotsessori CPU taktsagedusest. Vahemälu taktsagedus ei ole tavaliselt palju väiksem kui CPU.

Virtuaalse adresseerimise toega protsessoritesse on sageli lisatud väike kiirelt tegutsev aadresside translatsiooni puhver (inglise TLB). Selle kiirus on oluline, kuna teda vajatakse igal mälusse pöördumisel.

Keskprotsessori CPU vahemälu on jaotatud mitmeks tasandiks. Nüüdisajal võib universaalses protsessoris olla kuni 3 tasandit. Vahemälu tasand N+1 on üldiselt mõõtmetelt suurem ja andmete kättesaadavuse ja andmeedastuse kiiruselt aeglasem, kui vahemälu tase N. Kõige kiirem mälu on esimese taseme vahemälu L1. Tegelikult on ta protsessori lahutamatu osa, kuna asub protsessoriga ühel ja samal kristallil ja kuulub funktsioneerivate plokkide koosseisu. Protsessorites on vahemälu L1 tavaliselt jagatud kaheks vahemäluks, käskude (juhised) vahemälu ja andmete vahemälu (Harvardi arhitektuur). Enamik protsessoreid ei saa ilma L1-vahemäluta töötada. L1-vahemälu töötab protsessori sagedusel ja üldjuhul võib pöördumine tema poole toimuda iga takti ajal. Paljudel juhtudel on võimalik läbi viia mitu loe/kirjuta toimingut samaaegselt. Juurdepääsu latentsus võrdub tavaliselt 2–4 tuuma takti. Maht on tavaliselt väike – alla 128 kB.

Kiiruselt teine on L2-vahemälu – teise taseme vahemälu. Tavaliselt asub ka see kristallil nagu L1. Vanades protsessorites on mikroskeemid emaplaadil. L2 maht on 128 kB kuni 1–12 MB. Tänapäevastes mitmetuumalistes protsessorites on teise tasandi vahemälu, asudes samal kristallil ja on eraldi kasutatav mälu, kus vahemälu maht võrdub nM MB ja iga tuuma vahemähe on nM/nC MB, kus nC võrdub protsessori tuumade arvuga. Üldiselt tuuma kristallil paikneva L2-vahemälu moodustab 8–20 tuuma takti.

Kolmanda taseme vahemälu on kõige väiksema kiirusega, kuid võib olla väga muljetavaldava suurusega – rohkem kui 24 MB. L3-vahemälu on aeglasem kui eelnimetatud, kuid siiski tunduvalt kiirem muutmälust. Mitme protsessoriga süsteemides on üldkasutatav ja mõeldud erinevate andmete sünkroonimiseks L2-vahemälu.

Mõnikord on olemas ka neljas vahemälu tasand, mis asub tavaliselt eraldi mikrokiibil. Neljanda tasandi vahemälu on õigustatud ainult suure jõudlusega serverites ja suurarvutites.

Erinevate vahemälude sünkroonimise probleemid (nii ühe kui ka mitme protsessori puhul) lahendab vahemälu koherentsus (cache coherence). On olemas kolm infovahetuse võimalust erinevate vahemälude tasandite vahel, või nagu öeldakse, vahemälu arhitektuuri: inklusiivne, eksklusiivne ja mitteeksklusiivne. Inklusiivne arhitektuur eeldab ülemise tasandi vahemälu info dubleerimist alumises tasandis (eelistab Intel). Eksklusiivne vahemälu eeldab erinevatel tasanditel oleva informatsiooni unikaalsust (AMD). Mitteeksklusiivses võivad vahemälud käituda nagu soovivad.

Üks põhilisi vahemälu omadusi on assotsiatiivsuse tase, mis näitab loogilist segmenteerimist. Andmete otsimiseks vahemälu kõikide ridade järjest skaneerimine nõuab kümneid takte ja muudab kasutuks sisseehitatud keskprotsessori mälu kasutamise. Seepärast on muutmälu pesikud vahemälu ridadega jäigalt seotud (igal real võivad olla fikseeritud aadresside komplektide andmed), mis lühendab oluliselt otsinguaega. Iga RAM-pesik võib olla seotud rohkem kui ühe vahemälu reaga: näiteks, ${\displaystyle n}$- kanali assotsiatiivsus (ingl. ${\displaystyle n}$-way set associative) tähendab, et mõne operatiivmälu aadressi info võib olla hoiul ${\displaystyle n}$ asukohas vahemälus.

Vahemälude sama mahu juures suure assotsiatiivsusega skeem on mitte nii kiire, kuid tõhusam.

Paljud andmesalvestuse välisseadmed, eriti kõvakettad, kasutavad vahemälu töö kiirendamiseks vahemälu 1–64 MB (NCQ/TCQ toetusega mudelid kasutavad seda päringute hoiustamiseks ja töötlemiseks), CD/DVD/BD-plaatide lugemisseadmed samuti puhverdavad loetavat teavet, et sama info poole teistkordne pöördumine oleks kiirem. Samuti kasutab operatsioonisüsteem osa muutmälust kettaoperatsioonide vahemäluna (sh väliste seadmete jaoks, millel endal ei ole vahemälu, nt kõvakettad, välkmälu, CD).

Väliste kõvaketaste puhverdamist õigustavad järgmised tegurid:

1. protsessori juurdepääsu kiirus muutmällu on mitu korda suurem kui väliste kõvaketaste mällu;
2. väliste kõvaketaste mõningaid mäluplokke kasutavad mitmed protsessid samaaegselt ja on mõttekas lugeda plokki üks kord, seejärel hoida muutmälus üks koopia plokist kõikide protsesside jaoks;
3. pöördumine mõningate muutmälus olevate plokkide poole esineb palju sagedamini kui teistele, seega selliste plokkide jaoks puhverdamise kasutamine üldiselt suurendab süsteemi jõudlust.
4. mõned väliste kõvaketaste mäluplokid ei nõua pärast muutmist kohe salvestamist ja selliste plokkide puhul vahemälu kasutamine optimeerib sisend-väljund kasutamise.

Muutmälu vahemälu koosneb järgmistest elementidest:

1. muutmälu lehekülgede hulk, mis on jagatud puhvriteks, mis on pikkuselt võrdsed vastava välismälu seadme andmeplokiga;
2. puhvrite nimetuste kogu, mis kirjeldavad vastava puhvri seisukorda;
3. räsitabelid, mis sisaldavad ploki numbri vastavust nimetusele;
4. vabade puhvrite nimekiri.

Algselt on kõik puhvrite nimetused paigutatud vabade puhvrite nimekirja. Ploki lugemise või muutmise protsess täidab järgmise algoritmi:

1. püüab leida räsitabelis antud numbriga puhvri nimetuse;
2. juhul kui antud puhver on hõivatud, ootab tema vabanemist;
3. juhul kui puhvrit räsitabelis ei leita, võtab esimese vaba puhvri vabade puhvrite nimekirja lõpust;
4. juhul kui vabade puhvrite nimekiri on tühi, toimub algoritmi nihe (vt allpool);
5. juhul kui antud puhver on märgitud kui “määrdunud”, kirjutab puhvri sisu asünkroonselt välismällu;
6. eemaldab puhvri räsitabelist, kui see oli sinna paigutatud;
7. asetab uue numbriga puhvri räsitabelisse.

Protsess loeb andmed saadud puhvrisse ja vabastab selle. Muutmise korral märgib protsess enne vabastamist puhvri kui “määrdunud”. Vabastamisel asetatakse puhver vabade puhvrite nimekirjas ette.

Seega:

1. kui protsess luges mingi ploki puhvrisse, on tõenäoline, et teine protsess leiab selle ploki lugemiseks puhvri muutmälust.
2. välismällu kirjutatakse andmed ainult siis, kui ei ole “puhtaid” puhvreid või nõudmise korral.

Kui vabade puhvrite nimekiri on tühi, siis tehakse puhvris algoritmi nihe. Algoritmi nihe mõjutab oluliselt vahemälu tootlust. On olemas järgmised algoritmid:

1. LRU (Least Recently Used) – välja surutakse puhver, mis on kõige kauem kasutamata;
2. MRU (Most Recently Used) – välja surutakse viimati kasutatud puhver;
3. LFU (Least Frequently Used) – välja surutakse kõige harvem kasutatud puhver;
4. ARC (Adaptive Replacement Cache) – väljasurumise algoritm, LRU JA LFU kombinatsioon, patenteeritud IBM.

Algoritmi valimine sõltub andmete puhverdamise strateegiast. LRU on tõhusaim juhul, kui andmeid kasutatakse korduvalt lähitulevikus. MRU on tõhusaim juhul, kui andmeid ei kasutata korduvalt lähitulevikus. Kui taotlus määratleb selgelt teatud hulga andmete puhverdamise strateegia, töötab vahemälu kõige tõhusamalt.

Vahemälu annab andmete lugemisel tootlikkuses suure kasu. Andmete kirjutamisel võib suur kasu tulla ainult usaldusväärsuse vähenemise hinnaga. Seega, erinevate juurdelisamiste puhul saab valida ühe või teise vahemälu kirjutamise poliitika.

On kaks peamist vahemällu kirjutamise poliitikat – write-through cache ja write-back cache:

1. write-through – andmed kirjutatakse vahetult põhimällu (ja dubleeritakse vahemällu), st üleskirjutus ei ole puhverdatud;
2. write-back – andmed kirjutatakse vahemällu. Kirjutamine põhimällu tehakse hiljem (väljatõrjumise või aja möödumise järel), rühmitades ühes operatsioonis mitu kirjutuse operatsiooni kõrvalasuvatesse pesikutesse. Write-back'i töötlemise tehnoloogia teeb mõneks ajaks andmed põhimälus ebaolulisteks, keskprotsessori jaoks need ebaolulisused ei ole märgatavad, kuid enne teise juhtiva mälusüsteemi siini poole pöördumist (DMA controller, siinihaldur-PCI siini seadmed) tuleb vahemälu salvestada mällu sunniviisiliselt. Kui kasutada write-back'i mitmeprotsessilises süsteemis, siis erinevate keskprotsessorite vahemälud peavad olema kooskõlastatud (või peavad protsessorid kasutama sama vahemälu).

Informatsiooni ülekandmise protsessis läbi võrgu on võimalik kasutada veebilehtede puhverdamist – tihti küsitud dokumentide ladustamise protsessi (vahepealsetes) puhverserverites või kasutaja arvutis, eesmärgiga takistada nende pidevat laadimist algserverist ja vähendada liikumist. Sellega teave lähendatakse kasutajale. Vahemälu juhtimine toimub HTTP-päiste abil.

Ühe võimalusena võib veebilehe puhverdamine toimuda konkreetse lehe CMSi abil, et alandada koormust serverile suure kasutatavuse puhul. Puhverdada saab nii mällu kui ka faili vahemällu.

Paljud programmid kirjutavad ükskõik kuhu vahepealsed ja abistavad töötulemused (ajutised, esialgsed), et mitte otsida neid iga kord, kui neid vajatakse. See kiirendab tööd, kuid nõuab lisamälu (põhimälu muutmälu või optiline andmekandja). Sellise puhverdamise näiteks on andmebaaside indekseerimine.

• Protsessori vahemälu
• Puhvermälu
• Püsimälu
• Muutmälu

• M. J. Bach, The Design of the UNIX Operating System
• Duane Wessels, Web Caching (O'Reilly and Associates, 2001)

• Caching in the Distributed Environment
• "What Every Programmer Should Know About Memory" by Ulrich Drepper

• Vahemälu, vallaste.ee
• cache memory, wisegeek.com
• cache, www.webopedia.com