Regionaalareng

See artikkel vajab toimetamist. (Veebruar 2013) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel ootab keeletoimetamist. Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Artikkel vajab vormindamist vastavalt Vikipeedia vormistusreeglitele. (Miks see märkus siin on?) (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Et saaksime rääkida regionaalsest arengust ja regionaalprobleemidest, tuleb mõista regiooni tähendust. Regiooni on tõlgendatud Eesti maastikul küllaltki erinevalt, kuid kõige selgemaks saab pidada Jussi S. Jauhianeni tõlgendust. Tema sõnul on regioonid institutsioonide, asjade, inimeste ja tegevuste pidevalt muutuv kokkusaamine piirkonnas, mis on seotud kohalike, kohtadest kaugemale ulatuvate piirkondade vaheliste protsesside toimimise ja tulemustega.

Kuidas mõõta sellise definitsiooni juures regionaalset arengut? Millised on regionaalse arengu kriteeriumid? Arengu iseloomustamiseks on tervikuna riik, mis moodustub erinevatest regioonidest. Regioonid võivad erineda ressurssidega varustatuselt, neis võivad olla erinevad looduslikud tingimused ja nende ühendus teiste regioonidega võib erineda, erinev on sageli ka elanikkonna potentsiaal ja ettevõtlikkus, mistõttu kujuneb erinevaks ka regionaalsete üksuste panus riigi kui terviku arengu jätkusuutlikkusse. Samal ajal tuleb aga riigil süstemaatiliselt tegeleda kõigi oma regioonide arengu tasakaalustamisega, sest regionaalse arengu tasakaalustamatus hakkab majanduslikke ja sotsiaalseid vastuolusid tekitades pikas perspektiivis negatiivselt mõjutama riigi arengu jätkusuutlikkust.

Käsitledes regioonide arengut, võib rääkida nii absoluutsest kui ka suhtelisest arengust. Absoluutne areng tähendab olukorra paranemist antud territooriumil võrreldes minevikuga. Suhteline areng on areng võrreldes teiste regioonidega.

Riikide-regioonide arengu mõõtmiseks on kasutatud väga erinevaid majanduslikke indikaatoreid: RKP USA dollarites inimese kohta aastas, tööhõive struktuur protsentides, tööviljakus, energia tarbimine inimese kohta aastas, transpordi- ja sidevahendite hulk inimese kohta, mitmesugused suhtarvud nagu päevas tarbitav kalorite hulk, kulutused toidule üldsissetulekutest jne. Lisaks majanduslikele näitajatele kasutatakse arengu hindamiseks ka mitmeid teisi elukvaliteedi ja inimarenguga seotud näitajaid nagu kirjaoskus, keskmine eluiga, imikusuremus ja rändesaldo. Kui need näitajad paranevad, võib rääkida piirkonna absoluutsest arengust. Arengut võib lahti mõtestada kui tootmisviisi, s.o tehnoloogia ning töösuhete ja ühiskonna korralduse täiustumist

Mingi piirkonna arengu heaks iseloomustajaks on inimeste soov seal elada. Kui Ravenstein 1865. aastal rändeseadusi formuleeris, kõlas üks nendest nii: “peamised rändepõhjused on majanduslikud…” See kehtib ka tänapäeval. Tuleb märkida, et rahvastikuprotsesside ja majandussfääri vaheline mõju on vastastikune. Kõige lihtsamalt väljendudes tekib arenevas piirkonnas juurde töökohti ja see meelitab sinna ka inimesi. Samas toimub kohaliku kvaliteetse tööjõuturu ning nõudluse kasv, mis kindlustab ettevõtetele arenguvõimalused. Järelikult areneb regioon seda kiiremini, mida konkurentsivõimelisem ta on. Regionaalset konkurentsivõimet võib defineerida kui võimet kaasata uusi firmasid ja säilitada olemasolevaid arenevatele turgudele, hoides samal ajal elatustaseme stabiilsena ja kasvavana. On täheldatud, et konkurentsivõimeliste firmadega edukad piirkonnad on parandanud oma rolli maailmaturul ja elanikkonna elatustaset ka üldise majanduslanguse perioodidel. Seda erinevalt teistest maadest ja piirkondadest, mis kaotasid hoolimata töö ja omahindade vähendamisest oma osakaalus maailmaturul. Konkurentsivõime suurenemine tähendab suhtelist arengut.

Regionaalprobleemi all mõistetakse ebavõrdselt jaotunud elukvaliteedi standardreid ning tööpuuduse hulka regioonide vahel ühes riigis. Regionaalprobleemi üks suuremaid põhjuseid on linnastumine. Tänu linnastumisele tulevad suuremad investeeringud ja toetused samuti linnapiirkondadesse, soodustades maapiirkondade mahajäämist. Infrastruktuuri arendamine peatub ning tekib pigem taandareng. Nooremad ja ambitsoonikad inimesed lahkuvad maapiirkondadest ning toimub ka regiooni elanike vananemine. Tänu sellele suureneb lõhe erinevate regioonide vahel veelgi. Ka Eestit vaadates on ilmekalt näha antud probleem, kus jõudsalt arenevad suuremad linnad ja ülejäänud keskkond on taandarengus.

19. sajandi lõpupoolt ja 20. sajandi algpoolt Euroopas iseloomustas keskus-perifeeria arengumudel. Selles visioonis anti ühiskonna kiireks arendamiseks tähtis roll liberaalsele majandusele. Sotsiaal-majanduslikku arengut reguleeriti riigi poolt võimalikult vähe.Seda iseloomustab kõige paremini kiire linnastumine ja industrialiseerumine. Tulemuseks on see, et keskus-perifeeria linnaregioonide arendusmudelis kasv toimub tugevas kiiresti kasvavas keskuses ning ulatub seda ümbritsevasse tagamaasse. Ülejäänud osa regioonist või riigist on taandarenev ja mitteinnovaatiline perifeeria. Vähendamaks erinevate sotsiaalsete kihtide segregratsiooni, peeti tähtsaks ühiskonna arengu poliitilis-majanduslikku reguleerimist. Selleks organiseeriti riigi territoorium hierarhiliselt eri suurusega funktsionaalseteks keskusteks ja nende tagamaadeks.

Tänu sellele on linnad koos nende funktsionaalsete tagamaadega Euroopa Liidu majandusliku arengu vedurid. Nende tugevust ja arenemist lisab globaalselt konkurentsivõimelise oskustele, ärile ja loovusele põhineva majandustegevuse kontsentreerumine linnaregioonidesse. Edukuse märksõnadeks on "paindlik tootmine", "innovaatiline miljöö" ja "tugev sotsiaalne kapital". Edasi arenedes suuremad keskused rahvusvahelistusid ning saavutasid tänu koostööle sünergeetilise edu. Suurendatud on metropolipiirkondade sisemist võrgustumist, millega püütakse tugevdada ka piirkondlikku identiteeti ja ettevõtetevahelist suhtlemist.

• Nutikas, säästlik ja kaasa arvav kasv aastaks 2020.
  • 75% tööhõive
  • 3% SKT-st teadus- ja arendustegevusele
  • kasvuhoonegaase 20% vähem kui 1990. aastal
  • 20% energiast on päris taaskasutavatest allikatest
  • 20% kasv energiakasutuse tõhususes
  • <10% inimestest on jätnud kooli pooleli
  • >40% 30–34-aastastest on kõrgema haridustasemega
  • 20 miljonit inimest vähem kui praegu vaesuspiiri läheduses

• Eesti regionaalne areng
• Eesti regionaalareng üleminekuperioodil
• Eesti regionaalarengu strateegia
• Regionaalprobleemid

• Tahir Hussain. Engineering Economics
• Jussi S. Jauhianen. Ruum, regioon ja regionaalne areng
• Directorate for Public Governance and Territorial Development
• Ingliskeelne Wikipedia artikkel
• Eesti arengu jätkusuutlikkuse regionaalsed probleemid – kollektiivne monograafia
• Jussi S. Jauhianen. Regionaalne areng