Väike-Armeenia

Väike-Armeenia (armeenia keeles Փոքր Հայք, Pokr Hayk;^[1] ladina keeles Armenia Minor), tuntud ka kui Armenia Minor ja Armenia Inferior, hõlmas armeenlastega asustatud alasid muistsest Armeenia kuningriigist peamiselt läänes ja loodes.^[2] Hiljem, kui piirkonda valitses Bütsants, korraldati see ümber Armeenia teemaks.

 Pikemalt artiklis Lääne-Armeenia

Väike-Armeenia on ajaloolise Armeenia ja Armeenia mägismaa see osa, mis jäi Eufrati jõest läände ja loodesse. Nimi Väike-Armeenia võeti kasutusele selleks, et eristada seda ajaloolise Armeenia idapoolsest oluliselt suuremast osast, mis sai nimeks Suur-Armeenia (ka Armenia Maior).

Alates 6. sajandist eKr valitses Väike-Armeeniat Orontiidide dünastia (tuntud ka nimega Jervanduni, Երուանդունի), mis allus Ahhemeniidide riigile. Varast Armeenia kuningriiki kui Ahhemeniidide riigi osa kutsuti ka nimega Armeenia satraapia.

Mõni aeg pärast Aleksander Suure surma aastal 323 eKr kuulutas Anatoolia päritolu Pärsia aadlik Mithridates I ennast selle piirkonna kuningaks, mis hiljem sai tuntuks kui Pontuse kuningriik. Kuningriigi võimsuse kasvades kuulus sinna hiljem ka Väike-Armeenia.

Aastast 66 eKr, mil Rooma-Pärsia sõjad alguse said, kuni 2. sajandini oli Armeenia näol tegemist Rooma riigi ja Partia riigi vahelise vaidlusaluse kuningriigiga. Rooma mõjule piirkonnas pani aluse Pompeiuse sõjakäik aastal 66/65 eKr. Seda tugevdas aastal 59 aset leidnud sõjakäik väejuht Gnaeus Domitius Corbulo juhtimisel. Selle sõjakäigu, mis oli osa Rooma-Partia sõjast, tulemuseks oli Armeenia kuninga Tiridates I troonilt tõukamine.

 Pikemalt artiklis Rooma-aegne Armeenia

Keiser Traianuse valitsemise ajal sai aastal 114 kogu Armeeniast Rooma provints. Ent juba aastal 118 lahkusid leegionid Rooma Armeeniast ja piirkonnast sai vasallkuningriik. Ent Väike-Armeenia koos Miletene ja Cataonia piirkondadega oli Traianuse poolt üldjoontes Kapadookia provintsiga liidetud. Väike-Armeenia koosnes sellal järgmisest viiest ringkonnast (põhjast lõunasse liikudes): Orbalisene, Aetulane (ka Ætulane), Aeretice (ka Æretice), Orsene ja Orbesine.

Lisaks olid Väike-Armeeniaga liidetud ka mitmed veelgi lõunapoolsemad piirkonnad. Neist suurim oli Miletene, mis on saanud nime pealinna, tänapäeva Malatya järgi. Ülejäänud neli väiksemat piirkonda olid muistse Cataonia ringkonnad: Aravene, Lavinianesine (ka Lavianesine), Cataonia selle kitsamas tähenduses (mägedega ümbritsetud riik Kiliikia läheduses) ja Muriane (ka Murianune), mis asus Cataonia ja Melitene vahel ning mida kutsuti ka nimega Bagadoania.^[3]

Roomlased kaotasid Armeenia uuesti aastal 161 Partia valitsejale Vologases IV-le. Marcus Statius Priscuse juhitud Rooma vasturünnak aastal 163 seadis Armeenia troonile taas roomlaste poolt soositud kandidaadi ja Rooma mõju Armeenias jäi kestma kuni Rooma kaotusele Barbalissose lahingus aastal 253. Väike-Armeenia osa kaotus osutus roomlaste jaoks ajutiseks, sest 3. sajandi lõpus omas Rooma taas kontrolli Armeenia üle ning aitas seejärel kaasa kogu Armeenia ristiusustamisele.

Väike-Armeenia ühendati Suur-Armeenia kuningriigiga uuesti Aršakuni dünastiasse kuulunud kuninga Tiridates III valitsemise ajal aastal 287. Piirkond jäi Suur-Armeenia osaks seni, kuni aastal 337 vallutas need alad ajutiselt Sassaniidide riigi valitseja Shapur II.

Vana-Rooma keisri Diocletianuse valitsemisajal moodustati piirkonnast tavapärane Rooma provints, mis 4. sajandil omakorda kaheks jagati: "Esimene Armeenia" (Armenia Prima), mis sisaldas suuremat osa Väike-Armeeniast, ja "Teine Armeenia" (Armenia Secunda), mis koosnes peaaegu kõigist lõunapoolsetest Väike-Armeeniaga liidetud maa-aladest (v.a. Cataonia, mis liideti Cappadocia Secunda provintsiga).^[4]

Provintsi rahvastik koosnes jätkuvalt armeenlastest, kes aga järk-järgult romaniseerusid. Alates 3. sajandist teenisid paljud Armeenia sõdurid Rooma armees ja 4. sajandil moodustati nendest kaks Rooma leegionit (Legio I Armeniaca ja Legio II Armeniaca).^[5]

Aastal 536 korraldas keiser Justinianus I provintside haldamist ümber ja "Esimese Armeenia" ning "Teise Armeenia" nimedeks sai vastavalt "Teine Armeenia" ja "Kolmas Armeenia". Seejures jagati osa nende territooriumist teiste Armeenia provintside vahel.

Aastal 591 laiendati Armeenia Bütsantsile kuulunud osa piire Persarmeniasse, kuid piirkond oli aastakümneid Bütsantsi ja pärslaste omavahelise sõjategevuse (Bütsantsi-Sassaniidide sõjad) keskpunktis. Seda seni, kuni araablased aastal 639 Armeenia vallutasid. Pärast seda sai Väike-Armeenia sellest osast, mis oli Bütsantsi kontrolli alla jäänud, Armeenia teema osa.

Pärast Bagrationi dünastia poolt valitsetud Armeenia languse algust 1045. aastal, ja sellest tulenenud hilisemaid Bütsantsi kaotusi idas 1071. aastal (pärast Manzikerti lahingut), langes Väike-Armeenia seldžukkide kätte. Seejärel oli piirkond 92 aastat Mongolite riigi osa ja alates 15. sajandist Osmanite riigi osa.

11.–14. sajandini kasutati mõistet Väike-Armeenia Kiliikia Armeenia kuningriigi kohta. Mõiste sarnane kasutus kehtis kuni Türgi riigi moodustamiseni 1923. aastal.

Väike-Armeeniat peetakse traditsiooniliselt Lääne-Armeenia osaks. Seda eriti pärast seda, kui Venemaa Keisririik Vene-Pärsia sõja (1826–1828) järgselt Ida-Armeenia enda valdusse sai.^[6]

Ristiusulistest armeenlastest elanikkond elas Väike-Armeenia aladel kuni aastatel 1915–1923 aset leidnud armeenlaste genotsiidini. Vähesel määral elab piirkonnas armeenlasi ka tänapäeval, kuid tegemist on Osmanite riigi mõjul peamiselt 17. sajandil islami vastu võtnud armeenlastega.^[7]

• Bert Vaux. "Hemshinli: The Forgotten Black Sea Armenians". Harvard University, 2001.
• Mack Chahin. "The Kingdom of Armenia: A History". Routledge, London, 2001. ISBN 0-7007-1452-9.
• Robert H. Hewsen. "Armenia: A Historical Atlas". University Of Chicago Press, 2000. ISBN 0-226-33228-4.

Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit en:Lesser Armenia seisuga 27.03.2019.