Wiesmoor
 | See artikkel vajab toimetamist. (Juuni 2018) |
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Juuni 2018) |
| Wiesmoor | |
|---|---|
|
| |
 | |
Pindala: 82,9 km² (2017)[1]  | |
|
Elanikke: 13 610 (31.12.2023)[2] | |
|
| |
| Koordinaadid: 53° 24′ N, 7° 44′ E | |
 Valla asend Aurichi kreisis |
Wiesmoor on linn Saksamaal Alam-Saksi liidumaal Aurichi kreisis.
Linn asub Nordgeorgsfehnkanali ääres ja on noorim linn Ida-Friisimaa piirkonnas, olles saanud linnaõigused 16. märtsil 2006; kaks päeva hiljem, 18. märtsil 2006 tähistas Wiesmoor asula loomise sajandat aastapäeva. Linn võlgneb oma kasvu tööstuslikule turbakogumisele ümbritsevatest rabadest. Wiesmoor korraldab iga-aastast lillefestivali ja linn on tuntud ka Lillelinnana – see hüüdnimi viitab tohutule lillehulgale, mida kasvatatakse linna tööstuslikus kasvuhoones. Varem soojendati kasvuhooneid heitsoojusega nüüdseks kadunud turbapõletamise elektrijaamast, mis asus linnas. Wiesmoori ametlik määratlus on Luftkurort; turism mängib nüüd kohalikus majanduses olulist rolli.
Wiesmoorile pandi alus aastal 1906, linn koosneb tänapäeval originaalsest 20. sajandi planeeringuga kesklinnast ja üheksast kvartalist. Wiesmoori eripära seisneb selles, et peaaegu kõik praegused linnakvartalid on vanemad kui linnakeskus ise.
31. detsembril 2015 elas seal 13 005 inimest. Wiesmoori linnas ja selle ümbruskonnas elab hinnanguliselt umbes 35 000 – 40 000 inimest.
Asend ja suurus
[muuda | muuda lähteteksti]Wiesmoor asub umbes 30 km Põhjamerest Loode-Saksamaa sisemaal ajaloolise Ida-Friisimaa piirkonna keskosas.
Kagupoolseima kogukonnana Aurichi kreisis asub Wiesmoor keskselt Ida-Friisi poolsaarel. Idas külgneb linn Friedeburgiga Wittmundi kreisis, lõunas Uplengeniga Leeri kreisis. Wiesmoorist läände jääb Großefehn ja põhja Aurich, mõlemad Aurichi kreisis.
Wiesmoorile lähimad suured linnad on Wilhelmshaven (30 km kirdes), Oldenburg (45 km kagus), Bremen (80 km kagus), samuti Hollandi linn Groningen (80 km edelas).
Wiesmoori pindala on 82,99 km². Linna ulatus on ligikaudu 11 km põhjast lõunasse ja umbes 7 km idast läände.
Loodus
[muuda | muuda lähteteksti]Wiesmoor asub Ida-Friisi raba keskosas, mis moodustus jääajal ja sisaldab kuni 1900 turbakihti kuni 8 m sügavuseni. Algselt oli raba ulatus umbes 100 km², kuigi suurem osa sellest on nüüd linna all.
Linn asub kõrgusel 10,6–14 m üle merepinna, keskmiselt 11 m.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Wiesmoori ümbritsev rabapiirkond jäi pikka aega enamasti asustamata. Kõige varasemad andmed inimeste kohaloleku kohta on kiviaegne kirves ja Marcardsmooris avastatud Rooma-eelsest rauaajast pärinev maetud laev. On tõenäoline, et need esemed kuulusid rabas uppunud isikule, mitte pole märk püsiasustusest. Wilhelmsfehni rabast on leitud ka kaelavõru umbes aastast 700 eKr. 1999. aastal avastati Ostgroßefehnis prügi hulgast pronksist kirves, mis pärineb keskmisest pronksiajast. Kirves on Ida-Friisimaa jaoks unikaalne ja on tõenäoline, et see visati rabasse, mitte ei pärine piirkonnast.
1633. aastal algas Wiesmoori ümbritseva rabapiirkonna koloniseerimine, kuid 1880. aastal elas praeguse linna alal vaid sadakond asukat. 20. sajandi alguses koostati Dr. Eberhard Rammi poolt Preisimaa põllumajandusministeeriumist plaanid alustada rabadest tööstuslikku turbakogumist, seda tuli teha suurte masinatega, kui traditsiooniliste labidate ja kõblastega. Dr. Ramm plaanis koostöös Carl Friedrich von Siemensiga lasta ehitada sellesse piirkonda ka uue turbapõletamise elektrijaama.
1906. aastal ehitati Nordgeorgsfehnkanal läbi raba, et oleks võimalik ala kuivendada. Kuigi alguses tulid tööle vaid spetsialistid ja sunnitöölised, hakkasid 1907. aastal esimesed elanikud Wiesmoori saabuma ja aastal 1909 oli turbaelektrijaam töötamas. Jaama omas algselt Siemens kuni 1921. aastani, kuni selle võttis üle Loode-Saksamaa elektrijaamade kompanii (Nordwestdeutschen Kraftwerke AG). Jaam andis energiat täies ulatuses Emsist Elbe alamjooksuni. Elektrijaama heitsoojust kasutati alates 1925. aastast kasvuhoonete kütmiseks, et võimaldada aastaringset lillede ja köögivilja kasvatamist; pindalaga umbes 75 000 m² oli Wiesmoori kasvuhoone oma aja suurim Euroopas.
Teise maailmasõja ajal oli Wiesmooris orjatöölaager, kuhu toodi suurel arvul tsiviilvange muu hulgas Poolast, Jugoslaaviast, Nõukogude Liidust ja Prantsusmaalt sunnitööle rabadesse. Eugeniusz Popielarzi sõnul, kes oli siin Poola noorukina vangis 1942. aasta maist kuni 1945. aasta maini koos oma ema ja kolme vennaga, lõikasid vanemad teismelised ja täiskasvanud turvast, samas noored poisid ja teismelised pidid lükkama koormatud vagunid kallakut pidi üles kitsarööpmelisele raudteele, nii et need saaks alla lasta rongi koostamiseks, mida vedas turbapõletamisel väike vedur, mis viis turba seejärel elektrijaama. Et teha poistele kallakust üleslükkamine raskemaks, istus Saksa valvur või Ukraina kollaboratsionist, tuntud kui vorarbeiter, sageli juba koormatud vaguni otsa, karjudes käsklusi. Elutingimused olid viletsates barakkides kahetsusväärsed, viletsad uksed ja mädanenud põrandalauad, läbi mille leidsid rotid ja nirgid öösiti tee vangide eluruumidesse, eriti külmal ajal. Eugeniuszi sõnul oli päevane ratsioon "mitte piisavalt elu edendamiseks ja liiga palju surma võimaldamiseks". Kuigi laager oli põhimõtteliselt avatud ja mõõduka turvalisusega, et vältida mässu, ei olnud tõepoolest lootustki, et need tsiviilorjatöölised põgeneks. Selle laagri puhul oli aga üks erand, nimelt Nõukogude sõjavangide osakond. Nende õnnetus oli Eugeniuszi sõnul olla tarastatud okastraadi taha ja sõna otseses mõttes nälgida punktini, kus nad toidu otsingul sõid paljaks rohukopli, juured ja kõik muu. Neid mõnitasid Saksa, Ukraina ja mõned Eesti, Läti ja Leedu valvurid, kui nad kerjasid "tükikest leiba" – "кусок хлеба". Kui orjatööline kunagi ligines, et kaastundest jagada oma sööki nende õnnetute sovettidega, lasti nad maha – isegi sigarette jagades. Ütlematagi selge, et orjatööliste peksmine oli tavaline, et nad töötaksid "tõhusamalt". Kui ori jäi haigeks, ega suutnud töötada, siis ta ei söönud. Et võib-olla suurendada nende toiduportsu, võimaldati orjadel võtta lisatööd talutöölistena mõne kohaliku taluniku juures. Näiteks mett, aspiriini ja muid materjale haigete sugulaste jaoks võis saada sellisel viisil mõnest sõbralikust taluperest. Eugeniusz meenutas oma haigust, kui mett mädavillile tema kurgus sai sel viisil. Pärast täiendavat tööd taludes pidid orjatöölised järgima keelutundi ja naasma barakkidesse õhtuseks ülevaatuseks.
Tänu Emdeni, Wilhelmshaveni, Oldenburgi ja Bremeni lähedusele oli Wiesmoor suurte õhukoridoride läheduses, mida RAF ja nende Rahvaste Ühenduse liitlased ja teised kasutasid öösiti ning USAAF päeviti. Õhuruumi läbisid, ilmastikust olenevalt, väga sagedased öised ja päevased õhurünnakud. Öösiti jätsid RAF ja teised (sealhulgas poolakad, tšehhid, norrakad, hollandlased ja lõuna-aafriklased) sageli oma eesmärgi ära, visates süüte- ja kildpommid välja, mis tahtmatult tabasid Wiesmoori ümbritsevat piirkonda ja vajusid turbarabadesse. Eugeniusz meenutas, et vangid, kes püüdsid toitu varastada, mõisteti neid lõhkemata pomme (UXB) "kõrvaldama", liiga sageli traagiliste tulemustega, mille tunnistajaks ta eemalt oli. Teisi "rikkumisi" käsitleti vangide avaliku poomisega või kohese mahalaskmisega valvuri või valvurite poolt. Piirkonnas oli vähemalt kolm liitlaste lennukatastroofi – pommitaja ja kaks hävitajat, mida ta mäletas. Üks allalastud hävitaja oli P-51 Mustang, kuulus Tuskegee Airmen ("Punasabad"). Piloot sai edukalt välja ja päästeti ühe tema eskadronikaaslase poolt, kes maandus, et võimaldada oma semul ronida tema taha kokpitti, samas kui osa eskadronist kattis neid ülevalt. Wiesmoori laager vabastati 5. mai hommikul 1945 Esimese Poola soomusdiviisi, mida juhatas kindralmajor Stanisaw Maczek, eelüksuste poolt. Kaks päeva hiljem võttis diviis vastu Kriegsmarine baasi juhtkonna alistumise Wilhelmshavenis, kus enamus Saksamaa allveelaevu sildunud olid.
Pärast teist maailmasõda püstitas Ernst Benary lillefirma veel 20 kasvuhoonet ja külvas 40 ha avamaad. Seda võib pidada Wiesmoori kui "Lillelinna" alguseks. Selleks ajaks külastas linna igal aastal ligikaudu 40 000 inimest ja tehti plaanid ehitada supelhoone, vabaõhulava ja laiendada park tervishoiuasutuseks. 1951. aastal muudeti Wiesmoori piire, mitu kohaliku küla said linnaosadeks ja ala liidendati Aurichi kreisi. Oma 51,64 km² oli Wiesmoor nüüd pindalalt suurim linn Ida-Friisimaal, sel ajal elas linnas kokku 5166 asukat.
1952. aastal toimus esimene lillefestival (Blütenfest). Sel aastal andis turbaelektrijaam tööd umbes 1200 inimesele ja aastas korjati umbes 120 000 tonni turvast. Veel 200 inimest töötas kasvuhoonetes, mille tooted, nagu tomatid ja kurgid, veeti naaberriikidesse Euroopas.
Turbaelektrijaam suleti aastal 1966, selle asemele tuli suurema võimsusega gaasiturbiinelektrijaam. Elektrijaama sulgemisest põhjustatud töökohtade kadu aitas kasvada kohalikul firmal Bohlen & Doyen, kes muutus kergesti linna suurimaks tööandjaks. 1972. aastal tähendas kohalike piiride edasine muutmine, et Wiesmoor jätkas kasvamist nii pindalalt kui ka rahvaarvult, liidendades veel kohalikke külasid. 1977. aastal kuulutati linn tänu oma kõrgele õhukvaliteedile õhuspaaks (Luftkurort).
Reedel, 13. jaanuaril 1989, pool aastat pärast Ramsteini lennundusnäituse õnnetust, toimus Wiesmoori Hinrichsfehni piirkonna kohal madalal kõrgusel mitme sõjaväe reaktiivlennuki kokkupõrge. Suurbritannia kuningliku õhuväe Tornado põrkus kokku Saksa Alpha Jettide eskadroniga Jagdbombergeschwaderi 43 diviisist. Üks Saksa Alpha Jet sai tugevalt viga, kuid suutis teha hädamaandumise, teine Alpha Jet ja Tornado purunesid, Alpha Jeti piloot suutis katapulteeruda, kuid kaks Tornado pilooti surid õnnetuses. Reaktiivlennukite rusud kukkusid algkooli juurde Lõuna-Wiesmooris.
1995. aastal gaasiturbiinelektrijaam lammutati.
16. märtsil 2006 sai Wiesmoor linnastaatuse. Alam-Saksi siseminister Uwe Schünemann andis dokumentatsiooni isiklikult üle ja õnnitles linna selle kiire kasvu puhul viimase 100 aasta jooksul.
Blütenfest
[muuda | muuda lähteteksti]Wiesmoori lillefestival toimus esmakordselt 1952. aastal, festivali peetakse igal aastal septembri esimesel nädalavahetusel (neljapäevast esmaspäevani). Festival koosneb lillenäitusest, samuti ujukite paraadist. Igal aastal festivali ajal valitakse uus õiekuninganna (Blütenkönigin). Festivali laupäeva õhtul laskub vana Blütenkönigin langevarjuga spordiväljakule, mis on signaaliks alustada pidu, mis kulmineerub suure ilutulestikuga. Uus Blütenkönigin valitakse pühapäeva pärastlõunal ja esmaspäeval on festivali lõpus "Kanal in Flammen" (kanal leekides), mis on suur ilutulestik Nordgeorgsfehnkanalil.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Alle politisch selbständigen Gemeinden mit ausgewählten Merkmalen am 31.12.2018 (4. Quartal), vaadatud 10.03.2019.
- ↑ Register of German municipalities (2023), vaadatud 16.11.2024.
